Jõuluahven

Esimest korda sain jääle laupäeval. Tegime talvematka meestega suurte miinustega, jõudsime Päästjärve äärde valges ja sain neli ahvenat jääle, kolm tegime lõkkel soojaks ja nokkisime liha ära. Ühe lasin tagasi. Öösel oli -17 kraadi külma vist. Hommikul sain ainult ühe ahvena, kuigi see oli suurem kui eelmised.

Täna sain teist korda jääle, jõululaupäeval. Tõstamaal, valida oli karjäär ja kaks järve. Kuna aega oli vähe, otsustasin lihtsaima kasuks ja ei läinud seiklema.

Tallinnast ostsin kuusamo 5,5 cm Varma püstsiku, kuldne ja musta-punase sakiga, Randeli juures seotud sääsevastne otsa. Roikku peale esialgu pidi narrima, aga kaks 50-grammist tuli. järgmisest august kolm kala, edasi koprapesa poole käis mingi narrimine. Keegi togis pidevalt lanti, aga putuka vastu huvi ei tundnud. Loomulikult mõtlesin, et havi. Aga kuna roikku otsa keegi ei jäänud, panin otsa Õnneliku Johni (ikka Limonka värvikolmikuga) ja kohe hakkas haakima. Väiksemad ahvenad tulid vastupanuga, aga siis järsku tõmbasin ilma suurema vastupanuta igavese juraka jääle.

No esialgu tunduvad kõik suuremad ahvenad jubedad pätsid. Kaalu ei tea, aga ega ta nüüd nii suur polnudki, kuid sealt ikkagi korralik ahvunn. l-20 L-24. Mis ta kaaluda võis, no vast 200-250 grammi.

Tikutopsid lasin tagasi, üks hetk enne kolme oli üks võtuaeg, kui enamik kalu tuli, aga kahjuks katkes see kähku. Ahvenakrõbuskeid said siiski kõik maitsta, kokku üheksa kala tõin ära.

Matkal

Käisime enne jõule talvematkal Lõuna-Eestis. Mõni klõps sealtki, pisikesel järvel puurisime auke ja solgutasin 10 minutit roikkut. Hiljem ööbimispaigas sain neli kala ära ka tillitatud Päästjärvel. Kusjuures kolm lasime ilma puhastamata lõkkest üle ja siis nokkisime naha alt liha, täitsa hea oli!







Piltide autor Randel Kreitsberg.

Jälle turult

Kalal mõistagi pole käinud, maju joonistan. Aga turul olen käinud see-eest lante jahtimas.

Panen siia nad kirja, enne kui ära unustan. Vahepeal sain vene päritolu soomlastelt mahaviksitud Kuusamo Kruunu kätte 45 krooniga.

Landi nimi on Akara Fishing Berkut, kaal 25 grammi, värve oli siinmail saada vaid kaks, valisin tume-hallikas-musta. Vette mõistagi pole saanud, spinning kah maal.

Täna sain turult kolm voblerit 44 krooni tükk, eelmine kord ostsin 50 krooni tükk ühe nilsu moodi musta, 5 cm. Nüüd aga vaatan, et vist pole ikka nilsu, kui pole keele peal Nilsmaster kirjas. Tänastel nilsudel ja ühel Rapalal on keele peal kirjas tootja.

Vist sellised landid sain: Nilsmaster Haka Deep Diving 5 cm 4 grammi, ujumissügavus 0-3 m., värv kuldne ahven (kood 40).

Nils Master Invincible 8 cm, 8 gr, papagoi

Rapala Original Floating 5 cm, värvikood GOMD

Ja must Nilsu invincible moodi lant.

Millalgi lisan ka pildid.

Midge ja bloodworm

Sidusime Randeliga natuke putukaid. Need on vist mul umbes 5. ja 7. putukas sidumise järjekorras. Või midagi sinna kanti :)



Bloodworm ehk sääsevastne, numfi konksul. Pidi hästi ka roikku otsas talvel ahvenat peibutama. Ja talvepüügil ka jões muidugi põhitoit pidavat olema.



Polywinged Midge ehk kihulane, mis imiteerib paljusid putukaid. Esimene häkkiliga. Dry fly konksul.

Õpin alles :)

Kohtumine merikaga...Tõstamaal!

Kõva lõunasöök abiks hakkasin Kastnast läbi lodu ja võsa ja pilliroo mereäärde murdma. Sain vette ja nägin kivise tipu otsas kedagi askeldamas, esialgu vaatasin, et keegi hangub adru, aga siis ilmus paat nähtavale ja seal oli kaks meest, üks andis püsti seistes võrku sisse.

Loopisin esialgu hiljuti Tallinnas Tööstuse tänava kalapoest ostetud lanti. Seal poes oli palju käsitööd ja palju ka vabrikuvärki, mida varem pole ma näinud. See lant jäi mulle kõigist teistest silma, osad vene plekid jätsin kõrvale, kui liiga kerged, aga nüüd oleks midagi sellist väga vaja, sest kergeim lant mu arsenalis on vist 17 grammi.




Sellised landid on nüüd arsenalis juures, pikk vaskne, ei saagi aru, kas käsitöö või mitte, vist ikka käsitöö. Kaal umbes alla 20 grammi, väga huvitav laisk mäng. Teine on teene vastu saadud soomlaste töö - kopsu lant. Jah, ma ei tee nalja, vaata www.kopsu.com igati kõvad landid!

Igatahes kui ma jõudsin Leetsaare kraavini, olin suhteliselt pettunud, mäletasin seda vähe ....suuremana. Praegu oli raske kraavi kaevatud suuet eristadagi. Mõtlesin veel liivaseljakul lontides, et äkki oleks siiski targem minna Ermistule, kobistaks midagigi otsa, sest see Pärnumaa madal rannik pole ju üldse sedamoodi, missugune üks korralik Põhjaranniku merikakoht välja näeb.


Sealtsamast vedasin välja ühe vana vetikatesse ja liiva mattunud võrgu, kus ülemisse selisesse oli pandud veel kapronnöör teibiga (!)

Siis Värati poole veel liikunud, läks järjest kivisemaks, seal tuleb ka üks kraav sisse merre. Loopisin kivi otsas kui aeg tiksus täis ja tuli hakata sauna sättima. Viimased visked, kobisin kivi otsast alla, aga nagu ikka, püüan veel kuni vett vähegi on, siis loopisin veel ka tagasi liikudes.

Tavapäraselt ma mitte kunagi - ja siin võin täitsa käe südamele panna - ei laksi lanti vastu vett, et rohtu otsast saada. Võtan selle käega ära. Aga kuna ma olin niiehknaa ära minemas, siis kusagilt tuli selline tunne - stiilis ah-siin-niikunii-kala-pole -, peksin lanti vastu vett ja sumasin täie kolinaga ranna poole.

Jõudsin juba nii 30-40 meetri kaugusele veepiirist, vesi oli selge kiviklibuse ja liivaka põhjaga, mitte mudane ja vetikane ning siis kogu selle kolistamise peale oli kolme meetri kaugusel minust ranna poole ujumas kala! Ja mitte mingi ogalik, 45-50 cm (L) pikk kala, järgmine mõte oli kohe merikas. Ja ma olen 99 protsenti kindel, et oligi selline veidi alamõõtu või napilt mõõdus merikas, mingi võimalus ju on, et äkki oli siig, aga havi kindlasti mitte. Kala korraks peatus, keeras siis nina merepoole, ja pani veidi kiirema käiguga minema.

Seisin peaaegu pahkluuni vees ja mõtlesin, mis nüüd siis toimus. Olin tulnud ligi nabani veest, kala hirmutasin järelikult lendu enda asukoha ja kalda vahel. Mis tähendab, et ta oli kusagil põlveni vees kiviklibusel alal või mõne suurema kivi taga. Aga et ma teda niimoodi sumades nägin, oli väga suur üllatus, oletaksin, et ta sellise lärmi peale kiirelt vehkat teeb.

Pärnumaal esimese raksuga merikat näha annab lootust, et mu mõttekäik oli õige, kraavid, mis toovad magedat vett peibutavad kala, ta oli täitsa kaldas, vesi on külm, kõik on õige. Homme hommikul tuleks mõni kala lanti võtma peibutada.

Saab ka Tõstamaal merikat püüda. Tase!

Kaks surnud parti ja kogu moos

Eile oli kuulda heast merikavõtust ja hommikul oleks isegi oodanud horde mereääres, kuid olin õngemeestest üki, vaid kaks selli tulid kummipaadiga vette ja mõtlesin, et raudselt ujuvad samase kus ma loobin, aga siis nägin neid hoopis karidelt võrku või võrke välja korjamas.

Kartsin, et tegemist on röövpüüdjatega, esiteks kuna nad olid kahekesi pisikese kummariga, teiseks ei paneks õige võrgumees oma võrku karidele ja lippe muidugi polnud ka näha.

Idatuul kandis mõne aja pärast minu poole midagi ja kui ma selle lähedale jõudsin sain aru, et tegemist on surud linnuga. Esimene mõte oli muidugi, et kas mingi haigus või veel hullem - Nõva reostus tuli meelde -, kuid linnu enda juurde saanud nägin kohe võrguräbalat. Lind oli võrgust välja lõigatud ja keda veel kahtlustada kui mitte äsjaseid võrgutajaid.

Mullu õnnestus mul üks aul loodetavasti päästa võrgust, lõikasin ta välja ja kuna ta oli liialt nõrk viisin koju sooja toibuma, järgmisel päeval lasin merre tagasi.

Kuid seekordne leid ei piirdunud ühe linnuga, mõne aja pärast leidsin teise kari peal loopides teisegi linnu. Sellel oli rinnakus imelik auk.

Mis aga merikasse puutub, siis kohe varavalges umbes kümnenda viskega oli kala taga, käe järgi allmõõtu ja kogu adrenaliini vaid 4-5 sekundit oligi. Võttis enda tuunitud hõbedast (millest tõsi küll pronks oli küljelt välja kulunud) Žilvinast. Kõik konksud olin veel hommikul ahjuees üle luisanud, ei tea, miks ta otsas ei seisnud.

Idatuul keeras rohkem lõunakaarde mida päev edasi. Vahepeal läksid puhangud ka suuremaks ja lainetki tekkis lihtsa virvenduse juurde rohkem, kuid õnneks tormakamaks ei läinud. Mõni vihmasabin ka, aga väga väike. Temperatuuri võis õhus olla nii 10 kraadi, vesi sellest võibolla jahedam, täpselt ei oska öeldagi.

Aga kaheksa tundi püüki, mitmest landist, suuremast osast nöörist ja tamiilistki ilma jäänud, tuli siiski tugev katse, aga kala nägin vaid kaugelt. Tiit sai läänepool põhikari alamõõdulisele kaks konksu lõua alla ja vabastas kala, hiljem samas kohas üks kala kaldale veeti kes silgu moodi siputas, aga hiljem foorumis selgus, et siiski mõõdukas oli.

Veidi edevust ja Tõstamaa jõe kalatrepp

Oktoober oli mulle pangavahetuskuu, üks rootslane teise vastu. Kuna uues pangas oli võimalik oma pilti panna pangakaardile ja see kõik nii lihtsaks oli tehtud, siis ei saanud jätta võimalust kasutamata. Ei tea kui palju selliseid kaarte on ja mis neil siis peal ka on, kellelegi tarbijakäitumise uurijale oleks täitsa asjalik teema, et kas pangakaardil on perepilt või auto või maastikufoto vms.

Minul on seal nüüd kala :) Täpsemalt mu seni suurim forell, too sel suvel ühepäeviku ajal tabatud kilone jõekas, kes väga-väga visalt viba painutas. Üks sisukam mõte on muidugi selle foto ka pangakaardi vahel veel, aga selle jätan ma enda teada :)



Teine pilt selles postituses, ei hakanud eraldi tegema, on lihtsalt klõps nädalavehtuselt, kui käisime pojaga Tõstamaa jõe ääres jalutamas. Kahjuks oli siin-seal palju lahtiselt jooksvaid koeri ja ei mina julge nende territooriumile minna, mõni küll saatis sõbralikult enda piiridest meid väljapoole, aga mõni peni võib ju ka haukama tulla. Noh, seda jama pole vaja. Aga jões on palju-palju vähem vett kui Selistes näiteks, kobras tegutseb kohe maanteest ülsvoolu surnuaia taga ja eks ta üks väike nire on. Aga kus kunagi olid särjehordid sees ja isegi merikaraamatus on Tõstamaa jõge mainitud ja seda kalatreppi ka.

Teine käik, esimene kontakt

Täna sain alles teist korda see sügis merre, aga tore oli. Ilmad on olnud siin üsnagi tormakad, keeranud mere segi ja pole tuul vaibunud seni, kuid on kohti, kus praegu kenam. Täna hommikul tuli törts rahet, mis muutus vihmaks, keskpäevaks kadusid pilved ja päike tuli välja.

Kahest sättisin kalale, vesi on väga kõrge, suur osa tuttavaid kive oli vee all ja püük tavalises kohas raskendatud, laine lõi vastu jalga kõrgele üles ja käsivars oli õige pea märg, rääkimata sellest, et sügavamal olles pükstesse vett sisse ajas...

Igatahes lainemöllus tundus asi natuke vale, käisin siis ühe tiiru päris kaldas, kohati oli seal vesi piimjam, kohati väga klaar. Sättisin suure veealuse kalju poole end, kuid kohati hakkas sinna pääsemiseks vesi üle pükste serva ajama. Ja ega siis kõik rajad pole ka nii lihtsasti leitavad kui märgid, mis nendele viitavad, on kõik vee all.

Turnisin mis ma turnisin, saabus randa Tiit, kes Saabi nähes kohe helistas, et kuidas vesi on. Siis püüdis ta samas kus ma esiti ja hiljem tuli ka väiksemate karide otsa. Üks hetk Tiit vilistas, vaatasin, et viba väriseb....ja kolmeks sekundiks seda oligi. Tiit ütles, et korralik kala oli, sai teist kordagi kala taha, võibolla isegi sama kala, aga kordus kõik. No on mees, ennegi on nii juhtunud, et ta sealsamas mu kõrval kalaga kontakti saanud ja mul ei midagi, noh, ma poodi pole ka jõdunud ja püüan endiselt nööriga...

Aga päikeseloojangu ajal hüppas mullegi hõbedase Viking Silda otsa kala, tunne oli hüva, käsi ütles, et kala on vähemasti kaks kilo kui mitte rohkem, kuid kakspool sekundit seda mõnu vaid oligi. Kirusin landi kotkaküünise konksu, nüüd ei mäletagi kas proovisin korra samast veel sama landiga või panin kohe kroomtšudesnaja otsa....igatahes kala enam märki ei andnud.

Koju jõudes oli vasakus sääres mitu liitrit vett vist, varbad valged ja külmetand. Täitsa karm ikka. Aga õige riietusega oleks täna lõpuni väga vinge olnud.

Vesi väga külm polnud, äkki isegi 13+ kraadi, vesi püügikohas kus kontakt oli selge, sügavam ja vaiksem karide vahel.

Hooaja lõpp ja algus

Sellest on nüüd juba vist kaks nädalat kui ma jõeforelli tänavuse hooaja lõpetasin. Tõsi, spinningu ja mitte lennukaga. Aga tore oli, kui talvel putukaid saan siduda, siis on vägev, uuel hooajal jälle lennukaga, aga võibolla ka spinninguga.

Igatahes ülemöödunud pühapäeval käisin jõel ja teisel kaldal, et ära tuua pajupõõsa otsas rippuv Edi Bingo. Kohe jõeäärde jõudes oli selge, et on üsna kalapäev, varem polnud väiksedki toginud, aga nüüd olid nad aktsioonis, ujusid Rapala Originalile järele, hiljem üks otsustas Edi Butterflyd napsata. Enne kui Bingo järele ronisin loopisin põõsaaluse läbi, aga ei midagi, siis pidin ühe suure valge koera eest putkama ja jälgi segades hiilisin vaiksel jõeäärde, koer ei tulnud järele. Kükitasin natuke, aga puu alla tagantpoolt ikka ei viska.

Läksin siis puu ette nii 25 meetrit, esimese viskega kohe L-33 kanti tegelane otsas, väga kena forell, sain ilusti ta vee all vabastatud, oma Rapala "näpsidega" olen kusjuures väga rahul, ja välkkiirelt minema ta ujus. Ragistasin veel seal kandis, lõpuks vähe ronitavama kohapeal üks samasugune lendhavi otsa hakkas, kõigepealt keski toksis Edi Bingot ja otsustasin lanti vahetada. Jällegi osutus Rapala tohutuks havimagnetiks, lasin luupea tagasi kiirelt, aga sõitu tegi jälle mehemoodi ja samasuguste erkude värvidega.

Niimoodi siis see hooaeg lõppes, parimad elamused lennukaga, on mida meenutada.

Täna aga käisin siis tiiru mereääres. Vesi oli käega katsudes midagi 15 kraadi kanti, ilm oli palav ja päike lagipähe, pilved olid kõrgel, kuid seegi hea, et oli lääne või pigem edelatuul ja vesi virvendas piisavalt. Üks lant tõi kala rohkem kui teine :) Noh, ogalikest ikka jutt, peatselt ujusin nende supi sees ja minema nad ka paganad ei läinud :)

Kõik Vene Ime (Tšudesnaja) toonid loopisin läbi, omaviilitud ja värvitud Žilvinase ja üleüldse peaaegu kõik mis mul arsenalis. Ka banaan käis vees, miks ei võiks tedagi kala ampsata?

Millegipärast tõi tagasihoidlikumat rohelist tooni lant enim ogalikke ühe korraga vist, aga see vist mingi näitaja ei ole ja pealegi, võibolla lihtsalt selle viskega jõudis see varem juba lähemale meelitatud parv minuni??

Igatahes, tuleb ilma passida, sest ei ole ka teistel nii sooja veega eriti midagi.

Tore oli ja lantide sügisrivistus ka, pildilt puudub Kuusamo Räsaneni tutikas lant, sest ta otsustas karbi asemel vette jääda, kahjuks.

Laksen Live

See on kohe nii äge, et karga lakke. Avastasin soomlaste meritaimen blogist eilse kuupäevaga postituse, kus on viide norrakate veealustele veebikaameratele, mille abil saab reaalajas jälgida lõhe ja vist ka merika kudele liikumist.

Laksen Live ruulib, kala näeb praegu kogu aeg seal, üks korralik passis kivi taga ja ootasin, et tuleks lähemale, aga ei. Praegu suurim nähtud kala selline.



111 minutil kui olin just taas arvuti taha istunud, avanes selline pilt, esmalt oli üks, jõudsin ekraanipildi teha ja siis ilmus seljatagant teine veel :)

Mõnusad "sägad" ikka!



Vahepeal hakkasin mõtlema, et kes need siis on, käisid kenasti sellised tähnilised lõhelised toitu napsamas, aga kas on lõhepoju, tähnik, smolt või mis?



Ja õhtul veel üks kena olend tükk aega poseeris.



Ei suutnud ka õhtul eemale hoida, umbes kaks tundi pärast seda kui meil oli pime, siis kaameras veel vee alla kuidagi seletas, ühe suure eluka piirjooned, kes kuidagi kaamera ette ära mahtus, ma igatahes suutsin tuvastada. Samal ajal keegi püüdis üsna visalt ja veel päris enne pimedat mingi kaks meest veel seal jalutas.

Hommikul oli pilt väga ja väga lünklik, aga nüüd laupäeva lõuna ajal sattusin kohe peale kui üks kena molu jälle korra puhkas kaamera ees ja edasi tuhises, samal ajal üks püüdja ka. See püüdis üsna lähedal, et oleks saanud tuvastada kas on lennukamees või spinninguga püüab, aga pilt jälle hakib :(

Armagedon

Käisin pojaga jalutamas, ikka jõeääres. Merikate ja lõhede sügisrändel selline hundi nikerdatud maailmalõpu peatuskoht Armaggeddonnn by Volk.

Lendhavid

Täna käisin jõel ja sain palju-palju targemaks jälle, selles osas, et ma ikka midagi ei tea.

Seal kus olid kogu aeg forellid, olid nüüd lendhavid. Kaks tükki võtsid väga aplalt Rapala Original Floatingut vikrivärvides, mõlema puhul olin kindel, et otsas on forell, kuid mitte kauaks muidugi.

Ülesvoolu käisin hommikul lennukaga läbi, ujutasin endaseotud putukat, millel avastasin mingi hetk, et paabulinnu sulgesid nelja asemel järel kaks, kus ülejäänud jäid, ei tea. Ühtegi kala ei näinud. Vesi maru madal, kudemiskohti ka nagu ei osanud näha.

Forellid olid oma tavalise kohapealt kadunud, vesi tõesti väga maas, pole terve suvi nii maas olnudki kui praegu, forellide asemele ilmunud havid, väga kirka värviga, hirmsasti jõudu täis, mõlemad hüppasid kõrgele õhku. Esimese lasin tagasi, teise tõin koju, maos oli mingi pisike luukere.

Arvatavasti Edi Butterflyd forell kahel korral ninaga tonksas ka, aga võtjat polnud. Üks Bingo põõsasse ja üks Mepps kah :(

Esimene kala tuli üldse tragides. Las pildid siis räägivad enda eest.

Tõhelal

Esimest korda sain täna Tõhela järvele ja mulje oli positiivne. Kolme peale saime kalu tagasi lasta ja ka mõned kaasa võtta. Üks ahven kukkus mulle Meppsi Black Furyga, millel oli punaste täppide värv veidi oranžikaks läinud, või ongi selline versioon, tont teab. Teine ahven võttis vähe sügavamast Edi Bingot, seda teist, mis mul Valgejõe retkest järele jäi. Ühe havimagneti viskasin Valgejõel kogemata vastu veest välja ulatuvat puutüve suure pauguga ja see läks pooleks. Töötas küll veel kui kokku lükkasin landi keha, kuid see jäi hiljem kusagile kapitaalselt kinni. Igatahes seda teist Bingot olin ma rohkem kasutanud ja tolle mäng oli mulle rohkem meeldinud. Aga kätte jäänud Bingol pole ka häda, kuigi see Tõhela ahven teda eriti vist ei ampsanudki, haakis kala väljastpoolt lõua alt.

Kahjuks mingit ilusat ahvenasaaki ei saanud me ja igatsen Ermistule, et veel võdikutega proovida, kuna Tõhelal see ei toiminud üldse, ega seal polegi sellist põhja ka, kus tinapead kasutada saab. Roovaba sirpsaba ja trillerit ei tahtnud keegi.

Kuid hommikune järv oli ilus, niipalju kui seda fotodel edasi õnnestub anda. Üks salavõrk käis ka muidugi asja juurde, mingi paatkond sõitis sinna mootorpaadiga ka sisse. Kahte kotkast nägime ka. Ahvenatel oli maos poolseeditud kiilid, vist. Ja mingid kahtlased usjad limukad, roosakad, soolikate moodi, umbes 3-4 sentimeetrit pikad, justkui kehaosa, suu ja sabaosaga. Ei osanud neid kuidagi millekski mõelda, igatahes kõhuõõnes nad olid. Samuti oli kaladel peal lestalisi, vist. Eriline bioloog olen ikka :S

Esimene oma seotud putukas

Randel sidus ühe putuka ette ja mina tema järel. Polnudki nii keeruline kui oleks võinud arvat ja putukas polnud ka nii raske oma olemuselt. Eks "tuust" natu viltu sai peale, aga kui peaks endale sidumispingi ja muud vajalikud vahendid saama, siis võiks neid tulla küll nagu vändrast saelaudu. Igatahes, landi tegemine võtab kõvasti rohkem aega ja vilumust, vist.


Esimene enda seotud putukas, lennukamehe ja kirjaniku John Gierach putukas, Special. Imiteerib nagu ikka striimerid kalamaimu. Seotud Valgjärvel Otepää lähedal 19. augusti päeval.

Esimene harjus

Valgejõe harjus l-28,5 L-32,5 kaalus 300 grammi.
Võttis vihmasel aga soojal 16. augusti hommikul kell 9-10 vahel Mepps nr 2 pöörlevat lanti Brown Trout värvides.

Samast august veel kaasa ahven, igal pool võttis havi, kuid väike. Pilt jätab mõndagi soovida :)

Kõige visam võitleja

Kagus olid taevas rünkjad pilved. Kogu laotuse värv varjeerus heledast sinakashallist üsna sünkja siniseni. Lõunamaalased peavad sel ajal mil ma jõeäärde jõudsin veel siestat.

Olin paar päeva varem ühepäevikuajal lõppu näinud, õigemini mõelnud. Ilm oli külm, mitu päeva kümme kraadi ja tuulas ka. Tänane ilm oli veidi sõbralikum, hommikul paistis päike ja õhk soojenes ka vist oma 15-16 kraadini.

Vesi oli endiselt jões kõrge, selles lõigus on rohkem jõe kohale kaarduvaid pajusid ja vastaskaldas mahalangenud puid. Kuid forelli polnud ma kunagi seal kohanud, kuigi jõgi on just rohkem varjet pakkuv kui allpool asuv väikeste forellide lõik.

Ühte käänakusse jäin seisma, see oli hea koht passimiseks. Allavoolu oli näha mitusada meetrit jõge, ülesvoolu ka oma 60-80 meetrit. Huvi pärast ja meenutamaks selle lõigu profiili katsusin korraks jõe põhja, see oli paene ja vett oli umbes üle meetri. Järsku käis ülesvoolu põõsa kohal keset jõge korralikum sumakas. Forell!

Oma kõvakstõmmanud nahast sõdurisaapad kergitasin istuli olles õhku ning hakkasin tagumik ees kaldast eemalduma. Ringiga lagedale jõudes panin ritva kokku, ise mõeldes, et ikkagi toitub kala pinnast ja ikkagi teeb ta seda umbes kell 5-6, mitte kell 8-9 nagu ma viimati olin teda otsima tulnud ning juba tunnistanud ühepäevikuaja püügi lõppenuks.

Allavoolu seekord putukat ei õnnestunud lasta, sest põõsas oli ees ja vool ei oleks kandnud putukat kalale ette. Otsustasin veidi riskida ning käpuli liikuda kalale veidi selja taha. Jõudnud kohale, istusin kaldal pea veidi rohu tagant paistmas ning saatsin putuka ülesvoolu. Kannatamatusest hakkas tunduma, et hirmutasin toituja ära, sest tegelikult tuli ta üsna pea pinnalt järjekordset suutäit võtma. Paar sekundit hiljem samast kohast üle "jooksnud" Ralfi Mohikan Mayfly võeti naks pinnalt....

See oli hea vaatepilt, lausa uskumatult hea. Kõigest kaks meetrit eemal jõepinnal ujuv putukas, su enda silme all kadus forelli kurku. Ja võitlus algas.

Esmalt ujus kala rahulikult keset jõge, laskmata end üldse häirida, et keegi natuke nagu sikutas. Seejärel käis ta ühe ja teise kalda pool, endiselt pinnale tulemata. Minutid kulusid, kala oli jõuliselt keskvees, ega kavatsenudki kusagile liikuda. Siis üks paarimeetrine tõmme allavoolu ja püstloodis veest väljahüpe. Putukas püsis suus. Peaga rapsimist eriti polnudki, ujus lihtsalt enamasti kuhu tahtis ning eriti ei rabelenud. Korra nägi ta ülesvoolu päästvat oksakest, siis korduvalt vastaskalda rohututte, siis vedas kümneid kordi allavoolu vastaskalda põõsajuurikate poole, kuid väsimus ilmutas esimesi märke.

Mõne korra käis ta mu jalge eest läbi ning märkasin taas, et ritva hoidev käsi väriseb. Seekord tajusin, et see on pinge hoidmisest ja ritv oli kogu aeg lookas.

Heitsin vesti ja mütsi seljast, asetasin telefoni kaldale ning nööpisin kaela lahti. Adrenaliinitulv ajas naha kuumaks ning püüdsin end rahustada mõttega, et kala on korralikult haakunud ning sel korral on tamiil jäme ning vähemalt selle pärast pole mõtet muretseda. Kuid oma kümmekond minutit visalt võidelnud kala polnud sugugi veel lapiti ning mul meenus mitmel korral kahv, mida mul pole.

Mingi hetk käis 50 meetrit allavoolu hirmus plaksakas ning kui ma pilgu tõstsin, lendas nagu midagi meetri kalda poole ja käis teine plaksakas, vett lendas korralikult. Mõtlesin, et kas see oli nüüd väga suur forell või oli see saarmas, keda ma umbes samas kohas päevi varem olin ujumas näinud.

Umbes samal ajal või veidi varem lähenes meeletu kiirusega sinine jutt, sättis end peaaegu mu käeulatusse pajuoksale istuma, suunas oma nokka siia-sinna justkui vaadates, mis möll siin käärus nüüd käib ja siuhhhh oli seesama sinine jutt allvoolu kadunud. Olen jäälindu näinud varem vaid lendamas, taolist mälestust mulle lähedal oksal istuvast sinise-oranžikuuelisest linnust mul varem polnud.

Kalal polnud enam erilist jõudu sidurit kõrisema tõmmata ning pidev ponnistamine allavoolu ei aidanud - juba õnnestus mul ridvaga teda keset jõge enda poole tagasi ujutada. Kala jalge juurde saanud, hoidsin ta pead veepeal ning peaga rapsimist ei olnudki. Esimene katse lõpuste tagant turjalt haarata läks luhta, kala oli jäme ja näpud libisesid ära. Teisel katsel hoidsin kala pea veest väljas, torkasin näpu kõhupoolelt lõpusekaane alt suhu ja tõstsin kala välja. Putukas oli üsna sügaval kurgulaes, võtsin selle ära ning meeltesegaduses jalutasin kaldapuude alt välja lagedale ning tundsin milline pingelangus õlgadest ja jalgest läbi kogu keha välja voolas. Kala oli raske, lõpetasin visa võitleja elu, otsisin pajuoksa ning keerasin selle rõngasse, nii et kala jäi rippu.

See jõeforell oli väga visa, mitte ükski kala pole nii pikalt võidelnud. Loomulikult oli varustuselgi siin oma roll. Tõsi mis tõsi, niisugust püügimõnu nagu lendõng pole küll mitte miski varem pakkunud.

Püügiaeg: 19. juuni 2009, umbes kell 1745
Püügikoht: Harjumaa
Püügivahendid: Scierra #4 9' lendõng, Varivase lühendatud 0,18 liider, umbes 0,20-0,25 tamiilist tippet, kuna muud tamiili polnud.
Püütud kala: marjaalgega emane jõeforell, 1070 grammi, l-42/L-45, väga punane liha, toitunud oli ühepäevikust

Üks igati kordaläinud päev

Kesktunnil alustasin oma saabiku remonti, ei läinud poolt päevagi, kui sain auto korda ja käed enam-vähem puhtaks. Otsustasin proovisõidu teha - loomulikult kalale :)

Jõeääres hakkasin lennuka Varivase liidrit ja Varivase monofiili kokku siduma, no ei õnnestunud. Samal ajal 5 meetrit ülesvoolu käis üks forell pindmises veekihis toitumas. Pusisin mis pusisin, oma kümme minutit üritasin järjepanu ühte ja sama sõlme, mis varem oli korduvalt välja tulnud, miskipärast ei õnnestunud. Lõpuks lõin käega ja sidusin liidri otsa aas-aasaga 0,10 Strofti tamiili, otsa Ralfi mohikaani ja tegin paar ujutust. Millegipärast oli aga see forell plumpsutamise ära lõpetanud ja nii ma otsustasingi hakata vaikselt ülesvoolu jalutama.

Iga 20 meetri tagant kuulatades ja oodates ei hakanud aga ükski plumps kõrva, nii otsustasin minna veel paarsada meetrit ülesvoolu, kohta kus millalgi kevadel oli landi järel käinud päris kobe tegelane, oli ta siis haug või mõni väiksem merikas, ei saanud ma siis aru.

Uues kohas sahmisin muidugi putuka kohe enda kalda poolse pajupõõsa otsa, ragistasin hirmsasti seal otsas kui kaks meetrit ülesvoolu käis korralik plumps. Ja mitte enam selline väiksem, mida ma Randeliga nädalavahetusel Lõuna-Eestis olin kuulnud peamiselt.

Tõmbusin põõsast minema ja otsustasin keskenduda ainult sellele kalale, läksin kaarega ülesvoolu ja leidsin mingi augu võsas, kus sai kõrgema kalda peal istuda, jõge vaadata ja putuka alla-voolu lasta. Sääsed sõid, tõrjevahendit polnud kaasas, istusin ja lasin ühepäeviku allavoolu. Plumps ja sabaplaks käis putukast 2 meetrit allavoolu, otsustasin veel heitenööri maha tõmmata.

Putuka lasin meelega märjaks ja vee alla, sest kala ikkagi kusagilt pinna alt võttis ampse. Ise vaatasin veel kaasa võetud fotokat ja sõrme alla jäi paljas objektiiv. "Pagan, olen siin võsas objektiivi katiku ära kaotanud," mõtlesin endamisi kui tundsin kuidas ritv jõnksuma hakkas.

Oi seda üllatust, mõtlesin küll, et nii hästi mul ei lähe, et pean vahetama sööta ja ootama ja lõpuks ilma kalata, nagu tavaliselt, koju minema, kuid selle tegelasega sai maadeldud tükk aega.

Spinninguga võrreldes on neljanda klassi lendõngega mõõdus jõeforelli palju-palju raskem välja võtta. Kala püsis peamiselt keskvees ja ei tulnud pinnale, ainult näitas end siis kui ma teda üles sikutasin. Kabariidid andsid mõista, et nii suurt jõekat pole mul veel otsas olnud, kuid käeulatusse teda saada oli üsna raske. Paar korda tegi üsna 4-5 meetrit minekut kärinaga, mõne korra rapsis pinnavees, kuid välja ei hüpanud. Mingi hetk vaatasin enda ritva hoidvat kätt ja mõtlesin, et kas on see viba pinge all hoidmisest või mu käsi tõesti väriseb...

Lõpuks õnnestus paar korda liidrist käega kinni võtta, viimasel korral olin veendunud, et kala on üsna läbi ja kindel haare lõpuste tagant, ning sain kaldale oma esimese korraliku jõeka.

Püügiaeg ja ilm: 11. juuni 2009 õhtupoolikul, päiksepaisteline 16 kraadi
Püügikoht: Harjumaa
Püügivahend: Scierra 4# 9' ja Varivase 0,18 liider, 0,10 Strofti lips, putukas Ralfi Mohikan Mayfly
Kala: emane marjaalgega jõekas, toitunud puruvanast ja ühepäeviku koorujatest, väga kena punase lihaga, kodus kaaludes 895 grammi, L-43 l-39

Pilte panin siis kohe mõnuga, kuigi kõik neist pole kuigi õnnestunud, aga ikkagi esimene korralikum.

Kohustuslik kava

Käisin jalutamas. Pojaga. Nojah, lennukas oli ka kaasas :)

Pirita äärde me sammud seadsime, kõrgelt kaldalt oli all kõvasti kalu lobistamas näha ilma polaroiditagi. Ja suuuuri! Lähemalt polaroidiga vaadates oli selge, et tegemist on vimmaga ja neid oli palju ja korralikud isendid kõik.

Jõeäär oli muidugi paksult rahvast täis igal pool piknikutajad, küll loopisid lapsed oksi vette, isegi suuremad mehehakatised pidid plärtsuga asju loopima. Ja muidugi siis jutuvada, et siin pole kala kui kalameest nähti. Ei lasknud end eriti segada, jõgi oli imeilus, palju viidikat, ogalikku, suured vimmad, võibolla mõni muu kalagi kusagil seal.

Panin poja käruga veeäärse põõsa varju, sest jube palav pärastlõuna oli, vedasin nööri läbi rõngaste ja hakkasin kõige pisema putukaga püüdma.

Nii poole sääse suuruse putuka vastu tunti huvi küll, kuna ta on ujuv, siis vimmalootust muidugi polnud, kuid tegingi ju heiteid pigem harjutamise mõttes. Tuli välja küll, üle pea heidan ma vist valesti, sest heitenöör liigub ühel pool ritva, kuigi peaks vist tulema vasakult ja minema paremalt. Noh, eks pean õppima, aga rullheitega on kohati täitsa hästi.

Ja üks hetk siis kui ma arugi ei saanud oli mu putuka otsas kala! :)

Mis on lennukamehe esimene kala? Loomulikult viidikas.

Kena retk oli, viidikas hakkas isuga sööma. Paar klõpsu panen siis kui fotoka juhtme saan...tehti mind ju Brüsselis paljaks.

Jalutuskäik ridvaga

Kuna ma spinningugagi naljalt forelli kätte ei saa, siis nüüd tegin endale asja raskemaks, lennukaga kala püüdma õppimine võtab ka tõenäoliselt oma aja...edaspidi ei hakka mainimagi, et kala ma ei saanud, kalapüügi asemel hakkan tegevust nimetama jalutuskäiguks ridvaga.

Ahjaa, nähtud liikide loetelu täienes, esimest korda elus nägin ojasilmu ära, pisike kena tegelane, nii 10 sentimeetrit pikk, hoidis vapralt kruusas pisikesest kivikesest kinni napis 10 sentimeetri sügavuses vees.

Foto on tehtud läbi polaroidklipsi, mille endale muretsesin. Odavad, USA-st, mingi efekt on, aga parimate prillidega vist mitte võrreldav.

http://www.meritaimenblogi.com/

Kolasin täna ringi, endiselt otsin endale lennukaritva, käisin ka Soome keskustelu vaatamas, müügis oli päris palju kraami ja mitu aastat juba sügelen Soome vaatama mida seal ostma kipuks ja mis hinnad on. Ehk varsti õnnestub.

Igatahes osaline äratundmisrõõm valdas mind kui sattusin surfates sellisele lehele nagu http://www.meritaimenblogi.com/

Vägev!

Imeline lant ja luupead

Käisin jälle turul ja silma jäi muu kola seast üks roostevaba lant, värvimata ja ilma igasuguste tunnusteta oma päritolu kohta.

Müüjaga vesteldes selgus, et ise tehtud, leti alt toodi üks paras karp välja lantidega, kõik ühesugused. Küsisin, et kuidas tehtud ja sain vastuseks, et stambiga, mis Baltika tehasest üle jäänud. Ei tea ma kus neid siis tehtud ja kas see stamp on Eestis, aga müüja ütles, et vajadusel saab neid veel ta oma tuttava käest.

Seinal rippus üks Tšudesnaja ka ja kui küsisin, et kas selle sama mudeli stambiga tehtud, ütles, et jah.

Hinnaks pani müüja 40 krooni ja kaaluks ütles 18 grammi. Mõtlesin, et proovin ühe ära, aga siis otsustasin võtta mitmeid ja sain hulgi odavamalt. Mõne proovin vast ära värvida või ühe isegi hõbetada kui leian sobiva koha ja hinna.

Ühega viiest Tšudesnajast alustasin kohe püüki ka. Ahjaa, enne seda käisin üks päev Pirita keskjooksul ja südapäeval ründas pea igast august havi Mepps Black Fury't, aga ei ühtki forelli seal kus ma enne arvasin, et võiks neid olla. Aga vast neid seal on ka limatuubidega segamini.

Igatahes Tšudesnaja sai ühel päeval Pätsu augus vette, aga ristsed sai kätte järgmisel päeval veidi ülevalpool kui ühe korra käis pauk vastu lanti ja paari viske pärast oli luupea otsas. Endal suured haavad kummalgi pool, tundus, nagu mingi 5-6 kilone oleks teda keskelt purenud. Havid ujuvad kõik loomulikult edasi.

Vimmaroju

Sõitsin täna turult ostetud lante testima väikese lootusega mõnest Pirita august merikas välja meelitada. Eile sain Kalle Krooni abil tuvastatud need landimudelid, mille headusest ma olin kuulnud, kuid nime ainult kahtlustasin. Tõepoolest need sinised, üks roheline ja üks uuem must mu landikarbis on Leningradi landivabriku legendaarne mudel Tšudesnaja. Rohelisel käisin täna põlvist saati jääkülmas vees järel.

Ühestki august ei võtnud merikas, ei plekki, ei Edi Bingot. Proovisin ka seda viimati ostetud läikivhõbedast junni ja nii nagu arvasin, mäng on hea. Aga kui eile veel Tšudesnajate konkse vahetasin, siis vaatasin, et tolle pleki konks on liiga väike, kuid jätsin siiski vahetamata. Täna suutis see väike konks tegutseda küll...

Üht auku kammides hakkas aegamisi keegi mängima, tundus midagi pisikest ja kohe ei osanudki midagi arvata. Siis kui paar vonksu tegi, mõtlesin, et mõni allakilo haug, aga siis tegi kala ka mõne pikema liigutuste rea, mille põhjal ei osanudki midagi arvata. Lootsin, et loid pisem forell, aga kaldale lähemal selgus ootamatult, et otsas oli seljauimest (!) haagitud suure vimmarojuga.

Igatahes, ma polegi vist nii suurt vimba näinud, oma 500 ja rohkem grammi ja 30 sentimeetrit või enam pikk vast oli teine. Niimoodi landiga tragimisel vimba saada pole muidugi kuigi tõenäoline, hiljem nägin vastaskaldal üht vana, kes aga tina ja pealiinile kinnitatud kolmikutega neid kalu sihilikult tragis.

Merikatampimise kõrval oli tänane käik juba märksa meeleolukam ja rohkem looduses viibimine. Kalamehi oli ütlemata vähe, üllatavalt. Üks mees vaid viidikaid sai, kaldaäär oli täis ogalikke ja vast ka vääriskala maimu, kes neist aru saab.

Edukas turulkäik

Pühapäeval oli õige ilm, esmaspäeval oli veel parem, järjest saadi kalu ja kõik oli ideaalne. 4-5 tundi ühel ja teist samapalju järgmine päev - endiselt tulemusteta. Kurb. Aga tulemusele sai juba nii palju rõhku pandud, et kalapüügist sai suurem tampimine ning pere hakkas kannatama. Väike paus vast aitab, noh, nii paaripäevane :)

Ehk lähen see nädalavahetus korra Piritale kaema, kas jões midagi suuremat ka ujub.

Üldiselt aga sai jälle turul käidud ja üks vanamees näitas oma svammi vahele mässitud landikogu. Sealt sai 25 krooni tükk haaratud jällegi häid lante. Vahepeal jäi silma, et keegi ka Räsaneniga merest fikerfotrlli saanud - see pigem erand, kuid panen enda oma ka merikakarpi.

Mõni pilt ka meelelahutuseks.

Saarmapere

Esmaspäeval (täna on neljapäev) käisin viimast puhkusevõimalust ja naise lahket luba kasutades jõeforelli püüki katsumas. Asi oli kordades lootusrikkam kui kõik need meres käimised. Igatahes, ma nägin kala! Polegi noomoodi enne kala näinud.

Sõitsin õhtupoolikul Pirita jõe äärde, ronisin kaldajärsakust alla ja tegin esimesi viskeid allavoolu vees risti lebava suure kuuse suunas, kui enda kõrval kuuse all korraga märkasin kala - ujus teine pool keha veest väljas, sekundiks ma teda märkasin, nii umbes 600-800 grammine kala, küllap täpiline, aga pead ei julge anda. Selle liigutuse ja viivu põhjal pigem forell kui haug. Kahjuks keegi lantide vastu lähemat huvi ei tundnud.

Sama ei saa öelda aga mõnisada meetrit eemal ühe kaldaäärse kohta, kus vesi oli piisavalt sügav ja vool keerutas seal tagasi. Sellist nätakat vastu Eduard Terase Bingot ei mäletagi. Kahjuks nätakaks see jäigi ja arvamuseks, et tegemist oli suurema forelliga. Ei usu, et taolises kohas jões praegu, haugi kudemise ajal, haug niimoodi lanti eemale peletades tonksanud oleks.

Veel mõnisada meetrit edasi hakkas silma üks solistaja. Pelglik saarmas. Ei tahtnud fotoka seljalt võtmisega teda ära ehmatada ja nii jäidki klõpsud tegemata, päike oli ka juba puude taha vajumas, ning hämaras ja kaugelt poleks nii ehk naa head pilti saanud. Ühe saarma kõrvale ilmus aga veel teinegi ning siis tulid kaasade juurde veel kaks poegagi. Igatahes, edasi risuse laiema koha peale liikudes mõtlesin omakeskis, et selline suur saarmapere sööks terve mitmekilomeetrise lõigu peale vist päevas mitu kilo kala. Kust nad selle küll võtavad, pole mul aimugi, eks haugi, ahvenat, forelli seal leidub, teistest suuremaks kasvavatest kalaliikidest pole mul aga aimugi, kuna pole neid seal püüdnud.

Samas, imekenasid kohti on, kus õngitseda või ka tonka sisse visata. Tonkatamiseks kõlbavad seal jõekäänakud, kus muidu 7-8 meetrine jõgi paisub korraga nii 30-meetriseks. Äkki leiduks sellises kohas isegi latikat, kes teab.

Pärast kruuksusid üle jõe põllul kaks sookurge nii et õhk värises. Kindlasti tuleb veel minna, imeilus ja avastamist nõudev on Pirita jõgi.

Kajakiretk

Eile korjasin ma Tallinnas peale kalakajaki. Mõtlesin millegipärast, et küll ma ta enamjaolt autosse ära mahub. Noh, mahtuski, enamjaolt. Aga ära sain ma ta veetud. Palju ta ei kaalunud, nii umbes 30 kilogrammi, kuid mitut sadat meetrit ikka andis teist tarida. Randeli oma oli veidi lühem ja sõitis katusel.

Algselt maandusime Muraste kaljude juures. Merel oli jänes peal, kuid tarkust nii palju polnud, et sellest teada - kajakiga ja kalapüügist ei tuleks nii ehk naa midagi välja. Tegime kohustusliku tiiru ära, Randel arvas, et hakkab uppuma, mina tegin siiski mõned heited ka. Kuid kui üle parda ikka vesi lendas, polnud nagu mõtetki jätkata. Samas oli tunda, et minu alus on väga stabiilne.

Tuli siiski välja kolida, vastu tuult ja lainet oli raske liikuda. Pakkisime end taas autodele ja liikusime Piiblika alla. Seal oli vesi nii plekk kui plekk ja õhtul olla 10 mehe seast üks ka kala saanud - kohe kolm tükki koguni.

Randel tassis paadi vette, ma püüdsin pükstega. Järgmise päeva hommikuks sai kokku lepitud kell kuus ja nii me siis täna hommikul kajakke vette vedama hakkasime.

Tuul oli öösel idakaarest läänekaarde keeranud, nii saime Piiblika all kivirea tipust lahte sisse triivida. Nagu ilmateade lubas, tugevnes tuul keskpäevaks, mis minu ennustuste kohaselt lasi meil püüda kella 10-11. Nii ka läks ja kahjuks kala ei näinud nende tundide jooksul. Ega ühe triiviga sai nii vähe lant vett ka, et kiviotsast loopimisega ei kannata võrdlust.

Aga kajakk oli aus ja püüda kannatab küll ja veel, teatud oludesse täitsa ideaalne riistapuu.