Pirita äärde me sammud seadsime, kõrgelt kaldalt oli all kõvasti kalu lobistamas näha ilma polaroiditagi. Ja suuuuri! Lähemalt polaroidiga vaadates oli selge, et tegemist on vimmaga ja neid oli palju ja korralikud isendid kõik.
Jõeäär oli muidugi paksult rahvast täis igal pool piknikutajad, küll loopisid lapsed oksi vette, isegi suuremad mehehakatised pidid plärtsuga asju loopima. Ja muidugi siis jutuvada, et siin pole kala kui kalameest nähti. Ei lasknud end eriti segada, jõgi oli imeilus, palju viidikat, ogalikku, suured vimmad, võibolla mõni muu kalagi kusagil seal.
Panin poja käruga veeäärse põõsa varju, sest jube palav pärastlõuna oli, vedasin nööri läbi rõngaste ja hakkasin kõige pisema putukaga püüdma.
Nii poole sääse suuruse putuka vastu tunti huvi küll, kuna ta on ujuv, siis vimmalootust muidugi polnud, kuid tegingi ju heiteid pigem harjutamise mõttes. Tuli välja küll, üle pea heidan ma vist valesti, sest heitenöör liigub ühel pool ritva, kuigi peaks vist tulema vasakult ja minema paremalt. Noh, eks pean õppima, aga rullheitega on kohati täitsa hästi.
Ja üks hetk siis kui ma arugi ei saanud oli mu putuka otsas kala! :)
Mis on lennukamehe esimene kala? Loomulikult viidikas.
Kena retk oli, viidikas hakkas isuga sööma. Paar klõpsu panen siis kui fotoka juhtme saan...tehti mind ju Brüsselis paljaks.
