teisipäev, 22. märts 2011

Üks kala, kaks, neli, kaheksa, 20, palju-palju

Mõistagi ei ole ma novembrist saadik kalapüügist eemale hoida. Jääpeal olen käinud äärmiselt vähe, aga omad särjed-ahvenad-haugikesed ikka august välja meelitanud ja tagasi lasknud olen.

Madis korraldab mulle aga nüüd järjest õpet, kaks korda oleme käinud. Esimene kord nägin kokku nii palju forelle, et pole elus neid nii palju näinud. Nad olid selges vees kõikjal, keset jõge, kaldaäärte all, puude all, kivide kõrval. Nägin ka ahvenat ja havi. Ühte jõekat sai siis närvi aetud, putukas pea ees ja kõrval ei häirinud, kuni lõpuks minema lendas. Ja ei saanud siis ma ühtegi kätte, kuid nägin neid palju ja ehmatasin palju, see oli selline esimene retk talvel lennukaga.

Nüüd laupäeval käisime veel ja sellest on nii juttu kui pilti.

19. märts 2011

Väänast sõitma hakates tundus olukord üsna talvine, maha oli sadanud oma 4-5 sentimeetrit lund ja sadu jätkus. Poleks arvanud, et kohale jõudes on väljas päike. Kuid sadu jõudis ka pärastlõunal järele. Alguses kohe nägin ehku peale minnes kaht korralikku kala. Siis oli aga jõgi üsna pikalt justkui tühi. Kuni kahe jões lebava puu juures leidsime kokku 6-7 kala, paar tükki vähemalt üle 40 pikad. Madise juhendamisel tuli üks neist minu nägemata nuustiku otsa. Kala polnud kottipanekuks minu jaoks piisavalt suur ja nii läks ta tagasi. Ja imelugu! Ülejäänud tegelased istusid seal kus nad olid enne ja ei liigutand uimegi.

Vaatlesime neid veel tubli kümme minutit ja tegime isegi katse, mina vaatasin kuidas noti all olevad 4-5 kala käituvad, Madis läks neid eestpoolt ärritama. Kalad lahkusid üksteise järel, paanikata, kuid kahtlustades, kuid mind nad enda selja taga ülal ei näinudki.

Siis oli jällegi jupp maad vaikust, otsimist, mõned põgenemised ja lõunasöök. Ja siis läks põnevaks. Luurasin-roomasin ühe puu tagant risuni ja selle all nägin kalu. Roomasin edasi ja siis järsku ülevat hakkas tulema. Üks kala, kaks, neli, kaheksa, enamik sellised 30-40 vahel ja siis üks nott ka, priske ja poolemeetrine, süda põksumas surusin end vastu külmunud hange ja vaatasin kalu nagu pealetungivat vaenlast adrenaliin pulbitsemas. See oli oma 25-30pealine kari. Proovisin tervet seda hunnikut ärritada, lasin putuka ise varjudes risu alla, kuid mitte ühtegi võtjat polnud. Siis siiberdasid veel grupid üles-alla natuke aega, kuid toitumisest polnud nad huvitatud. Minu varjumine tuli aga hiilgavalt välja.

Siis tabas mind kohutav peavalu ja hiljem püüdsin sellega võideldes veel üht korralikku tegelast ülevalpool noti alt välja meelitada kolme eri putukaga, kuid aeg oli läind, kalad olid liikumatult põhja ligidal ning toitumine neid ei huvitanud. Kuid sellise karja nägemine oli mulle erakordne ja taas üks vinge retk oli.