Kartsin, et tegemist on röövpüüdjatega, esiteks kuna nad olid kahekesi pisikese kummariga, teiseks ei paneks õige võrgumees oma võrku karidele ja lippe muidugi polnud ka näha.
Idatuul kandis mõne aja pärast minu poole midagi ja kui ma selle lähedale jõudsin sain aru, et tegemist on surud linnuga. Esimene mõte oli muidugi, et kas mingi haigus või veel hullem - Nõva reostus tuli meelde -, kuid linnu enda juurde saanud nägin kohe võrguräbalat. Lind oli võrgust välja lõigatud ja keda veel kahtlustada kui mitte äsjaseid võrgutajaid.
Mullu õnnestus mul üks aul loodetavasti päästa võrgust, lõikasin ta välja ja kuna ta oli liialt nõrk viisin koju sooja toibuma, järgmisel päeval lasin merre tagasi.
Kuid seekordne leid ei piirdunud ühe linnuga, mõne aja pärast leidsin teise kari peal loopides teisegi linnu. Sellel oli rinnakus imelik auk.
Mis aga merikasse puutub, siis kohe varavalges umbes kümnenda viskega oli kala taga, käe järgi allmõõtu ja kogu adrenaliini vaid 4-5 sekundit oligi. Võttis enda tuunitud hõbedast (millest tõsi küll pronks oli küljelt välja kulunud) Žilvinast. Kõik konksud olin veel hommikul ahjuees üle luisanud, ei tea, miks ta otsas ei seisnud.
Idatuul keeras rohkem lõunakaarde mida päev edasi. Vahepeal läksid puhangud ka suuremaks ja lainetki tekkis lihtsa virvenduse juurde rohkem, kuid õnneks tormakamaks ei läinud. Mõni vihmasabin ka, aga väga väike. Temperatuuri võis õhus olla nii 10 kraadi, vesi sellest võibolla jahedam, täpselt ei oska öeldagi.
Aga kaheksa tundi püüki, mitmest landist, suuremast osast nöörist ja tamiilistki ilma jäänud, tuli siiski tugev katse, aga kala nägin vaid kaugelt. Tiit sai läänepool põhikari alamõõdulisele kaks konksu lõua alla ja vabastas kala, hiljem samas kohas üks kala kaldale veeti kes silgu moodi siputas, aga hiljem foorumis selgus, et siiski mõõdukas oli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar