Kaheksas klass

No ei ole mind pärast magistratuuri kaheksandasse istuma jäetud. Kuigi vahel on küll tunne, et edaspidi peaks kolmanda klassi materjali ette võtma, selmet üleüldse mingisugusest doktorantuurist unistadagi. Aga mitte sellest ei tahtnud ma ju rääkida.

Ehk siis kaheksanda klassi lennuka sain täna pihku. Madis surus. Pärast seda kui ma vandudes merest välja ronisin, sest lanti visates oli tamiil katkenud. Igasugu saasta ka müüakse. Täna ostsin uue tamiili, äkki homme on vesi parem. Kuigi täna selge veega Paldiskil polnud ka viga, kala siiski ei saanud.

Kuid see lennukas. Paneb täitsa kukalt kratsima, et kas peaks äkki kätekõverdusi hakkama tegema. See mõte on mind ka ehituse juures vaevanud, sest mu kehaline koormus on ju ....null. Vot seda komplekti andis ikka õhku rebida, võibolla alguses pingutasin üle ka, et liiga palju nööri oli vees veel ja putukas liiga vee all, aga no minu neljanda klassi hambaorgiga ei anna seda küll võrrelda. See ja eeldatavasti siis ka kahekäeritv, on hoopis teist masti värk.

Heakene küll, et sain mingi 15-20 meetri vahele heiteid tehtud, aga jõud mis sellesse ritva tuleb panna sööda liigutamiseks, ei anna kuidagi võrrelda mu 2.35 cm pika spinnaga, millega võib ligi 25-grammist sööta heita 30-35 m kaugusele väikese viibutusega.

Vot sügise kohta ma nüüd ei tea, aga kevadel tahaks selle lennukaga veidi jätkata. Ja Madise krevetid on nii kuradi ehedad tüübid, et no kalata ei saa jääda kui vähegi käimiseks aega on.

Ma nii väga loodaksin, et homme oleks siia panna mõni kena merikapilt Murastest või Suurupist, aga elu ei ole nii lihtne. Täna oli seal vana rulllaine, vesi piimjas. Kloogarannas kohvi, aga vaikne. Paldiskis vaikne ja selgem. Püüdsin ju sest merikast eemale hoida, pole head varustust, lante, ei taha raha panna varustusse, sest vähe käin, kuna vähe käin ja varustust ei täienda, on veel väiksem tõenäosus kala saada etc. See merikapüük, nagu tegelikult igasugune kalapüük, on üks aeganõudev asi. Aga hüva, aitab heietustest. Ehk homme.