Kaladel oli vist raske talv.

Eile käisin kalal ja täna ka. Eile kobistasin ühe forelli seal ära, kust täna ühe kätte sain, võibolla isegi sama kala. Eile käis kala pinna lähedal vahel ühepäeviku koorujaid napsamas äärmiselt tähelepanematult. Miks? Mul jäi putukas kinni ja läksin seda rohus roomates päästma, ubisin jalad kuidagi ette ja ise järele, udjasin tokiga putuka oksa ümbert ära, samal ajal käis kala pinnavees nii umbes kolme meetri kaugusel. Et siis tema õgardles ja mina hiilisin hästi. Nojah, aga ainult ühepäeviku ajal ma neid enamasti näengi, sest muul ajal käib harva mõni lanti togimas või otsas, kuid putukat ei võta üldse mitte.

Ühepäeviku ajal on aga kalad enda asukohad reetnud, eile võttis siis pärast seda kirjeldatud intsidenti sama kala veidi vee alla lastud Mohican Mayfly'd, sama putukas mis mullu. Uputada dry fly'd ei tohiks, aga noh, mul teistsuguseid pole ja see meetod tagab saagi. Ühesõnaga kala võttis putuka suhu, mõtlesin, kas oodata sekund või kaks ja kui pooleteise peal haakisin, tundsin õrnalt kalakest ja tõmbasin putuka ta suust. Kala võis olla selle pika ajaga ära jaganud, et siin on mingi konks ja välja sülitanud putuka.

Täna, kuigi hommikul oli pilves, temperatuuri nii 11 kraadi õhtulgi, palju tuult, aga veidi päikest, siis koorujaid oli ja pinnakihis käijaid ka. Ühes kurvis suisa kaks, niiet hetkeks oli kahtlus, kumba valida. Üks tundus suurem, aga käis pinnas harvem, ühepäevikut eriti veel ei lenda. Valisin tihedamini käiva kala ja sain ta kohe teise või kolmanda heitega otsa ja niikui võtt toimus, kas haakisin või mitte, ei oskagi öelda, igatahes oli ritv kohe lookas, kala põõsaall ja mul emotsioon, et ohoohoo, täitsa korralik kala. Veidi väsitades sain aru, et väga suur siiski pole, kuid vähemalt mõõdus ja selle ma viin koju, sest nii harva kala saan ja kalal käin ka suht vähe aega.

Ja siis hakkasin puterdama, essa kord pistsin kalale näpu suhu, mõtlesin, et kindel haare, tühjagi, kala läks "ringile", rapsis ja rahmeldas, tõmbasin pea veepeale, teisel katsel lähenesin lõpusekaanele, kuid järgnes kõva rabelemine. Kolmas kord kui kala lähedale sain, nägin, et konks on küll "käärides", aga hoiab vaid nahariba, kindel haare kuklast ja kala sai veest välja.

Vähemalt selle kala põhjal tundub, et kaladel pole just kerge talv olnud. See kala kaalus l-36,5 ja L-40 juures kõigest 683 grammi, aasta tagasi sama pikk kala oli ju ligi 900 grammi. Ja märksa punasema lihaga. See kala oli suht lahja, oranžika-heleroosa lihaga ja endale jubedalt sisse kühveldanud. Tagumikus oli puruvana jäänuseid palju, siis üks kalake, siis mõni muu kiletiivaline ja ka mardikast polnud ära öelnud peale koorujate ja viimased päevad muidugi ainult ühepäeviku koorujaid sisse õgardlenud.

Piltidega olen jätkuvalt rahul.

Lennukaga tragimine?

Samal ajal kui on võimalik lugeda Rootsis leitud hiiiglaslikust räimede hirmust ja Liivi lahest saadakse tohutu vinträim, tegelen mina justkui kalapüügi aseainega. On ja nagu ei ole ka, aga igatahes sain ma looduse nautimisest küll täieliku hea laksu.

Kui laps oli tudumiseks voodis läksin pool kümme, mil väljas ju täiesti valge, Pirita äärde uurima, kas kala pinnas näha on ja kui suuri. Pinnas keegi praktiliselt ei käinud, kuigi satikaid oli seitset sorti. Mingid päevikud ja liblikad, sääski muidugi, sõnaga kõikvõimalikke mulle tundmatuid tiivulisi.

Vesi oli üllatavalt soe, otsa sidusin esialgu enda seotud striimeri, aga sellega kiires voolus ülevoolu kuidagi ma püüda ei osanud, küllap ei saagi. Seejärel panin otsa samuti enda seotud polywinged midge'i. Noh, eesmärk oli tegelikult mu käigul saada lihtsalt välja, nautida linnulaulu, vee vulisemist ja sääsehammustusi ning hea õnne korral kontrollida, kas jões kala on.

Niisiis õnnestus Pirital tuvastada kolm liiki, merikatitad, viidikas ja lepamaim. Viimane neist võibolla kõige üllatavam isegi. Putuka söömiseks oli piisavalt suur vaid forell, kuid "suur" tähendab siin kontekstis tõelist titat, kelle kiusamine pole loomulikult eetiline ja loodan, et noorjärk kasvab ilusti ning mõtisklen, kus ja kas üldse on võimalik leida sealt seda liiki kotikala, tõenäoliselt mitte, sest paikseks kellelgi põhjust jääda pole, mereni on vähe maad ja toit seal ootab, eks ka geenid sinna rännet mõjutavad.

Aga tore, et merikas kasvab. Seekord võtsin fotoka kaasa ja püüdsin hämara valgusega pilte saada, jään vist isegi endaga suht rahule.


Sellised titad peavad jääma vette ja parem üldse kalamehe poolt puutumata.


Pole võibolla eriti sagedane, et lendõnge väikese putukaga õnnestub keegi kõhualt kinni saada. Mingeid spets tragimisliigutusi ju ei tehta, kui mitte arvestada haakimisliigutusele sarnast järsku jõnksu, millega kogu rakendus lendu tõmmatakse.


Nägin ühes kaldaäärses rooaugus justkui suurema kala külje helki, mis võis ka vabalt olla rohi. Veidi keerukalt positsioonilt paari heidet tehes oli ühtäkki otsa haakunud lepamaim. Paks oli ta ja esialgu tundus, nagu oleksin surnud kala otsa saanud. Aga oli teine täitsa elus, kahjuks vist pärast minu tegevust mitte kuigivõrd tervise juures.