Olin paar päeva varem ühepäevikuajal lõppu näinud, õigemini mõelnud. Ilm oli külm, mitu päeva kümme kraadi ja tuulas ka. Tänane ilm oli veidi sõbralikum, hommikul paistis päike ja õhk soojenes ka vist oma 15-16 kraadini.
Vesi oli endiselt jões kõrge, selles lõigus on rohkem jõe kohale kaarduvaid pajusid ja vastaskaldas mahalangenud puid. Kuid forelli polnud ma kunagi seal kohanud, kuigi jõgi on just rohkem varjet pakkuv kui allpool asuv väikeste forellide lõik.
Ühte käänakusse jäin seisma, see oli hea koht passimiseks. Allavoolu oli näha mitusada meetrit jõge, ülesvoolu ka oma 60-80 meetrit. Huvi pärast ja meenutamaks selle lõigu profiili katsusin korraks jõe põhja, see oli paene ja vett oli umbes üle meetri. Järsku käis ülesvoolu põõsa kohal keset jõge korralikum sumakas. Forell!
Oma kõvakstõmmanud nahast sõdurisaapad kergitasin istuli olles õhku ning hakkasin tagumik ees kaldast eemalduma. Ringiga lagedale jõudes panin ritva kokku, ise mõeldes, et ikkagi toitub kala pinnast ja ikkagi teeb ta seda umbes kell 5-6, mitte kell 8-9 nagu ma viimati olin teda otsima tulnud ning juba tunnistanud ühepäevikuaja püügi lõppenuks.
Allavoolu seekord putukat ei õnnestunud lasta, sest põõsas oli ees ja vool ei oleks kandnud putukat kalale ette. Otsustasin veidi riskida ning käpuli liikuda kalale veidi selja taha. Jõudnud kohale, istusin kaldal pea veidi rohu tagant paistmas ning saatsin putuka ülesvoolu. Kannatamatusest hakkas tunduma, et hirmutasin toituja ära, sest tegelikult tuli ta üsna pea pinnalt järjekordset suutäit võtma. Paar sekundit hiljem samast kohast üle "jooksnud" Ralfi Mohikan Mayfly võeti naks pinnalt....
See oli hea vaatepilt, lausa uskumatult hea. Kõigest kaks meetrit eemal jõepinnal ujuv putukas, su enda silme all kadus forelli kurku. Ja võitlus algas.
Esmalt ujus kala rahulikult keset jõge, laskmata end üldse häirida, et keegi natuke nagu sikutas. Seejärel käis ta ühe ja teise kalda pool, endiselt pinnale tulemata. Minutid kulusid, kala oli jõuliselt keskvees, ega kavatsenudki kusagile liikuda. Siis üks paarimeetrine tõmme allavoolu ja püstloodis veest väljahüpe. Putukas püsis suus. Peaga rapsimist eriti polnudki, ujus lihtsalt enamasti kuhu tahtis ning eriti ei rabelenud. Korra nägi ta ülesvoolu päästvat oksakest, siis korduvalt vastaskalda rohututte, siis vedas kümneid kordi allavoolu vastaskalda põõsajuurikate poole, kuid väsimus ilmutas esimesi märke.
Mõne korra käis ta mu jalge eest läbi ning märkasin taas, et ritva hoidev käsi väriseb. Seekord tajusin, et see on pinge hoidmisest ja ritv oli kogu aeg lookas.
Heitsin vesti ja mütsi seljast, asetasin telefoni kaldale ning nööpisin kaela lahti. Adrenaliinitulv ajas naha kuumaks ning püüdsin end rahustada mõttega, et kala on korralikult haakunud ning sel korral on tamiil jäme ning vähemalt selle pärast pole mõtet muretseda. Kuid oma kümmekond minutit visalt võidelnud kala polnud sugugi veel lapiti ning mul meenus mitmel korral kahv, mida mul pole.
Mingi hetk käis 50 meetrit allavoolu hirmus plaksakas ning kui ma pilgu tõstsin, lendas nagu midagi meetri kalda poole ja käis teine plaksakas, vett lendas korralikult. Mõtlesin, et kas see oli nüüd väga suur forell või oli see saarmas, keda ma umbes samas kohas päevi varem olin ujumas näinud.
Umbes samal ajal või veidi varem lähenes meeletu kiirusega sinine jutt, sättis end peaaegu mu käeulatusse pajuoksale istuma, suunas oma nokka siia-sinna justkui vaadates, mis möll siin käärus nüüd käib ja siuhhhh oli seesama sinine jutt allvoolu kadunud. Olen jäälindu näinud varem vaid lendamas, taolist mälestust mulle lähedal oksal istuvast sinise-oranžikuuelisest linnust mul varem polnud.
Kalal polnud enam erilist jõudu sidurit kõrisema tõmmata ning pidev ponnistamine allavoolu ei aidanud - juba õnnestus mul ridvaga teda keset jõge enda poole tagasi ujutada. Kala jalge juurde saanud, hoidsin ta pead veepeal ning peaga rapsimist ei olnudki. Esimene katse lõpuste tagant turjalt haarata läks luhta, kala oli jäme ja näpud libisesid ära. Teisel katsel hoidsin kala pea veest väljas, torkasin näpu kõhupoolelt lõpusekaane alt suhu ja tõstsin kala välja. Putukas oli üsna sügaval kurgulaes, võtsin selle ära ning meeltesegaduses jalutasin kaldapuude alt välja lagedale ning tundsin milline pingelangus õlgadest ja jalgest läbi kogu keha välja voolas. Kala oli raske, lõpetasin visa võitleja elu, otsisin pajuoksa ning keerasin selle rõngasse, nii et kala jäi rippu.
See jõeforell oli väga visa, mitte ükski kala pole nii pikalt võidelnud. Loomulikult oli varustuselgi siin oma roll. Tõsi mis tõsi, niisugust püügimõnu nagu lendõng pole küll mitte miski varem pakkunud.
Püügiaeg: 19. juuni 2009, umbes kell 1745
Püügikoht: Harjumaa
Püügivahendid: Scierra #4 9' lendõng, Varivase lühendatud 0,18 liider, umbes 0,20-0,25 tamiilist tippet, kuna muud tamiili polnud.
Püütud kala: marjaalgega emane jõeforell, 1070 grammi, l-42/L-45, väga punane liha, toitunud oli ühepäevikust
ai mis pildid... võimas... tõsine habetunud forellikütt kah.. uhke värk ja küti pilk... tõsine forellimees
VastaKustutaRandel
sa oled nagu snaiper-chilli selga,camo näkku,enne positsiooni kaevud sambla ja rohu vahele ja siis roomad hammaste abil edasi kuni oled viskekohas.vaieldamatult kindlasti üli hea kogemus.mul endal see probleem et pole kunagi lennukaga püüdnud ja seega kahtlen oma oskustes.vanamehel on lennukas aga ma pole isegi käes seda hoidnud.ma julgeksin sul minna loobu juurde-metsavahi majast alla vooli mõned km-seal lõkkekohad ja saab püüda 23 ni ja siis magama ja hommikul 4 alustada.seal väga head lõigud lennukajaoks.vanamees sealt oma põhja eesti ilusamad saanud.aga mis ma oskan lõpetuseks öedla-osta piip,hea tubakas jne ja siis kui sellise kena kala kätte saad siis istu kaldale,topi piip täis ja kupi ja naudi ilma kuni käed enam ei värise.palju õnne kala puhul.
VastaKustuta