pühapäev, 29. august 2010

Terve päev täis kalapüüki "nuustikuga"

See laupäev oli täis kalapüüki. Hommikuks oli Madis sõdurid üles rivistanud ja neist sai kohe pool karpi täis. Kell 11 paiku jõudsime üle maaliliste põldude ja metsaviirgude jõe äärde. Jõgi oli vaevu liikuv ja meeletult täis kasvanud. Pigem spinninguga jõlkuja, nagu ma seni ikkagi olen, ei osanudki kusagil üldse kalapüügiks vaba vett näha. Aga mu kalagiid hakkas selles osas kohe mu silmi avama. Riputad putuka sellesse prikku ja sinna ruutmeetrisesse auku taimedes, üle teiste taimede, näitas ta.


Ja olgugi, et mu esimese kümne minuti hämming kõige selle üle polnud veel jõudnud hajuda, tõmbas Madis esimese kala välja. Mõõdus ja ujus edasi. Sellega oli mul silme ees tõestus - nii on. Ja nii oligi. Kohtades, kus spinninguga võimatu püüda, on lennukas variant ja rohkemgi. Olen varem Jõelähtme peal spinninguga vaevelnud taimesaarte vahel, kus spinninguga on olnud üliraske üldse heita või midagi kerida, aga nii rasketes oludes nagu eile polnud ma kunagi püüdnud, ega poleks ka osanud.


Edasi järgmise paarisaja meetri peal märkas Madis üht keerutust või toituva kala liikumist ning juhatas mind täpset heidet tegema. Taas kord olin ma suhteliselt umbusklik, et mööda jõge taimedes kolistamine, murduvad veetaimed ja jalaasted või muda - et see kõik ei hirmuta kalu. Kuid tuli välja, et nagu ühepäeviku ajal olen saanud kala püüda ridvapikkuse kauguselt, saab seda teha ka muul ajal. Kala ei näe ega kuule ega karda. See kala ajas oma asja kui ma talle putuka nina ette riputasin. Teise heitega nägin kuidas ta tuli ja musta tuusti/nuustiku ära võttis. Madis ise kutsub oma pika aretustööna sündinud ja pea igal ajal töötavat uppuvat putukat nii. Peaks sellele ikka mingi stiilsema nime panema :)

Igatahes, kala oli otsas ja eriti ruumi tal kusagile ujuda polnud, ka minul oli liider juba otsarõngast sees ja nii ta esimesed taimed üles leidiski. Kui esimene pool kala väsitamisest taimedes tundus, et kala on ikka otsas, aeg-ajalt pinget suurendades ja lõdvendades aimasin seda mõnest tõmbest, siis üks hetk oli pinge ühtlane ja tugevalt kinni, justnagu taimedes. Seega tekkis väike mure, et kala enam pole ning otsustasin igaks juhuks vööni vette ronida ja kalale järele minna. Tõmbasin liidrist ja tõesti lõikas tipet ühe taime puru, kuid kala oli otsas! Keerutasin teda siia sinna ning peas küpses koheselt mõte see kala tagasi lasta, kuigi ta oli kindlalt mõõdus. Madis tegi mõne klõpsu, tõstsin ta igaks juhuks oma küünarvarrele, kontrollimaks pikkust ja vabastasin siis ta kohe. Konks oli seespool kusagil kääride kõrval.


See oli väga hüva emotsioon sellisest kohast ja väljaspool ühepäeviku aega mõõdukala lennukaga saada. Edasi katsusime üha potentsiaalsemaid kohti kuni jõudsime "kollidemaale". Möödunud nädalavahetus, kui mina oma autoga jahmerasin ja minna ei saanud, tuli Madis sealt saadud uue rekordkalaga. See oli jäme jurakas, 2,1 kilo ja 57 sentimeetrit pikk koll. Tolle kolli pilt mu telefonis ei lasknud väga olla ning käisin möödunud pühapäeval jõel, lastes tagasi ühe 20-25cm jõeka, ühe ülemõõdu havi, ühe kämblapikkuse havi ja võtsin kaasa keskmise ahvena, kuna sealt polnud varem ahvenat juhtunud. Kõik muidugi langiga. Aga tagasi meie retke juurde.

Madis hakkas mulle demonstreerima üht keerukat kohta vees lebava ja okstealuse puu juures ja mina läksin veidi eemale vabasse vette putukat ühte ja teise serva loopima. Päike paistis ja päikese käes võis olla oma 20 kraadigi, vesi soojenes ja päike paistis otse jõkke, südapäev oli seljataga. Kõik tundus pigem, et on kala saamise kohapealt vale. Madis rapsis, nagu näitama hakates ikka juhtub, põõsaga, kui ühtäkki tuli põmm veidi kiirema nõtkutamisega kala taha. See tegi juba siia-sinna sõitu ka. Päike paistis talle kogu aeg peale ja kala tantsiskles peaga raiudes selles rambivalguses.

Väga kaua ta ei esinenudki, ei järgnenud pea ühtegi sööstu ega ammugi hüpet, mõned korrad venitasin ta pea veepeale ja järgnes Madise kahv. Käes! Teine kala juba minusugusel väiksel harrastajal lennukaga. See oli 39-sentimeetrine isane, nagu kodus selgus. Kõigest 730 grammi raske, minu üllatuseks. Kõhus oli tal igasugu nodi, alates muidugi puruvana kestadest, aga ka üks väikese mardika seedumatu kitiinkest ja täiesti terve heleroheline paarisentimeetrine "kapsauss". Igasugu mudru neil sisse läheb praegu. Madis arvab, et suulaes konks teebki kalad vaguramaks kui käärides, mil lõhkumist on rohkem.

Üllatuskala. Fotod: Madis Messimas

Tegime väikesed pildid, lõuna. Panin kala endale vesti seljale, saba jäi välja. Tagasiteel miskit huvitavat ei toimunud, alles tugevalt allavoolu ühe puu kõrval sain kaks võttu järjest, aga siis suutsin putuka oksakesse lennutada. Samal ajal kui ma rapsisin, hõikas Madis, et sai kala. Siis aitas ta mul putuka kätte saada, käisin selleks vees ja udisin ridvaotsaga. Siis läksinme Madise kala vaatama. See oli neljakümneseitsmene, aga sale nooljas. Ja Madis oli just enne rääkinud, et siin lõikudes enam pole kala, säh sulle. Üldse on Madisega ülihuvitav, sest pea iga augu juures on tal lugu ja kalamälu ehk meenutus, millal, kui suuri ja kas üldse on olnud.

Järgnes palju auke ja vaba vett, käänakuid ja taimi, kraavideületusi, aga kala me rohkem ei saanud, kuigi Madis nägi üht toitumas ja pidin taas täpse heite tegema prikku. Madis sai sealt ühe võtu ka, kuid üldiselt oli õhtupoolne tuim ja vaikne ning siis hakkas vihmale kiskuma. Lõpuks jäimegi vihmakätte ja kui siis paar kärakat täpselt peakohal käis, pani see peaaegu mütsi peast lendama ning täiesti reflektiivselt peaaegu kõhuli maha hüppama. Võimas kõu oli. Kell üheksa õhtul saime liikuma, seljataha jäi päev täis palju elamusi, mitmeid kalu ja kogemusi.

Putukakarp on heast paremast punnis, kala läheb peagi ahju ja elamused laagerdavad, nagu ka kogemused, mis ma sain uppuvatega püüdmises nii taimi täis jões. Kõik need teadmised kuluvad ülimalt marjaks ära. Ja sellise kalagiidiga on kogu retk nagu filmis. Aitüma, ka nende peatselt saabuvate piltide eest, mis ma siis siia riputan.

Külalisesineja pandi ju veel ka riidesse, kuna mu enda neopreenid olid lasnas ja siis saingi väga seks pesu. Mõnus oli küll kahlakatega ja saabastega. Hea ja õige varustus on ikka oluline küll tegelikult.

Mis aga kõige huvitavam, siis eelõhtul imetletud puidutöö Madise kodus kulmineerus tagasiteel muusikakuulamisega. Tõeline renaissance man jätkas üllatamist. Kuna muusikateema pole võõras mullegi oli väga tore pärast kordaläinud kalapäeva hoopis millestki muust rääkida.