Esmaspäeval (täna on neljapäev) käisin viimast puhkusevõimalust ja naise lahket luba kasutades jõeforelli püüki katsumas. Asi oli kordades lootusrikkam kui kõik need meres käimised. Igatahes, ma nägin kala! Polegi noomoodi enne kala näinud.
Sõitsin õhtupoolikul Pirita jõe äärde, ronisin kaldajärsakust alla ja tegin esimesi viskeid allavoolu vees risti lebava suure kuuse suunas, kui enda kõrval kuuse all korraga märkasin kala - ujus teine pool keha veest väljas, sekundiks ma teda märkasin, nii umbes 600-800 grammine kala, küllap täpiline, aga pead ei julge anda. Selle liigutuse ja viivu põhjal pigem forell kui haug. Kahjuks keegi lantide vastu lähemat huvi ei tundnud.
Sama ei saa öelda aga mõnisada meetrit eemal ühe kaldaäärse kohta, kus vesi oli piisavalt sügav ja vool keerutas seal tagasi. Sellist nätakat vastu Eduard Terase Bingot ei mäletagi. Kahjuks nätakaks see jäigi ja arvamuseks, et tegemist oli suurema forelliga. Ei usu, et taolises kohas jões praegu, haugi kudemise ajal, haug niimoodi lanti eemale peletades tonksanud oleks.
Veel mõnisada meetrit edasi hakkas silma üks solistaja. Pelglik saarmas. Ei tahtnud fotoka seljalt võtmisega teda ära ehmatada ja nii jäidki klõpsud tegemata, päike oli ka juba puude taha vajumas, ning hämaras ja kaugelt poleks nii ehk naa head pilti saanud. Ühe saarma kõrvale ilmus aga veel teinegi ning siis tulid kaasade juurde veel kaks poegagi. Igatahes, edasi risuse laiema koha peale liikudes mõtlesin omakeskis, et selline suur saarmapere sööks terve mitmekilomeetrise lõigu peale vist päevas mitu kilo kala. Kust nad selle küll võtavad, pole mul aimugi, eks haugi, ahvenat, forelli seal leidub, teistest suuremaks kasvavatest kalaliikidest pole mul aga aimugi, kuna pole neid seal püüdnud.
Samas, imekenasid kohti on, kus õngitseda või ka tonka sisse visata. Tonkatamiseks kõlbavad seal jõekäänakud, kus muidu 7-8 meetrine jõgi paisub korraga nii 30-meetriseks. Äkki leiduks sellises kohas isegi latikat, kes teab.
Pärast kruuksusid üle jõe põllul kaks sookurge nii et õhk värises. Kindlasti tuleb veel minna, imeilus ja avastamist nõudev on Pirita jõgi.
neljapäev, 23. aprill 2009
reede, 17. aprill 2009
Kajakiretk
Eile korjasin ma Tallinnas peale kalakajaki. Mõtlesin millegipärast, et küll ma ta enamjaolt autosse ära mahub. Noh, mahtuski, enamjaolt. Aga ära sain ma ta veetud. Palju ta ei kaalunud, nii umbes 30 kilogrammi, kuid mitut sadat meetrit ikka andis teist tarida. Randeli oma oli veidi lühem ja sõitis katusel.
Algselt maandusime Muraste kaljude juures. Merel oli jänes peal, kuid tarkust nii palju polnud, et sellest teada - kajakiga ja kalapüügist ei tuleks nii ehk naa midagi välja. Tegime kohustusliku tiiru ära, Randel arvas, et hakkab uppuma, mina tegin siiski mõned heited ka. Kuid kui üle parda ikka vesi lendas, polnud nagu mõtetki jätkata. Samas oli tunda, et minu alus on väga stabiilne.
Tuli siiski välja kolida, vastu tuult ja lainet oli raske liikuda. Pakkisime end taas autodele ja liikusime Piiblika alla. Seal oli vesi nii plekk kui plekk ja õhtul olla 10 mehe seast üks ka kala saanud - kohe kolm tükki koguni.
Randel tassis paadi vette, ma püüdsin pükstega. Järgmise päeva hommikuks sai kokku lepitud kell kuus ja nii me siis täna hommikul kajakke vette vedama hakkasime.
Tuul oli öösel idakaarest läänekaarde keeranud, nii saime Piiblika all kivirea tipust lahte sisse triivida. Nagu ilmateade lubas, tugevnes tuul keskpäevaks, mis minu ennustuste kohaselt lasi meil püüda kella 10-11. Nii ka läks ja kahjuks kala ei näinud nende tundide jooksul. Ega ühe triiviga sai nii vähe lant vett ka, et kiviotsast loopimisega ei kannata võrdlust.
Aga kajakk oli aus ja püüda kannatab küll ja veel, teatud oludesse täitsa ideaalne riistapuu.
Algselt maandusime Muraste kaljude juures. Merel oli jänes peal, kuid tarkust nii palju polnud, et sellest teada - kajakiga ja kalapüügist ei tuleks nii ehk naa midagi välja. Tegime kohustusliku tiiru ära, Randel arvas, et hakkab uppuma, mina tegin siiski mõned heited ka. Kuid kui üle parda ikka vesi lendas, polnud nagu mõtetki jätkata. Samas oli tunda, et minu alus on väga stabiilne.
Tuli siiski välja kolida, vastu tuult ja lainet oli raske liikuda. Pakkisime end taas autodele ja liikusime Piiblika alla. Seal oli vesi nii plekk kui plekk ja õhtul olla 10 mehe seast üks ka kala saanud - kohe kolm tükki koguni.
Randel tassis paadi vette, ma püüdsin pükstega. Järgmise päeva hommikuks sai kokku lepitud kell kuus ja nii me siis täna hommikul kajakke vette vedama hakkasime.
Tuul oli öösel idakaarest läänekaarde keeranud, nii saime Piiblika all kivirea tipust lahte sisse triivida. Nagu ilmateade lubas, tugevnes tuul keskpäevaks, mis minu ennustuste kohaselt lasi meil püüda kella 10-11. Nii ka läks ja kahjuks kala ei näinud nende tundide jooksul. Ega ühe triiviga sai nii vähe lant vett ka, et kiviotsast loopimisega ei kannata võrdlust.
Aga kajakk oli aus ja püüda kannatab küll ja veel, teatud oludesse täitsa ideaalne riistapuu.
pühapäev, 12. aprill 2009
Kelvingi käik
Kell on 5.50, mida tunnike edasi eile õhtust, seda rohkem keeras Iru kortsna suits põhjast itta. Kui kell kolm pojaga üleval olles puhust ta veel idast, siis nüüd juba tubli jupp kraade kagupoolt.
Tallinnas on EMHI andmeil tempertuur siiski alla nulli langenud. Muuga sadama info andmeil on veetase miinus 31, tuule suund 115, kiirus 1,6 meetrit sekundis ja lainekõrgus 0,1 m.
Täitsa merikailm tundub siit, kui vaadata esimesi päikesekiiri. Start.
15.20 kodus
Esmalt Kelvingi ja paar kilomeetrit sealt Viimsi tipu poole, kus president Meri paadikuuri värav oli juba kiviviske kaugusel. Järgisin tuult ja selgemat vett, kuid ei olnud saaki. Seal tipu pool üks kummipaat ulpis kahe spinningistiga, hiljem lisandus veel kaks, ikka merikat ajasid kõik taga.
Ka Kelvingi kai pool oli vesi selge ja loopisin sealgi tumedama põhjaga alal, kuid meel oli juba murtud, et taas kalata.
Viimases usus...või täpsemalt öeldes, õlekõrrest haarates, helistasin taas Pallile ja küsisin, kus Tammneemes eile üks kala tuli. Lootusetu, eks, niimoodi ühe eile saadud kala pärast minna ja uskuda, et ka endal veab. Igatahes, koht nägi hea välja, tuul käis peale, vesi siiski küllalki külm, aga selge. Tunnikese jaksasin positiivset meelestatust hoida, vasak kummik neopreenpükste otsas, kurat, laseb ka vett läbi. Ja nii hakkasingi omaette ümisema Gunnar Krapsi laulu sõnu "...ja jällegi on ainult tüüühjad piiihud, jällegiiiiiii..."
Selline see merikapüük on - parimad landid jäävad merepõhja, vahel saad märjaks, käed külmetavad ja nahk läheb hellaks, sest kinnastega püük on jama...Pärast 25 püügitundi on raske uskuda, et kunagi üldse merest kala oled saanud ja käsi ei mäleta enam, milline oli forellivõbin ridvas. Pallile olen tohutult võlgu juba kõikvõimaliku info eest, kuid kala pean ikka ise saama ja seni pole see välja tulnud.
Raske on merikausku hoida.
Tallinnas on EMHI andmeil tempertuur siiski alla nulli langenud. Muuga sadama info andmeil on veetase miinus 31, tuule suund 115, kiirus 1,6 meetrit sekundis ja lainekõrgus 0,1 m.
Täitsa merikailm tundub siit, kui vaadata esimesi päikesekiiri. Start.
15.20 kodus
Esmalt Kelvingi ja paar kilomeetrit sealt Viimsi tipu poole, kus president Meri paadikuuri värav oli juba kiviviske kaugusel. Järgisin tuult ja selgemat vett, kuid ei olnud saaki. Seal tipu pool üks kummipaat ulpis kahe spinningistiga, hiljem lisandus veel kaks, ikka merikat ajasid kõik taga.
Ka Kelvingi kai pool oli vesi selge ja loopisin sealgi tumedama põhjaga alal, kuid meel oli juba murtud, et taas kalata.
Viimases usus...või täpsemalt öeldes, õlekõrrest haarates, helistasin taas Pallile ja küsisin, kus Tammneemes eile üks kala tuli. Lootusetu, eks, niimoodi ühe eile saadud kala pärast minna ja uskuda, et ka endal veab. Igatahes, koht nägi hea välja, tuul käis peale, vesi siiski küllalki külm, aga selge. Tunnikese jaksasin positiivset meelestatust hoida, vasak kummik neopreenpükste otsas, kurat, laseb ka vett läbi. Ja nii hakkasingi omaette ümisema Gunnar Krapsi laulu sõnu "...ja jällegi on ainult tüüühjad piiihud, jällegiiiiiii..."
Selline see merikapüük on - parimad landid jäävad merepõhja, vahel saad märjaks, käed külmetavad ja nahk läheb hellaks, sest kinnastega püük on jama...Pärast 25 püügitundi on raske uskuda, et kunagi üldse merest kala oled saanud ja käsi ei mäleta enam, milline oli forellivõbin ridvas. Pallile olen tohutult võlgu juba kõikvõimaliku info eest, kuid kala pean ikka ise saama ja seni pole see välja tulnud.
Raske on merikausku hoida.
laupäev, 11. aprill 2009
Töö kaartidega
Kalapüük eeldab tööd kaartidega, eriti algajal. Seetõttu loon siin paar linki - algajana ehk mitmed ei tea, kus tuleb ringi kolada, et oma kalaretki ette valmistada.
Kasulikuks abimeheks on mulle alati olnud maa-ameti kaardiserver. Nii näeb seal välja maksimumsuurendusega niinimetatud Piiblika aluse "parkimiskoht", loomulikult on võimalik mõõta ka jõgede laiuseid jmt, samas kõrvale lehitsedes piiblit Eesti jõed
Homse jaoks uurin hetkel Kelvingi merikapüügikohta Tallinna kaardirakendusel, mille aeropilt põhineb samuti maa-ameti kaartidel, kuid seal hea liikuda Harjumaa piires, näeb kiirelt nii teid kui suurendades ka looduse pilti.
Tuuleinfo muidugi vajalik, et kas on tormi teinud või teeb, millal millisest kaarest puhub, kui kõvasti. Siin hea koht on Windguru.
Sealsamas on ilm paljudes sadamates ja surfaritele huvitavates kohtades, samuti mereteleksitele viide, mida on ikka kasulik uurida, et teada palju on meres ööpäevane veetemperatuur, palju veetase on jms. Jutt käib Eesti Meteoroloogia- ja hüdroloogia Instituudi kodulehest, kus lisaks mereinfole ka jõeinfo ja üldse kogu info ilmast.
Surfpaperi vahendusel saab ülikiire ülevaate, olemas ka Hirlam mudel.
Selline see töö kaartide ja internetiga on, kala ta otseselt ei too, aga abivahend kindlasti. Kas ta just targem on kui niisama aknast välja vaadata ja ringi sõita, aga vähemalt huvitav ja käib kalalkäimise planeerimise juurde nii nagu lantide tuunimine või varustuse ülevaatamine-remont. Samuti õpin nii tundma oma lähiümbrust ja kodumaad, ilma kaardita mul küll selget ettekujutust ei oleks, kuidas Pirita jõgi näiteks oma lookasid allpool Peterburi maanteed kuni mereni teeb. Jaluta seal ringi palju tahad, kaart silma-ees on ikka midagi muud. Kuid kalakoha tundmaõppimiseks pole muud kui ainult looduses tutvuda, siin ei aita ei arvuti, ega aerofoto.
Kasulikuks abimeheks on mulle alati olnud maa-ameti kaardiserver. Nii näeb seal välja maksimumsuurendusega niinimetatud Piiblika aluse "parkimiskoht", loomulikult on võimalik mõõta ka jõgede laiuseid jmt, samas kõrvale lehitsedes piiblit Eesti jõed
Homse jaoks uurin hetkel Kelvingi merikapüügikohta Tallinna kaardirakendusel, mille aeropilt põhineb samuti maa-ameti kaartidel, kuid seal hea liikuda Harjumaa piires, näeb kiirelt nii teid kui suurendades ka looduse pilti.
Tuuleinfo muidugi vajalik, et kas on tormi teinud või teeb, millal millisest kaarest puhub, kui kõvasti. Siin hea koht on Windguru.
Sealsamas on ilm paljudes sadamates ja surfaritele huvitavates kohtades, samuti mereteleksitele viide, mida on ikka kasulik uurida, et teada palju on meres ööpäevane veetemperatuur, palju veetase on jms. Jutt käib Eesti Meteoroloogia- ja hüdroloogia Instituudi kodulehest, kus lisaks mereinfole ka jõeinfo ja üldse kogu info ilmast.
Surfpaperi vahendusel saab ülikiire ülevaate, olemas ka Hirlam mudel.
Selline see töö kaartide ja internetiga on, kala ta otseselt ei too, aga abivahend kindlasti. Kas ta just targem on kui niisama aknast välja vaadata ja ringi sõita, aga vähemalt huvitav ja käib kalalkäimise planeerimise juurde nii nagu lantide tuunimine või varustuse ülevaatamine-remont. Samuti õpin nii tundma oma lähiümbrust ja kodumaad, ilma kaardita mul küll selget ettekujutust ei oleks, kuidas Pirita jõgi näiteks oma lookasid allpool Peterburi maanteed kuni mereni teeb. Jaluta seal ringi palju tahad, kaart silma-ees on ikka midagi muud. Kuid kalakoha tundmaõppimiseks pole muud kui ainult looduses tutvuda, siin ei aita ei arvuti, ega aerofoto.
reede, 10. aprill 2009
Landiõgija puu
Ei tea küll mitmeid lante selle puu küljes juba ujub? Ma ju tean juba küll sealse Pirita lõigu ohte, aga ikka kaotan lante. Nii ka sel korral kui pooleteiseks tunniks läksin merikat otsima, kokkuvõttes kohe landirivistust kolm head sõdurit läinud, ja enne sedagi on tollesama jões vedeleva puu võrasse jäänud mitmeid lante ja mitte ainult mul üksi.
Vesi oli maru kõrge, kala ei trehvanud, kuigi sai landi põhja lähedale küll ja usutavasti augud suhteliselt hästi läbi kammitud. Parte lendu ei ehmatanud, kobras oksa ei närinud, küll aga nägin tänavu esimest korda jäälindu - kena sinine jutt lendas jõe kohal :)
Vesi oli maru kõrge, kala ei trehvanud, kuigi sai landi põhja lähedale küll ja usutavasti augud suhteliselt hästi läbi kammitud. Parte lendu ei ehmatanud, kobras oksa ei närinud, küll aga nägin tänavu esimest korda jäälindu - kena sinine jutt lendas jõe kohal :)
laupäev, 4. aprill 2009
Merikahullus kogub hoogu
Täna nägin head pilti. Tulid kaks selli liivarannale, ronisid adruvalli otsa, jalas ühel tavalised kummikud, teisel kalamehesäärikud ja kukkusid liivarannal maksimum meetrisesse vette lanti loopima. Merikahullus on kohal :)
Tegelikult oli rahvast palju, kala aga vähe, õigupoolest enamikul üldse mitte. Nii ka mul.
Ärkasin päikesetõusuga ja mereäärde jõudsin kell kaheksa, lootes olla esimene, kuid võta näpust. Kaks meest, kahvad nagu purjed seljas, olid enne mind juba pooltunnikest tööd teinud.
Mõtlesin, et äkki on nad nüüd kividega kolistanud, aga lõin hoopis harkjala lahti ja plõksisin mõned pildid, niikuinii oli ees ju tundide pikkune piitsutamine.
Meri oli suurepärane, vesi selge, tuul kusagilt loodest, vahepeal läänest, kord laine natu rohkem hoogu kogus, siis jälle rahulik, põhimõtteliselt oli nn "katus" peal ja pilves.
Pärast kahetunnist püüki hakkas käsi haigeks jääma ja jalad veidi külmetama, niiet otsustasin väikse söögipausi teha, jalad olid aga kivil seismisest kangeks jäänud ja tasakaal suurest loksumise pildist veidi paigast ära, niiet ühe libeda kivi otsas läks jalg alt ära ja kukkusin perseli vette, parem varrukas sai ka vähe märjaks, aga õnneks oli üks kuiv sobla kaasas veel lisaks, niiet ei hullu. Vahepeal ilmus veel üks püüdja, aga ei hakanud teda pildistamisega tüütama, katsusin hoopis luikesid pildile saada. Igatahes, lõunaoode nägi välja nii:
Pärast veel kahte tundi otsustasin lõunale minna, sest väsimus tikkus peale ja sellest johtuvalt ei tahtnud end ära tüüdata ja mõnest landist veel ilma jääda. Rivistasin nad kõik kenasti palgile üles, pärast jälle hea vaadata-näidata, kas ehk mõnest tegija koorus, igatahes lootust on ja päris palju ka sellel balta turult soetatud 20-kroonisel vene hõbedasel.
Hiljem ajasin ühe härrasmehega parklas juttu, tuli teine samal ajal just Piiblika alt. Polevat kontakti olnud, kuid tema nägi maime vähemalt. Hea seegi, sest muidu on vesi ju ikkagi külm. Õhtupoole lähen aga kindlasti ka kaljudele. Kala saab ainult püügitunde tehes.
Landirivistus oli aga meeliülendav, kuigi kogu pole suur ja osad neist praktiliselt püügiaega ei saagi, piisab ju 3-5 heast landist, et kala saada.
Vasakult paremale:
- Vikingsilda Solvkroken 18gr - üle kaetud mingi klaasi hõbelittervärviga, püügiaega pole suurt saanud, usku pole sellesse läikesse, mäng hea
- Aise Žilvinas u 19-20 gr - viilitud eest ja tagant, värvitud hammerite hammered halli ja musta klaasivärviga, potentsiaalne püüdja, käib vees
- MoreSilda 22 gr - üle kaetud mingi klaasi hõbelittervärviga, püügiaega saab vähe, kiire mäng ja tahab kiiret kerimist, muidu vajub läbi, kala pole toonud
- Kuusamo Lohi 21 gr - käib pidevalt vees, püüdja
- Bete Jämtland 21 gr - sain Balti jaama turult odavalt, mäng paistab hea, aga läige jällegi ei meeldi, lendab ootamatult halvasti
- Aise Žilvinas u 18-19 gr - viilitud eest ja tagant, värvitud hõbedase spreiga ja spreilakiga üle kaetud, pärast mitmeid painutamisi vaatasin täna, et supper mäng tundub (viilimine ajas mängu sassi, tahtis rohkem kaarjamaks saada), potentsiaalne murdja
- Baltika mingi mudel 14 gr, mudeli nime ei suuda internetis tuvastada, vast mõni vanem kalamees teab peast seda, kerge lant, merre natuke vähe, aga taganttuulega lendab kah, saab aeglaselt kerida ja võiks ka kala tuua, uus lant karbis
- Vene plekk, u 25 gr, potentsiaalne murdja sai soetatud 20 krooniga Balti jaama turult, väga meeldib mäng, veidi laisk ja lai küljevahetus, aeglase kerimisega läheb mängu, läbi eriti nagu ei vajugi, originaalis ongi hõbe, vahetasin rõngad, kui ehk on landi kuju liiga "paksuke", loodan, et mõni merikas lükkab selle ümber :)
- Ron Tomphson Solvpilen 18 gr, silver/black ja kaetud mingi hõbelittervärviga, sai eelmine kevad püügiaega küll kui oli tunne, et võiks nigliaeg olla, kuid kala ei saanud ei selle ega teiste lantidega neil kordadel, kerimine tahab õppimist
- Kuusamo Lohi 28 gr, tõi mulle esimese kala sügisel, selle landi mängu on mul väga tugev usk
- Blue Fox Trout Quiver 16 gr, sai kunagi soetatud ja Viimsi otsas loobitud ka, ei hakanud eriti meeldima ja püügiaega praktiliselt ei saa, pigem sobiks vist jõkke, aga ei viitsi katsetada
- Atemi 18 gr, originaalis "soomustega ja punane, üle värvitud hammerite'iga, mäng täitsa meeldib, kala pole saanud
PS: Õhtune kaks tundi liivakaljul - silmkontakt sinaka ogalolliga ja imekena päikeseloojang. Meri läks plekiks kätte ära ja nii kahju kui mul ka polnud, pidin kokku pärast kuut tundi püüki tunnistama, et ei tule kala nii kergelt. Järgise korrani.
Tegelikult oli rahvast palju, kala aga vähe, õigupoolest enamikul üldse mitte. Nii ka mul.
Ärkasin päikesetõusuga ja mereäärde jõudsin kell kaheksa, lootes olla esimene, kuid võta näpust. Kaks meest, kahvad nagu purjed seljas, olid enne mind juba pooltunnikest tööd teinud.
Mõtlesin, et äkki on nad nüüd kividega kolistanud, aga lõin hoopis harkjala lahti ja plõksisin mõned pildid, niikuinii oli ees ju tundide pikkune piitsutamine.
Meri oli suurepärane, vesi selge, tuul kusagilt loodest, vahepeal läänest, kord laine natu rohkem hoogu kogus, siis jälle rahulik, põhimõtteliselt oli nn "katus" peal ja pilves.
Pärast kahetunnist püüki hakkas käsi haigeks jääma ja jalad veidi külmetama, niiet otsustasin väikse söögipausi teha, jalad olid aga kivil seismisest kangeks jäänud ja tasakaal suurest loksumise pildist veidi paigast ära, niiet ühe libeda kivi otsas läks jalg alt ära ja kukkusin perseli vette, parem varrukas sai ka vähe märjaks, aga õnneks oli üks kuiv sobla kaasas veel lisaks, niiet ei hullu. Vahepeal ilmus veel üks püüdja, aga ei hakanud teda pildistamisega tüütama, katsusin hoopis luikesid pildile saada. Igatahes, lõunaoode nägi välja nii:
Pärast veel kahte tundi otsustasin lõunale minna, sest väsimus tikkus peale ja sellest johtuvalt ei tahtnud end ära tüüdata ja mõnest landist veel ilma jääda. Rivistasin nad kõik kenasti palgile üles, pärast jälle hea vaadata-näidata, kas ehk mõnest tegija koorus, igatahes lootust on ja päris palju ka sellel balta turult soetatud 20-kroonisel vene hõbedasel.
Hiljem ajasin ühe härrasmehega parklas juttu, tuli teine samal ajal just Piiblika alt. Polevat kontakti olnud, kuid tema nägi maime vähemalt. Hea seegi, sest muidu on vesi ju ikkagi külm. Õhtupoole lähen aga kindlasti ka kaljudele. Kala saab ainult püügitunde tehes.
Landirivistus oli aga meeliülendav, kuigi kogu pole suur ja osad neist praktiliselt püügiaega ei saagi, piisab ju 3-5 heast landist, et kala saada.
Vasakult paremale:
- Vikingsilda Solvkroken 18gr - üle kaetud mingi klaasi hõbelittervärviga, püügiaega pole suurt saanud, usku pole sellesse läikesse, mäng hea
- Aise Žilvinas u 19-20 gr - viilitud eest ja tagant, värvitud hammerite hammered halli ja musta klaasivärviga, potentsiaalne püüdja, käib vees
- MoreSilda 22 gr - üle kaetud mingi klaasi hõbelittervärviga, püügiaega saab vähe, kiire mäng ja tahab kiiret kerimist, muidu vajub läbi, kala pole toonud
- Kuusamo Lohi 21 gr - käib pidevalt vees, püüdja
- Bete Jämtland 21 gr - sain Balti jaama turult odavalt, mäng paistab hea, aga läige jällegi ei meeldi, lendab ootamatult halvasti
- Aise Žilvinas u 18-19 gr - viilitud eest ja tagant, värvitud hõbedase spreiga ja spreilakiga üle kaetud, pärast mitmeid painutamisi vaatasin täna, et supper mäng tundub (viilimine ajas mängu sassi, tahtis rohkem kaarjamaks saada), potentsiaalne murdja
- Baltika mingi mudel 14 gr, mudeli nime ei suuda internetis tuvastada, vast mõni vanem kalamees teab peast seda, kerge lant, merre natuke vähe, aga taganttuulega lendab kah, saab aeglaselt kerida ja võiks ka kala tuua, uus lant karbis
- Vene plekk, u 25 gr, potentsiaalne murdja sai soetatud 20 krooniga Balti jaama turult, väga meeldib mäng, veidi laisk ja lai küljevahetus, aeglase kerimisega läheb mängu, läbi eriti nagu ei vajugi, originaalis ongi hõbe, vahetasin rõngad, kui ehk on landi kuju liiga "paksuke", loodan, et mõni merikas lükkab selle ümber :)
- Ron Tomphson Solvpilen 18 gr, silver/black ja kaetud mingi hõbelittervärviga, sai eelmine kevad püügiaega küll kui oli tunne, et võiks nigliaeg olla, kuid kala ei saanud ei selle ega teiste lantidega neil kordadel, kerimine tahab õppimist
- Kuusamo Lohi 28 gr, tõi mulle esimese kala sügisel, selle landi mängu on mul väga tugev usk
- Blue Fox Trout Quiver 16 gr, sai kunagi soetatud ja Viimsi otsas loobitud ka, ei hakanud eriti meeldima ja püügiaega praktiliselt ei saa, pigem sobiks vist jõkke, aga ei viitsi katsetada
- Atemi 18 gr, originaalis "soomustega ja punane, üle värvitud hammerite'iga, mäng täitsa meeldib, kala pole saanud
PS: Õhtune kaks tundi liivakaljul - silmkontakt sinaka ogalolliga ja imekena päikeseloojang. Meri läks plekiks kätte ära ja nii kahju kui mul ka polnud, pidin kokku pärast kuut tundi püüki tunnistama, et ei tule kala nii kergelt. Järgise korrani.
Tellimine:
Postitused (Atom)
