Igatsus

Igatsus teeb head, ütlevad ühed laulusõnad tuntud Eesti rokkari esituses. Küllap vist, sest selline suur igatsus on peal, et pole ammu saanud tunda ühte korralikku rabamist korralikult kalalt. Siin üks tillu-tillukene jõekas, aga kudeaja lähenedes ühtegi korralikku roabajat pole seni olnud. Pigem mokaotsast toksimine. Jääb viimasele kaardile see aasta see forellipüük, aga mis seal ikka, oktoobris proovin lesta, jää tulekul ahvenat. Ja nii see looduse ring käib.

Praegu igatsen nii viimast forellikäiku, näis mis sealt tuleb. Aga samuti igatsen juba sel pühapäeval toimuvat angerja ridaõnge püügileasetamist Pärnu lahes jahi pardalt. Ussid kartulimaalt juba potsikus, korralikud 10-15cm maugud, jämedad nagu väike sõrm. Neid on sealtkandi angerjad ennegi maitsnud. Elagu Vääna-Jõesuu maugud!

Testin, testin, 1, 2

Ei maksa pildist liigselt erutuda. Tõesti on seal ligi kahekilone vikerforell, jõuline kala ja sidurit käristas ka mehiselt, kuid kasvanud on ta Pärnu jõe kõrval tiigis ja mehiselt jõusööta sisse ajanud endale.

Türi-Alliku veskisillal testisin oma esimesena seotud nuustikut. Olgu öeldud, et olin juba enne putuka vetteviskamist suhteliselt enesekindel, mis puudutas kala võtma saamise kiirust. Lihtsalt see Madise välja töötatud putukas on magnet ja kõik. Olin tiigi ääres tegutsenud lennukameest vaadelnud umbes 15 minutit, paaril korral oli ta ka kala otsa saanud, kuid kas oskamatusest või kehvast võtust tingituna otsast lasknud.

Mina sain võtu mokaotsast paari heitega, näksas kas putuka sabasulgi või siis maitses ja sülitas välja, ei osanud õigel ajal kohe haakida ka. Kuid alla kümne heite oli korralikum võtt ja sõit algas. Kala oli väga jõuline, kuid püüdsin võitluse kohe alguses enda kasuks pöörata ja rebisin mõnede sööstude ja keerutuste järel kalal pead veepeale. Mis viga tiigis majandada, jões ju joopis teine olukord. Rohtu me ei niitnud, kuigi paaril korral kala sööstis päris pikalt, õnneks vabama vee poole.

Kui ma olin teda õhuga uimastanud, võtsin kala veest ilma kahvata välja, konks oli väga kindlalt mokast läbi. Väga kena kala ja austuseks ikka pilt ka temast.

Kokku võtsime seltskonna peale neli kala ja pean endale tuhka pähe raputama, napsasin viimase kala püügirõõmu laste nina all ära, neil oli kaks saiaõnge vees ja said ja justkui ei saanud, niikui putukas aga vette maandus oli seal ka kala otsas, too teine oli vähe väiksem. Kahjuks loodusliku kala pilti seekord siis pole, aga putukate test osutus 110 protsenti tagijaks, isegi mu esimesena seotud nuustik ja mul oli heameel sellest Madisele raporteerida.

Esimene kala omaseotud putukaga

Pühapäeva õhtul sain esimest korda forelli kätte omaseotud putukaga. Varem olen kirjutanud sidumisest väha, kuna mul pole sidumisvahendeid, aga sellest olen kirjutanud, et ahvenaid olen saanud roikku otsa endaseotud putukale. Kuid nüüd forellist.

Reede õhtul ja laupäeval sai kõvasti tööd lõhutud, niiet pühapäeva hommik oli kehale ütlemata kange. Hommikukohvi järel läksin krundile heina riisuma, et siis ennelõunal Madise juures putukaid siduda ja siis kalale minna. Päev oli kuum, nagu viimane nädal või rohkemgi on olnud. Juba 8-9 paiku hommikul 20 ja + kraadi.

Sidusin kolm oma esimest nuustikut, minu arust lihtne putukas, kuigi kaks esimest tulid parajad käkerdised, kolmas oli täitsa vinks-vonks. Viiest olime jõeääres. Päike endiselt sillerdamas, samuti jõgi. Kohe hakkasin ka kalu nägema, üks käis pinnaski paaril korral. Aga ei suutnud kedagi võtma meelitada. Jupp aega aeglaselt liikunud ja lõpuks jupp aega ka kala nägemata olnud, helistas Madis, et tule üles, siin viiekümnene istub ninaga vastu puud ja ükski asi välja ei meelita ja oi, näe, neljakümnene...teine!

No loomulikult kui mu vaikne edasiliikumine polnud mulle kala näidanud, äkki siis neid pole, või on nad varjunud Madise ees liikumise peale. Tõsi, reedel ja laupäeval oli värskeid jälgi tehtud.

Viiekümnest ma ei näinud, aga siiski oleksin peaaegu pähe astunud ühele neljakümnesele. selja tagant lähenesid ja hops üks hetk vaatan, kalda servas, suhteliselt madalas vees ja ei varju kusagile. Hiilisin temast ette ja siis neljakäpukil veidi tagasi ise kalda ja puude varju hoides. Siis tõmbasin hinge, sellise palavaga võtab iga liigutus higi lahti. Lõpuks olin valmis lahinguks.

Kõigepealt sikutasin paar meetrit heitenööri väljaja siis läbi rõngaste. Viskasin kogu kupatuse jõkke ja kui see sirgeks tõmmanud oli, siis tegin mõne tõmbe. Ei midagi. Väike heide, putuka sulps, ei midagi. Lasin veel kaldale lähemale, ei midagi. Uus heida, nõksatused. Ei midagi. Järsku tuli kala meeter minu kaldast, aeglaselt, keeras veidi kaugemale, siis pööras aga minu poole pea ja võimatu oli tal mind mitte märgata, kuna selles asukohas ei varjunud mu istuvat kuju mitte midagi...ja kala läks allavoolu tagasi. Miski ütles, et kas nüüd tuleb või üldse mitte ja ritva hoidev käsi tegi murdosasekundi jooksul peaaegu poolemeetrise viipe allavoolu ujuvat putukat üles tõmmates ja nätaki, otsas oligi.

Hiljem analüüsisin olukorda, kala oli 3-4 meetrit minust allpool, putukas ja visked heidutasid teda ja ta tuli ülesvoolu, aga millegipärast, kas mind märgates, või ritv-heitenöör hirmutas, keeras otsa tagasi, aga putukat võttis just arvatavasti seetõttu, et see tal nina all talle soodsas suunas tuli ja jahiinstinkt käskis ära võtta kui juba niimoodi saada on. Seal ei jäänud tal vast palju aega mõelda, küll aga allpool kui ma talle pähe seda putukat üritasin ajada, siis sai kauem vahtida ja seedida, kas on ikka õige asi.

See oli siis minu seotud nuustikutest kolmas, see kõige õnnestunum, esimesel olid pikad sabakarvad, tegelikult marabuu suled, ja see jäi puu otsa. Teisena seotu on alles ja läheb vast lahingusse neljapäeva õhtul.

Madis nägi korralikke kalu järjest, aga millegipärast ei võetud tema arsenali vastu, ma arvan, et mulgi oli joppamine, et õnnestus tal nina eest see sobiva nõksuga läbi vedada. Seekord siis sai lõpuks kott kalaseks ja veel nii meeliülendaval moel, oma seotud putukaga. Ka peegelkaamera oli kaasas, niiet pilt, ajee! Puhkus alles tuleb ja siis tahaks kindlasti ühe korraliku päeva teha jällegi Madisega. Parim kalagiid ja lennukaõpetaja ja hea vestluskaaslane sõitudel!

Kala:
Marjaalgetega emane.
l38 L40
750gr (Madise elektronkaaluga rippes)
Ridvaks ikka Scerra, liider Madise tamiilist punutu ja väga hästi käitus, liider 0,20.

Jackass: kuus korda sääsekaitseta kalal

Oli see nüüd viis, kuus või seitse korda sääsekaitseta kalal, igatahes see on julm. Nüüd on see mürgipumpamine juba suhteliselt talutav, kuigi kui ikka näos on kolm neli nõela sees, siis ei kannata eriti putukat otsa siduda või hiirvaikselt pardiperet mööda lasta, et kala ei ehmataks.

Aga pardiperest rääkides, ema ja trobikond poegi oli täpselt toituva kala juures kui see pani meetri kaugusel plumpsaka, pardikesed ei ehmunudki, seega järelikult loomulik keskkond neile, minu käeliigutuse peale aga siblisid küll isegi 5-6 meetri pealt väikse pladinaga edasi.

Niisiis kala oli ikkagi ka täna õhtul toitumas, ja samad kohad, samad kalad ka arvatavasti, kuigi täna oli neid seal kurvipeal rohkem. Kolm kala toitus nii 25 meetri peale, mõni tundus arvestatav. 150 meetri peale oli näha umbes 7-8 pisilast. Võtma naljalt neid ei saanud, kuid lõpuks üks Mohikani ikka napsas, otsa ei jäänud, hiljem tuli teine otsa ja no ikka nagu ühe puuga löödud see aasta - 20-30 vahele kõik tegelased, mis see aasta nähtud, aga neid on rohkelt. Ja täpid on neil pagana ilusad. Vähemalt nende paljususe üle on mul hea meel, aga kus suuremad siis läksid?

Allpool Mohikani toitujad ei võtnud, ei saanudki aru, mis putukatest nad üldse seal toitusid, päevikust justkui mitte. Seekord siis sedasi, nüüd on ühepävik tõesti nii läbi kui läbi.

Ahjaa, ühte pisilast nägin esimest korda püstloodis välja hüppamas, pani niiöelda lambist ühe 40-cm kõrguse hüppe.

Hiline ühepäevikuaeg

Selle postituse teen puhtalt endale meenutuseks, kuna ma kalapüügipäevikut sisuliselt ei pea. Sel aastal on kevad olnud pika vinnaga, vahepealne kuumalaine tõmbas kõik käima juuni esimestel nädalatel ja siis tuli vähe vihma. Alles reedel, so 17. nägin esimest korda, et korralikud ühepäevikumaugud, suured heledad nagu Mohikanid, on väljas ja neid on suhteliselt palju. Kell 7 oli kõik lubav, kui välja arvata läänest liginev oht vihma saada. Ja seda ma sain ka, nuustikut mitte ei tonksitud ka. Läbimärjana lõpetasin ja läksin lapsele unelaulu laulma.

Eile oli ses mõttes parem päev, enne seitset jõe äärde jõudes kuulsin kohe õiges käärus plumpsusid. Suurem kala toitus, jälgisin teda, kala oli julge, võttis aktiivselt pinnast. Esimese kolme heitega tõesti võttis ka, aga nööril oli look sees ja kala jõudis kas pettuse avastada ja välja sülilada või võttis nii moka otsast....aga mis seal vahet, ära ma ta sellega peletasin ja 15-20 minutiga ta enam välja ei tulnud. Ülevalpool sirgel oli oma 3-4 kala nautlemas, varem pole seal nagu midagi täheldanud, mõni plumps oli suurem ka, aga ühe käte sain, siis ikka pigem seline alla l-20 tegelane...

Kaheksaks olin tagasi seal kus suurema ära hirmutasin, seal toitujat polnud aga kui üks suuuur saarmavolask oli ülesvoolu ära ujunud (pagan kuidas mind häirib mõte, et ta kiloseid forelle iga päev sööb või mina ei tea kuidas kõhu täis saab), siis mõne aja pärast käis 15-20 meetrit allpool kaldaservas 2-3 kõva plumpsu, kuid rohkem ei midagi. Toitujaid oli allpool veel ja ühe kolmekümnese sain Madise väiksema ühepäevikuimitatsiooni otsa.

Pigem tundubki asja kokku võttes, et see minu mõtetes õige ühepävikuaeg alles kogub tuure, kõik oleneb muidugi ilmastikust, aga siin on jäänud pigem juba jaanipäeva peale sel aastal. Suurem kala näitas eile end veel harvalt, selliseid 15-20seid on aga hulgib, mis lähiaastate mõttes on muidugi ääretult tore. Aga suur on ettevaatlik ja kuna päevikut veel pole niii palju, siis ta ka ennastunustavalt neid kusagil ei nooli. Mohikan oli eile veel liiga suur ja kala liiga ettevaatlik ja nuustik millegipärast ei tööta.

Eile pärast 10.30 suri kõik välja, vaatlesin üht suhteliselt pikka lõiku ja mitte midagi ei toimunud, nii nagu ka mu varasem kogemus on olnud. Kurbus oli hinges, et sel aastal vaid alamõõdulisi tagasi olen lasknud, selle võimaliku korralikuma kala ära plätserdasin ja nii vist minu jaoks selle aasta ühepäevikuaeg läbi on. Loomulikult on kade, eriti kui Madisel nuustik toimib ka ühepäevikuajal ja 53 cm ja 1,6 kg koju on viia. Muidugi, suvi pole veel läbi, loomulikult, lihtsalt ühepäevikuajast on natu nukrus hinges. Loodan, et juuli-august ja september toovad mullegi midagi kotti.

Harjuse- ja teibiparved

Mitte et ma nüüd sel aastal teist korda kalale olen jõudnud, oh ei, kuid pole justkui millestki kirjutada. Möödunud nädalal käisin Lõuna-Eestis ühepäevikulendu vaatamas. Randeliga veetsime pool päeva jõe ääres, mõned plumpsud ikka nägime ära, forelli ikka oli. Ralf ütles, et me teeme asju totaalselt valesti kui kell 9 minema lähme grillima ja selle tõestuseks muidugi nägin asju pakkides ühe kena forelli täies pikkuses väljahüppe. Isegi proovisin ühepäevikut talle ette ajada, aga aeg polnud seal veel täitsa küps ja päris pinnalt julgeid plumpsutajaid me justkui ei näinudki.

Teine päev veetsin ühe ligi 80 aastat tagasi kirjutatud kalapüügijutu ja piiblist "Eesti jõed" loetu tõttu Rõuge lähistel. Trampisin läbi ikka päris pika sinka-vonka väga ilusa jõe, kuid kõik mida ma võisin näha ja tõdeda - see jõgi on vist küll vähemalt sealkandis minetanud oma forellijõe staatuse ja muutunud pisikese harjuse kasvulavaks. Veskist ülalpool nägin ka selliseid 20 cm pikkuseid harjuseid või mine tea, mõni suurem väljahüppaja võis ju ka forell olla, nagu ka üks kohe paisupealt minema pannud ja pikalt enda liikumisega laineid tekitanud tegelane. Aga samas kohtasin ka sealkandis kolme kobrast, üks neist pani ühe 10-15minutilise vaikse passimise ajal pärast plumpsutaja märkamist sellise litaka puu all, et mõtted liikusid juba 2+ kg jõekakolli peale, kui hiljem hakkasin aru saama, et ju too ikka mu liigutamise peale kaldalt vette plumpsatanud kobras pidi olema, sest mõni hetk pärast plumpsu, küll teisel pool juba, ta mulle pead näitas.

Ka isane sokk käis juba pooleüheteistkümneses udus üsna lähedal haukumas. Pillid nii ma kotti paningi ja kogu tripp kolmel eri jõel lõppes ühe harjuse nabimise ja tema enda juurde sikutamisega, kus ta ise õnneks konksust lahti rabeles ning ühe teiviga, kes sai tagasi vette lastud. Selle teiviga läks nüüd internetis aega, sest ega ma pole enne lendõngega hõbedasi ju saanud ja turval, säinal, tõugjal ja teibil suurt vahet ei oska tehagi, eriti kui tegemist noore kalaga ja ta vaja kähku vette tagasi lasta.

Aga nüüd ootan siis pikisilmi aega, mil ühepäevikuforelliga ikkagi rinda pista saan, on ju see aeg praktiliselt käes või vähemalt väga lähedal...ja pole seda aega jälle teistpidi väga pikalt ning sedagi kord aastas.

Üks kala, kaks, neli, kaheksa, 20, palju-palju

Mõistagi ei ole ma novembrist saadik kalapüügist eemale hoida. Jääpeal olen käinud äärmiselt vähe, aga omad särjed-ahvenad-haugikesed ikka august välja meelitanud ja tagasi lasknud olen.

Madis korraldab mulle aga nüüd järjest õpet, kaks korda oleme käinud. Esimene kord nägin kokku nii palju forelle, et pole elus neid nii palju näinud. Nad olid selges vees kõikjal, keset jõge, kaldaäärte all, puude all, kivide kõrval. Nägin ka ahvenat ja havi. Ühte jõekat sai siis närvi aetud, putukas pea ees ja kõrval ei häirinud, kuni lõpuks minema lendas. Ja ei saanud siis ma ühtegi kätte, kuid nägin neid palju ja ehmatasin palju, see oli selline esimene retk talvel lennukaga.

Nüüd laupäeval käisime veel ja sellest on nii juttu kui pilti.

19. märts 2011

Väänast sõitma hakates tundus olukord üsna talvine, maha oli sadanud oma 4-5 sentimeetrit lund ja sadu jätkus. Poleks arvanud, et kohale jõudes on väljas päike. Kuid sadu jõudis ka pärastlõunal järele. Alguses kohe nägin ehku peale minnes kaht korralikku kala. Siis oli aga jõgi üsna pikalt justkui tühi. Kuni kahe jões lebava puu juures leidsime kokku 6-7 kala, paar tükki vähemalt üle 40 pikad. Madise juhendamisel tuli üks neist minu nägemata nuustiku otsa. Kala polnud kottipanekuks minu jaoks piisavalt suur ja nii läks ta tagasi. Ja imelugu! Ülejäänud tegelased istusid seal kus nad olid enne ja ei liigutand uimegi.

Vaatlesime neid veel tubli kümme minutit ja tegime isegi katse, mina vaatasin kuidas noti all olevad 4-5 kala käituvad, Madis läks neid eestpoolt ärritama. Kalad lahkusid üksteise järel, paanikata, kuid kahtlustades, kuid mind nad enda selja taga ülal ei näinudki.

Siis oli jällegi jupp maad vaikust, otsimist, mõned põgenemised ja lõunasöök. Ja siis läks põnevaks. Luurasin-roomasin ühe puu tagant risuni ja selle all nägin kalu. Roomasin edasi ja siis järsku ülevat hakkas tulema. Üks kala, kaks, neli, kaheksa, enamik sellised 30-40 vahel ja siis üks nott ka, priske ja poolemeetrine, süda põksumas surusin end vastu külmunud hange ja vaatasin kalu nagu pealetungivat vaenlast adrenaliin pulbitsemas. See oli oma 25-30pealine kari. Proovisin tervet seda hunnikut ärritada, lasin putuka ise varjudes risu alla, kuid mitte ühtegi võtjat polnud. Siis siiberdasid veel grupid üles-alla natuke aega, kuid toitumisest polnud nad huvitatud. Minu varjumine tuli aga hiilgavalt välja.

Siis tabas mind kohutav peavalu ja hiljem püüdsin sellega võideldes veel üht korralikku tegelast ülevalpool noti alt välja meelitada kolme eri putukaga, kuid aeg oli läind, kalad olid liikumatult põhja ligidal ning toitumine neid ei huvitanud. Kuid sellise karja nägemine oli mulle erakordne ja taas üks vinge retk oli.