Kajakiretk

Eile korjasin ma Tallinnas peale kalakajaki. Mõtlesin millegipärast, et küll ma ta enamjaolt autosse ära mahub. Noh, mahtuski, enamjaolt. Aga ära sain ma ta veetud. Palju ta ei kaalunud, nii umbes 30 kilogrammi, kuid mitut sadat meetrit ikka andis teist tarida. Randeli oma oli veidi lühem ja sõitis katusel.

Algselt maandusime Muraste kaljude juures. Merel oli jänes peal, kuid tarkust nii palju polnud, et sellest teada - kajakiga ja kalapüügist ei tuleks nii ehk naa midagi välja. Tegime kohustusliku tiiru ära, Randel arvas, et hakkab uppuma, mina tegin siiski mõned heited ka. Kuid kui üle parda ikka vesi lendas, polnud nagu mõtetki jätkata. Samas oli tunda, et minu alus on väga stabiilne.

Tuli siiski välja kolida, vastu tuult ja lainet oli raske liikuda. Pakkisime end taas autodele ja liikusime Piiblika alla. Seal oli vesi nii plekk kui plekk ja õhtul olla 10 mehe seast üks ka kala saanud - kohe kolm tükki koguni.

Randel tassis paadi vette, ma püüdsin pükstega. Järgmise päeva hommikuks sai kokku lepitud kell kuus ja nii me siis täna hommikul kajakke vette vedama hakkasime.

Tuul oli öösel idakaarest läänekaarde keeranud, nii saime Piiblika all kivirea tipust lahte sisse triivida. Nagu ilmateade lubas, tugevnes tuul keskpäevaks, mis minu ennustuste kohaselt lasi meil püüda kella 10-11. Nii ka läks ja kahjuks kala ei näinud nende tundide jooksul. Ega ühe triiviga sai nii vähe lant vett ka, et kiviotsast loopimisega ei kannata võrdlust.

Aga kajakk oli aus ja püüda kannatab küll ja veel, teatud oludesse täitsa ideaalne riistapuu.