Loopisin esialgu hiljuti Tallinnas Tööstuse tänava kalapoest ostetud lanti. Seal poes oli palju käsitööd ja palju ka vabrikuvärki, mida varem pole ma näinud. See lant jäi mulle kõigist teistest silma, osad vene plekid jätsin kõrvale, kui liiga kerged, aga nüüd oleks midagi sellist väga vaja, sest kergeim lant mu arsenalis on vist 17 grammi.
Sellised landid on nüüd arsenalis juures, pikk vaskne, ei saagi aru, kas käsitöö või mitte, vist ikka käsitöö. Kaal umbes alla 20 grammi, väga huvitav laisk mäng. Teine on teene vastu saadud soomlaste töö - kopsu lant. Jah, ma ei tee nalja, vaata www.kopsu.com igati kõvad landid!
Igatahes kui ma jõudsin Leetsaare kraavini, olin suhteliselt pettunud, mäletasin seda vähe ....suuremana. Praegu oli raske kraavi kaevatud suuet eristadagi. Mõtlesin veel liivaseljakul lontides, et äkki oleks siiski targem minna Ermistule, kobistaks midagigi otsa, sest see Pärnumaa madal rannik pole ju üldse sedamoodi, missugune üks korralik Põhjaranniku merikakoht välja näeb.
Sealtsamast vedasin välja ühe vana vetikatesse ja liiva mattunud võrgu, kus ülemisse selisesse oli pandud veel kapronnöör teibiga (!)
Siis Värati poole veel liikunud, läks järjest kivisemaks, seal tuleb ka üks kraav sisse merre. Loopisin kivi otsas kui aeg tiksus täis ja tuli hakata sauna sättima. Viimased visked, kobisin kivi otsast alla, aga nagu ikka, püüan veel kuni vett vähegi on, siis loopisin veel ka tagasi liikudes.
Tavapäraselt ma mitte kunagi - ja siin võin täitsa käe südamele panna - ei laksi lanti vastu vett, et rohtu otsast saada. Võtan selle käega ära. Aga kuna ma olin niiehknaa ära minemas, siis kusagilt tuli selline tunne - stiilis ah-siin-niikunii-kala-pole -, peksin lanti vastu vett ja sumasin täie kolinaga ranna poole.
Jõudsin juba nii 30-40 meetri kaugusele veepiirist, vesi oli selge kiviklibuse ja liivaka põhjaga, mitte mudane ja vetikane ning siis kogu selle kolistamise peale oli kolme meetri kaugusel minust ranna poole ujumas kala! Ja mitte mingi ogalik, 45-50 cm (L) pikk kala, järgmine mõte oli kohe merikas. Ja ma olen 99 protsenti kindel, et oligi selline veidi alamõõtu või napilt mõõdus merikas, mingi võimalus ju on, et äkki oli siig, aga havi kindlasti mitte. Kala korraks peatus, keeras siis nina merepoole, ja pani veidi kiirema käiguga minema.
Seisin peaaegu pahkluuni vees ja mõtlesin, mis nüüd siis toimus. Olin tulnud ligi nabani veest, kala hirmutasin järelikult lendu enda asukoha ja kalda vahel. Mis tähendab, et ta oli kusagil põlveni vees kiviklibusel alal või mõne suurema kivi taga. Aga et ma teda niimoodi sumades nägin, oli väga suur üllatus, oletaksin, et ta sellise lärmi peale kiirelt vehkat teeb.
Pärnumaal esimese raksuga merikat näha annab lootust, et mu mõttekäik oli õige, kraavid, mis toovad magedat vett peibutavad kala, ta oli täitsa kaldas, vesi on külm, kõik on õige. Homme hommikul tuleks mõni kala lanti võtma peibutada.
Saab ka Tõstamaal merikat püüda. Tase!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar