Kohtumine merikaga...Tõstamaal!

Kõva lõunasöök abiks hakkasin Kastnast läbi lodu ja võsa ja pilliroo mereäärde murdma. Sain vette ja nägin kivise tipu otsas kedagi askeldamas, esialgu vaatasin, et keegi hangub adru, aga siis ilmus paat nähtavale ja seal oli kaks meest, üks andis püsti seistes võrku sisse.

Loopisin esialgu hiljuti Tallinnas Tööstuse tänava kalapoest ostetud lanti. Seal poes oli palju käsitööd ja palju ka vabrikuvärki, mida varem pole ma näinud. See lant jäi mulle kõigist teistest silma, osad vene plekid jätsin kõrvale, kui liiga kerged, aga nüüd oleks midagi sellist väga vaja, sest kergeim lant mu arsenalis on vist 17 grammi.




Sellised landid on nüüd arsenalis juures, pikk vaskne, ei saagi aru, kas käsitöö või mitte, vist ikka käsitöö. Kaal umbes alla 20 grammi, väga huvitav laisk mäng. Teine on teene vastu saadud soomlaste töö - kopsu lant. Jah, ma ei tee nalja, vaata www.kopsu.com igati kõvad landid!

Igatahes kui ma jõudsin Leetsaare kraavini, olin suhteliselt pettunud, mäletasin seda vähe ....suuremana. Praegu oli raske kraavi kaevatud suuet eristadagi. Mõtlesin veel liivaseljakul lontides, et äkki oleks siiski targem minna Ermistule, kobistaks midagigi otsa, sest see Pärnumaa madal rannik pole ju üldse sedamoodi, missugune üks korralik Põhjaranniku merikakoht välja näeb.


Sealtsamast vedasin välja ühe vana vetikatesse ja liiva mattunud võrgu, kus ülemisse selisesse oli pandud veel kapronnöör teibiga (!)

Siis Värati poole veel liikunud, läks järjest kivisemaks, seal tuleb ka üks kraav sisse merre. Loopisin kivi otsas kui aeg tiksus täis ja tuli hakata sauna sättima. Viimased visked, kobisin kivi otsast alla, aga nagu ikka, püüan veel kuni vett vähegi on, siis loopisin veel ka tagasi liikudes.

Tavapäraselt ma mitte kunagi - ja siin võin täitsa käe südamele panna - ei laksi lanti vastu vett, et rohtu otsast saada. Võtan selle käega ära. Aga kuna ma olin niiehknaa ära minemas, siis kusagilt tuli selline tunne - stiilis ah-siin-niikunii-kala-pole -, peksin lanti vastu vett ja sumasin täie kolinaga ranna poole.

Jõudsin juba nii 30-40 meetri kaugusele veepiirist, vesi oli selge kiviklibuse ja liivaka põhjaga, mitte mudane ja vetikane ning siis kogu selle kolistamise peale oli kolme meetri kaugusel minust ranna poole ujumas kala! Ja mitte mingi ogalik, 45-50 cm (L) pikk kala, järgmine mõte oli kohe merikas. Ja ma olen 99 protsenti kindel, et oligi selline veidi alamõõtu või napilt mõõdus merikas, mingi võimalus ju on, et äkki oli siig, aga havi kindlasti mitte. Kala korraks peatus, keeras siis nina merepoole, ja pani veidi kiirema käiguga minema.

Seisin peaaegu pahkluuni vees ja mõtlesin, mis nüüd siis toimus. Olin tulnud ligi nabani veest, kala hirmutasin järelikult lendu enda asukoha ja kalda vahel. Mis tähendab, et ta oli kusagil põlveni vees kiviklibusel alal või mõne suurema kivi taga. Aga et ma teda niimoodi sumades nägin, oli väga suur üllatus, oletaksin, et ta sellise lärmi peale kiirelt vehkat teeb.

Pärnumaal esimese raksuga merikat näha annab lootust, et mu mõttekäik oli õige, kraavid, mis toovad magedat vett peibutavad kala, ta oli täitsa kaldas, vesi on külm, kõik on õige. Homme hommikul tuleks mõni kala lanti võtma peibutada.

Saab ka Tõstamaal merikat püüda. Tase!

Kaks surnud parti ja kogu moos

Eile oli kuulda heast merikavõtust ja hommikul oleks isegi oodanud horde mereääres, kuid olin õngemeestest üki, vaid kaks selli tulid kummipaadiga vette ja mõtlesin, et raudselt ujuvad samase kus ma loobin, aga siis nägin neid hoopis karidelt võrku või võrke välja korjamas.

Kartsin, et tegemist on röövpüüdjatega, esiteks kuna nad olid kahekesi pisikese kummariga, teiseks ei paneks õige võrgumees oma võrku karidele ja lippe muidugi polnud ka näha.

Idatuul kandis mõne aja pärast minu poole midagi ja kui ma selle lähedale jõudsin sain aru, et tegemist on surud linnuga. Esimene mõte oli muidugi, et kas mingi haigus või veel hullem - Nõva reostus tuli meelde -, kuid linnu enda juurde saanud nägin kohe võrguräbalat. Lind oli võrgust välja lõigatud ja keda veel kahtlustada kui mitte äsjaseid võrgutajaid.

Mullu õnnestus mul üks aul loodetavasti päästa võrgust, lõikasin ta välja ja kuna ta oli liialt nõrk viisin koju sooja toibuma, järgmisel päeval lasin merre tagasi.

Kuid seekordne leid ei piirdunud ühe linnuga, mõne aja pärast leidsin teise kari peal loopides teisegi linnu. Sellel oli rinnakus imelik auk.

Mis aga merikasse puutub, siis kohe varavalges umbes kümnenda viskega oli kala taga, käe järgi allmõõtu ja kogu adrenaliini vaid 4-5 sekundit oligi. Võttis enda tuunitud hõbedast (millest tõsi küll pronks oli küljelt välja kulunud) Žilvinast. Kõik konksud olin veel hommikul ahjuees üle luisanud, ei tea, miks ta otsas ei seisnud.

Idatuul keeras rohkem lõunakaarde mida päev edasi. Vahepeal läksid puhangud ka suuremaks ja lainetki tekkis lihtsa virvenduse juurde rohkem, kuid õnneks tormakamaks ei läinud. Mõni vihmasabin ka, aga väga väike. Temperatuuri võis õhus olla nii 10 kraadi, vesi sellest võibolla jahedam, täpselt ei oska öeldagi.

Aga kaheksa tundi püüki, mitmest landist, suuremast osast nöörist ja tamiilistki ilma jäänud, tuli siiski tugev katse, aga kala nägin vaid kaugelt. Tiit sai läänepool põhikari alamõõdulisele kaks konksu lõua alla ja vabastas kala, hiljem samas kohas üks kala kaldale veeti kes silgu moodi siputas, aga hiljem foorumis selgus, et siiski mõõdukas oli.

Veidi edevust ja Tõstamaa jõe kalatrepp

Oktoober oli mulle pangavahetuskuu, üks rootslane teise vastu. Kuna uues pangas oli võimalik oma pilti panna pangakaardile ja see kõik nii lihtsaks oli tehtud, siis ei saanud jätta võimalust kasutamata. Ei tea kui palju selliseid kaarte on ja mis neil siis peal ka on, kellelegi tarbijakäitumise uurijale oleks täitsa asjalik teema, et kas pangakaardil on perepilt või auto või maastikufoto vms.

Minul on seal nüüd kala :) Täpsemalt mu seni suurim forell, too sel suvel ühepäeviku ajal tabatud kilone jõekas, kes väga-väga visalt viba painutas. Üks sisukam mõte on muidugi selle foto ka pangakaardi vahel veel, aga selle jätan ma enda teada :)



Teine pilt selles postituses, ei hakanud eraldi tegema, on lihtsalt klõps nädalavehtuselt, kui käisime pojaga Tõstamaa jõe ääres jalutamas. Kahjuks oli siin-seal palju lahtiselt jooksvaid koeri ja ei mina julge nende territooriumile minna, mõni küll saatis sõbralikult enda piiridest meid väljapoole, aga mõni peni võib ju ka haukama tulla. Noh, seda jama pole vaja. Aga jões on palju-palju vähem vett kui Selistes näiteks, kobras tegutseb kohe maanteest ülsvoolu surnuaia taga ja eks ta üks väike nire on. Aga kus kunagi olid särjehordid sees ja isegi merikaraamatus on Tõstamaa jõge mainitud ja seda kalatreppi ka.

Teine käik, esimene kontakt

Täna sain alles teist korda see sügis merre, aga tore oli. Ilmad on olnud siin üsnagi tormakad, keeranud mere segi ja pole tuul vaibunud seni, kuid on kohti, kus praegu kenam. Täna hommikul tuli törts rahet, mis muutus vihmaks, keskpäevaks kadusid pilved ja päike tuli välja.

Kahest sättisin kalale, vesi on väga kõrge, suur osa tuttavaid kive oli vee all ja püük tavalises kohas raskendatud, laine lõi vastu jalga kõrgele üles ja käsivars oli õige pea märg, rääkimata sellest, et sügavamal olles pükstesse vett sisse ajas...

Igatahes lainemöllus tundus asi natuke vale, käisin siis ühe tiiru päris kaldas, kohati oli seal vesi piimjam, kohati väga klaar. Sättisin suure veealuse kalju poole end, kuid kohati hakkas sinna pääsemiseks vesi üle pükste serva ajama. Ja ega siis kõik rajad pole ka nii lihtsasti leitavad kui märgid, mis nendele viitavad, on kõik vee all.

Turnisin mis ma turnisin, saabus randa Tiit, kes Saabi nähes kohe helistas, et kuidas vesi on. Siis püüdis ta samas kus ma esiti ja hiljem tuli ka väiksemate karide otsa. Üks hetk Tiit vilistas, vaatasin, et viba väriseb....ja kolmeks sekundiks seda oligi. Tiit ütles, et korralik kala oli, sai teist kordagi kala taha, võibolla isegi sama kala, aga kordus kõik. No on mees, ennegi on nii juhtunud, et ta sealsamas mu kõrval kalaga kontakti saanud ja mul ei midagi, noh, ma poodi pole ka jõdunud ja püüan endiselt nööriga...

Aga päikeseloojangu ajal hüppas mullegi hõbedase Viking Silda otsa kala, tunne oli hüva, käsi ütles, et kala on vähemasti kaks kilo kui mitte rohkem, kuid kakspool sekundit seda mõnu vaid oligi. Kirusin landi kotkaküünise konksu, nüüd ei mäletagi kas proovisin korra samast veel sama landiga või panin kohe kroomtšudesnaja otsa....igatahes kala enam märki ei andnud.

Koju jõudes oli vasakus sääres mitu liitrit vett vist, varbad valged ja külmetand. Täitsa karm ikka. Aga õige riietusega oleks täna lõpuni väga vinge olnud.

Vesi väga külm polnud, äkki isegi 13+ kraadi, vesi püügikohas kus kontakt oli selge, sügavam ja vaiksem karide vahel.