Vimmaroju

Sõitsin täna turult ostetud lante testima väikese lootusega mõnest Pirita august merikas välja meelitada. Eile sain Kalle Krooni abil tuvastatud need landimudelid, mille headusest ma olin kuulnud, kuid nime ainult kahtlustasin. Tõepoolest need sinised, üks roheline ja üks uuem must mu landikarbis on Leningradi landivabriku legendaarne mudel Tšudesnaja. Rohelisel käisin täna põlvist saati jääkülmas vees järel.

Ühestki august ei võtnud merikas, ei plekki, ei Edi Bingot. Proovisin ka seda viimati ostetud läikivhõbedast junni ja nii nagu arvasin, mäng on hea. Aga kui eile veel Tšudesnajate konkse vahetasin, siis vaatasin, et tolle pleki konks on liiga väike, kuid jätsin siiski vahetamata. Täna suutis see väike konks tegutseda küll...

Üht auku kammides hakkas aegamisi keegi mängima, tundus midagi pisikest ja kohe ei osanudki midagi arvata. Siis kui paar vonksu tegi, mõtlesin, et mõni allakilo haug, aga siis tegi kala ka mõne pikema liigutuste rea, mille põhjal ei osanudki midagi arvata. Lootsin, et loid pisem forell, aga kaldale lähemal selgus ootamatult, et otsas oli seljauimest (!) haagitud suure vimmarojuga.

Igatahes, ma polegi vist nii suurt vimba näinud, oma 500 ja rohkem grammi ja 30 sentimeetrit või enam pikk vast oli teine. Niimoodi landiga tragimisel vimba saada pole muidugi kuigi tõenäoline, hiljem nägin vastaskaldal üht vana, kes aga tina ja pealiinile kinnitatud kolmikutega neid kalu sihilikult tragis.

Merikatampimise kõrval oli tänane käik juba märksa meeleolukam ja rohkem looduses viibimine. Kalamehi oli ütlemata vähe, üllatavalt. Üks mees vaid viidikaid sai, kaldaäär oli täis ogalikke ja vast ka vääriskala maimu, kes neist aru saab.