Merikalandid turult

Käisin eile turul. Varem pole head plekki silma jäänud, aga seekord oli teisiti. Käisin põhjalikult kõik letid läbi. Zookauplusesse oli kogunenud vene plekki juurde, ühe määrasin silma järgi sobivaks, oli ka vist Leningradi landivabriku pisikesi toby jäljendeid, aga need tundusid merre liiga kerged. Üht-teist jäi näppu kaalumiseks sealt veel, aga 20 krooniga tõin ära ainult ühe.

Eeldan sellelt vene plekilt head mängu, värv on sobiv, ainult uued rõngad, konksu jätan ka esialgu vähemalt samaks, ainult "saba" võtan ära.

Teises letis oli müügil väga huvitav valik. Kummikalade kõrval ka tutikad Kuusamod. Ja hosjainik ei jaganud asjast suurt midagi, igatahes maksis tutikas Kuusamo Taimen lilla-sini 40 krooni, kuid veel parem lant, mida merikale ihkasin proovida, jäi mulle silma kummikate vahel - Bete Jämtland. Peale kirjutatud Salmo - 80 nagu mingi juubelimudel. Kordagi vees käimata lant maksis turul 30 krooni. Muidugi võileivaraha :)

Ka sellelt landilt eemaldan vist punase "saba", kasutada tahaks pigem sogasemas vees, kuigi küllap panen kohe järgmine kord prooviks otsa ja loodan lõpetada lantide merre jätmise. Sellelt 21-grammiselt ootaks paljutki, ehkki väga läikiv värv pole vist sobiv päikese ja selge veega.

Assa, hüljes!

Nädalavahetuse remonditöödest väsinuna oli veeäärde jõudmine vaimule tõsine puhkus. Poolteist tundi sai valges püütud, vähemad ja suuremad laevad tegid laineid ja ega tuulgi kehvem poiss olnud. Laine laksas kenasti paar korda pükstest peaaegu vastu vahtimist.

Proovisin oma kolm leedukat ära, suurem viilimine ajas mängu sassi, proovisin küll painutada aga lainega ei saanud suuremat sotti, kuidas mäng jäi ja nii püüdsin rohkem sinaka kui hõbedasega. Tulemust siiski polnud, kuigi vastu pimedat vajus laine kenasti ära ja õhus oli tunda kala...just vaatasin meie kurikuulsa kalaportaali üle ja paistis, et saaki on tulnud, niiet tunne mereääres vast ei valetanudki.

Sinisest jäin kahjuks ilma kui päike oli kadunud ja kena noorkuu koos majakavalgusega merepeale paistis. Järsku hämaras nägin mingit musta kogu vee alla kadumas, nii 20-25 meetri peal. Esiteks arvasin, et sukelpart ning vahtisin siia-sinna, et kus ta välja ilmub. Aga ei ilmunudki. Kuid kõigest minut-paar hiljem ilmus. Ja polnud ta mingi sukelpart, täitsa ehtsa hülge pea moodi paistis, landi lennutasin vähe teisale ja viibutuse hetkel kadus pea ning loibadega võimsaid sõõre tehes kadus hüljes ja rohkem ma teda ei näinud.

Palvetasin veel kuusamoga viimaseid heiteid tehes, et see elukas landi vastu huvi ei tunneks. Mina kalata, loodan, et hüljes vähemalt kõhu täis sai :)

Juba hakkab looma, pisut veel kannatust.

Vall, viil ja värvid

Valus õppetund

Piinlik küll, kuid tuleb see lugu ausalt ära rääkida.

Ilus päikeseline neljapäev ja varem lõppev tööpäev kütsid soovi minna lennukaga esimesi heiteid proovima. Kiirustasin koju, kiirustasin värvimisega, kiirustasin jõeäärde...nagu hiljem pidin nentima, oligi kiirustamine selle päeva suurim viga.

Põld oli lumine ja kattunud koorikuga. Jõgi oli lahti. Haarasin õnge ja pistsin jooksma kääru poole, kus tean puu all sügavamas forelli passimas. Enne jõge peatusin, et lendõng kokku panna, pusisin koonusnööri lahti, sidusin lipsu ja nümfi sinna otsa.

Õng püsti, taha, ette, üles, taha, ette - tundub, et lennutamine toimis. Kogu rakendus oli küll veidi krussis, aga mis teha, aega polnud seda siledamaks sikutada, sest päike oli peagi metsa taha vajumas. Hiilides, mis hiilides, lumel pikkade sammudega ragistades hakkasin aeglaselt jõe poole minema. Enne kui vett silmasin käis üks tohutu-tohutu plagin. Tardusin poolel sammul ja hämmeldunult põrnitsesin oma 30-40-pealist sinikaelpartide parve. Selge, otsustatud, kala lootustki pole kummalegi poole. Eks asusin siis harjutama.

Vahepeal suutsin teha mõne 5-meetrise heite, siis otsisin putukat heinast taga, vahetasin kohta, juba kaheksa meetrit seisis õhus, siis jälle nokkisin koonust 10 minutit sõlmedest lahti. Kuid isegi puuoksa alla õnnestus putukas endast nii 6-7 meetri kaugusele lennutada tehes heidet piki jõge enda ees.

Pimenedes hakkasin tagasi minema ning kell oli juba seitse ja väljas pime, kui Randel helistas, et kuidas läks. Ütlesin, et alles vehin ja läheb küll. Kuid väljas oli külmenenud ja heitenöör enam ei liikunud - rõngad olid ära jäätunud.

Mis seal ikka, tuli auto poole astuma hakata. Asetasin õnge vastu luukpära külge, ise mõeldes, et äkki kukub maha, ei peaks siia panema. Kuid käed olid külmetanud ja istusin autosse ning keerasin süüdet. Et veidi tuulevarju saada hakkasin ust kinni tõmbama ning äkitsi maandus ukse vahele õng...

Ehmununa jooksin sellega tuledevalgusesse ja leidsin esialgu, et midagi ei juhtunud, kuid siis tundus tipujätkuga midagi valesti olevat. Pragu....oh ei, nii ei või olla!

Peast kinni haarama panev õnnetus, kuid midagi polnud parata - tippujätke püsis koos vaid 1/4 oma läbimõõdu osas. Nüüd olin sunnitud Randelile tagasi helistama ja uluma oma suurt õnnetust...kõige rohkem on mul kahju sellest, lõhkusin su esimese ja heade mälestustega seotud hästi hoitud lennuka, Ralf. See polnud sihilik.

Kui ma kalalkäimise juures üldse midagi kahetsen, siis need on korrad, mil kõike peab tegema kiiresti, et üldse kalal käia. Nii ei saa. Nii ei saa kala, ei saa meelerahu, ei saa nautida loodust. Pärast on halb tunne, sest midagi jäi kalapüügi arvelt tegemata, kala ei saanud ja puhata samuti mitte. Ja nagu nüüd juhtus, läks veel lisaks varustusega väga haprasti.

Parimad kalalkäigud on need, kui pole kusagile kiiret ja kõike saab nautida ning ega pikema aja ja visa püügiga saagidki tulemata jää. Häid meenutusi on siin nii elu esimesest spinningukalast - kilosest ahvenast, kui ka esimestest merikatest merest - kuuetunnise püügi peale paar mõnusat kohvipausi ja kaks kala.

Selline valus õppetund tuli vastu võtta.

Kolm rohelist leedukat ehk iheruse kutse

Tee või ära tee, väljas sajab lörtsi, ilm on jahe ja kevadisest pildist nagu sellel suurepärasel Randeli fotol, pole haisugi.



Kodus ootavad mind Aisė Žilvinase kolm rohelist 21-grammist ja uus viil :) Sain eile huvitaval kombel kolm lanti kahe hinnaga, kuna kassiiril läks vähe viltu. Noh, minu õnn. Lõuna ajal õrritasin end veel sellega, et lugesin Meriforelli raamatust läbi landiedetabelid ja mõtlesin läbi, mismoodi ma neid leedukaid siis värvin.

Kuna mul on nüüd hea viil varuks, otsustasin kogu landi terves pikkuses saledamaks viilida, seni olen viilinud vaid esiosa, kuid nüüd käin ka tagumisest üle. Mõne jätan vast jämedamaks. Ühe teen hõbespreiga ja ei kanna peale musti täppe ega silma, teise värvin hammerite'iga ja teen peale mustad täpid, püüan vist selle hammerite veidi sellise struktuursema pinnaga (hammered) sobitada mustad täpid, mis samuti poleks selgepiirilised, vaid nagu merikal endal veidi laialivalguvad ristikujulised. Oli ju mu päris esimene hästi töötanud käsitöö ka pigem selline umbmäärasem sigri-migri udu.

Kolmandal tahaks kõhualuse valgeks jätta, ülemineku küljejoone kohal teha spreiga õrnalt ja seljapool üleni hõbedaga katta. Seljale teeks musta spreiga korrapäraseid kahes eri suuruses mustad täpid.

Sellele landile tahaks keskosas kanda peale lillakat-sinakat varjundit.

Näis kuidas see välja kukub, igatahes käed sügelevad, et saaks juba leedukaid viilida, ehkki ilm kuidagi meeleolu ei peaks tekitama. Küllap süüdi on see raamat ja need üksikud pildid esimestest merikatest.

Sel hooajal on forelli kohapealt üldse lootused juba ette nii kõrgeks endal aetud, et ei oskagi kohe olla. Tõenäoliselt tekkib võimalus kõige magusamal kevadpüügi ajal tihti mereääres käia ja samuti on eneselegi teadvustamata puhkus hoopis teisel põhjusel pandud kohe juuni algusesse.

Uuelt estfly lehelt jäi silma kalender - just praegune hetk kui kevik ronib kaldale, järgnev kõrgvee aja nümfi ja muddleriga püük ning mai lõpu ja juuni alguse ühepäevikute koorumise ja lendamise aeg, mida iga lennukamees ootab. Kõik see on nii kutsuv ja ometi paistab aknast välja vaadates kevad veel vähemate mägede taga. Ralfi seotud putukate vahtimine ka eriti ei aita. Kuigi võibolla oleks targem leedukad valmis teha ja hoopis nädalavahel esimest korda lennukas kokku panna ja nümfi veidi ujutada.

Meenutuseks üks möödunudkevade kalapoeg Nemo - õnnetult vasakust uimest ilma jäänud pisike meriforell, kes loodetavasti vapralt oma kalaelu senini elab.

Fotode autoriks on Randel Kreitsberg.

Kevad läheneb

Hommik üllatas lume ja lörtsisajuga, samal ajal räästas tilkus tilks-tolks renni. Päevapoole paistis ilm siiski soosivat paaritunnist merekäiku. Otsustasin seekord testida süvikut - liivakivikalju laiub seal platoona Naissaare poole kohati peaaegu nähtavale kerkides ja kohati astmeliselt vetevarju hoidev. Lained löövad seal end risti ning rulluvad erinevate nurkadena kalda poole. Keskmise veeseisu ajal saab ohutult ronida vetikasel kaljuseljal kümneid meetreid avavee poole ning sealsamas astangu taga langeb sügavus järsult kolme ja enama meetrini.

Kena oli seal püüda - tuulevaikne madala lainevirvendusega selge vesi, et ilma päikesepaisteta päevalgi oli paari meetri sügavuseni põhi näha. Ka 21-grammine veidi laiem Kuusamo Lohi lendas kenasti, vahel kõvema tuulega kipub ta laperdama. Tundub, et kui kala oleks olnud, oleks ta ka külge hakanud, üle kahe tunni püügiaega tundus selleks küll piisav, vesi kena ja landi kerimine oli seekord juba paremini käpas.

Hiljem tuli üks teine püüdja kõrvalkaljule kui ma juba asukohta olin vahetanud. Üks süstamees tuli Tilgu poolt ja küttis edasi Vääna poole, kalastamiseks mõeldud süsta proov tuleb peatselt ette võtta, kuigi põhipüügi teeks siiski vist maa küljes seistes, siis mais võiks kanuuga proovida küll, oleks soodsam ka telkida.

Täna oli ilm ilma selginemiseta ühtlaselt sombune, suhteliselt tuulevaikne, umbes 2-4 meetrit sekundis, temperatuur tõusis hommikuselt kahelt plusskraadilt pealelõunaks nelja kraadini. Vesi oli jääkülm. Juba mitu nädalat puhub idakaarte tuul, mis pole kalapüügiks kuidagi soodne.

Linde oli seekord märkimisväärselt rohkem, sitikaid-satikaid siiski mitte, kuid kohati viskas vetikasse juba rohelust, ent vähe veel. Nädala pärast on jälle lähem ajale, mil merikahundid randa jahile tulevad.

Käisin lõpuks veel Vääna jõe ääres jalutamas, kaks bussitäit turiste tuli Vahiküla astanguid vaatama, enne astanguid kärestik oli isegi lahti, minul jäi ülevalpool vaid metssea ja kitsejälgi ajada ning pajutibusid korjata. Kevad läheneb.

Kuidas minust sai lendõnge omanik

Mis kalapüüki puutub, on nagu alati süüdi Randel :) Tema ärgitas mind algselt kala püüdma, siis spinningut ostma ja nüüd lendõnge proovima. Samuti oli tema see, kes arvas, et mulle sobiks kalastamisest kirjutamine. Kõige selle tulemusel saingi täna omale lendõnge.

Komplekt koosneb kolme jätkuga Scierra SST üheksajalasest neljanda klassi ridvast ja Ron Thompsoni Dynadisci alumiiniumrullist puidust kerimisnupuga. Heitenöörid ja koonus ning loomulikult märkimisväärne hulk putukaid ka kaasas.

Suur tänu sulle, Ralf!

Esialgu ei julge ma veel kirjutada lennukamees, pole veel ju ühtegi heiteproovigi teinud ning ega aegki pole küps - siinkandi jõed kaane all ja ilm külm - , et algaja lennukaga algust teha saaks mugavalt. Eks pildidki tule kui ehk paari kuu jooksul millestki raporteerida on. Seniks mõtetega mereääres.

Essa käik - imeline Eesti ja laisk röövel

Vat see on elu kui pole vaja betooni- ja pahtlitolmu sisse hingata, käed, nägu ja ninasõõrmed ei kuiva toas, vaid pakatuvad värkes õhus ja päikesepaistes. Ühesõnaga remont on üsna lõpusirgel ning essa mereskäik imeilusal päeval, tuul oli küll väheke valest kandist ja meres ei paistnud veel midagi rohelist ega ka ühtegi satikat.

Kui ma Suurupisse jõudsin oli üks võitleja juba ees, võitles mis ta võitles, kala ta ei näinud :) Nimetas end Aloks.


Õnneks ei näinud kala ka üks teine tegelane, jultunud röövpüüdja, kes pühapäeval kell 11 tuli kahe spinningumehe kõrvalt välja lappama oma tähistamata võrku. Hiljem tutvustas veel nooremale põlvkonnalegi oma röövlielu :( 10 minutit ja kadunud olidki.






Vaatamata sellele tõrvatilgale meepotis oli loodus lihtsalt imeline. Püük oli küll pigem talvine kui kevadine, proovitud said eile tuunitud Žilvinas kui Lohi, aga kala rannas vist polnud. Kahjuks õnnestus mõlemad Žilvinased merre jätta - see on see kui pole kaua spinningut kätte saanud, tunnetus kaob ära. Mõlemad jäid vist vette nii, et tinistades hõõrus nööri vastu kivi ja üks hetk see lihtsalt landi juurest katkes.

No pole hullu, hooaeg läheb lahti pea ja selleks ajaks on juba õige mitu uut viilitud leedukat karpi üles rivistatud, üks parem kui teine. Mõte juba jookseb, igatahes üks hea viil tuleb ka osta :)

Püüan siin teile emotsiooni edasi anda niipalju kui vähendatud piltidel seda õnnestub, alles õpin ja harjutan. Ühel pildil võivad kõik ära tunda (: kel luup on :) põhikohas kalastanud profid - Erki ja Lauri, kes nagu hiljem selgus, pidid samuti vaid käsi laiutama.

Leeduka viilimine

Nagu juba juttu on tulnud leedukatest - Aise Žilvinas on mudeli nimi ja müügil on neid 21-grammisena (värvitud variant) ja 25-grammisena metalsena "soomustatud". Küljes ma ütleks head rõngad ja konksud, konks kannatab soolast vett väga hästi.

Tegelikult on supper landi mäng ilma viilimatagi ja ma ei teagi, miks ma neid viilima hakkasin. No peab ju kuidagi tuunima ja kui Bandit tehti eest õhemaks, siis ma tegin Žilvinast ja tulemuslikult. Kuigi võibolla oli värv ka oluline. Igatahes sinist pole enam Tallinnas Lauteri tänava poes näinud, seetõttu olen värvinud 21-grammiseid punast, oranži ja kollast.

Hea meel on mul, sest ka Ralf otsustas vist mõne ära proovida, ehkki ta merikalantide karbis sobrades nägin ikka väga vingeid tegijaid ja puudus neist tal küll ei olnud. Mul on näiteks praegu algavaks hooajaks ainult 7-8 landi vahel valida ja tüüpiliselt jään neist vahel ilma ka, kuigi palju harvem kui alustades.

Viimasest leeduka viilimisest tegin pilte ka. Eks näis kas kala ka toob või jään enne ilma. Jutid mis ma tõmbasin landile on lihtsalt selleks, et mingi orientiir oleks, palju on viilitud, ega seda kokku vast üht-kaht grammi mis sealt "kaelapealt" maha läheb polegi nii kerge näha.

25-grammine kõrval võrdluseks, nendega pole veel kala saanud. Kolmas lant on esimesel pildil Atemi plekk, mis teeb head mängu ja on muidu hea kitsas, värvisin tolle ka ära, sai teise võimaluse.

Kolmandal pildil on 21-grammine silma pealt juba õhem, kõhuesine on endiselt "paks".

Colmicu rõngad

Leidsin täna just imekombel oma spinningu ostutšeki. Maksis vist 495 krooni mitu head aastat tagasi. Ime hea investeering, arvestades, et sellega on püütud igasugu kalu, küll jõe- ja järvehauge kümneid, forellisipsikuid ja merikaid, aga loomulikult ahvenaid, kuid tonkana kasutatud seda ka lesta, latika ja siiapüügil. Ühesõnaga, mu ainuke spinning.

Viimasel ajal, ehk siis sel talvel millegipärast külmaga püüdes ja küünega grafiitrõnga küljest jääd ära nokkides tuli nii mõnigi grafiit rõngast välja kogemata või suisa purunes. Eks need rõngad on forellivõsas saanud pihta ka muidugi. Igatahes olen neist nüüd juba kolmanda välja vahetanud, ülemise jätku kõige suurema, ja kaks tipupoolset. Viimasest parandamisest tegin pilti ka, loodan, et mu amatöörlus ei saa armsale spinnale saatuslikuks.

Tundub, et kahe poolega rõngakinnitus ei lase rõnga kohapeal eriti vibutada, kuid loodan, et seetõttu veel keset korralikumat merikamadinat pooleks tipp ei lähe.

Vana laki nokkisin terava vaibanoaga lahti, seejärel uus paika, vana Rapala 0,25-võimistanüüdoligi nööriga sidusin ja supperatakiga "lakkisin". Ärge kodus seda järele tehke ;) Viimasel pildil on ülemise jätku kõige suurem, samuti ise vahetatud rõngas.

Mis sai eelmise aasta lantidest?

Rääkides nüüd puhtalt meriforellile mõeldud lantidest, siis enne mullust kevadhooaega oli seis umbes selline.



Mis neist siis sai? Esimene lant tõi esimese meriforelli üldse, Pirita jõest nagu varasemas postituses juttu. Hiljem jäi ta sealsamas jões lebava suure puuvõra sisse kinni, nagu ka mitu teist mu lanti.

Teine on mälu järgi vist mingi Atemi plekk, kui mäng oli testitud, siis jätsin koju, eile lante revideerides võtsin talt ka konksud ja rõngad küljest, see on maha kantud kui "saast". More-Silda on väga läikiv ja pigem vilkama mänguga, see konkreetne kala ei toonud ja jäi samuti põhja nagu ka järgmine Viking-Herringu kergem variant, mille ma küll talve jaoks valgeks (vaskse osa) värvisin, ent samuti kala ei saanud.

Neljas oli mingit erksamat värvi plekk vist algselt, sellega oleks võinud haugi püüda, merikale ei sobi, samuti istus kodus pärast meres proovimist.

Seevastu aga alumistega, nagu kevadel selgus, läks madinaks :) Kas ma üldse nende mängu olin proovinud, aga tõenäoliselt siiski olin, võtsin kätte ja viilisin ühe selle leedukate Aise Žilvinase (21 grammi) mudeli eest kitsamaks ja tõmbasin veidi remonttöödest laenatud Hammerite hammerdatud hõbedasega üle. Seesama lant tõi mulle esimese mõõdus merika merest.

Kahjuks jäin landist ilma, kuid järele neid teha poleks suur kunst, kui ma ainult leiaksin neid sinisena. Hea odav toorik (40 krooni), aga seni pean muid värve üle värvima. Leedukate foorumitest olen näinud seda lanti vahel mainituna mõnes kohas, on vist ka neil merika ja tuulehaugi püüdjate arsenalis. Kahjuks pole vabrikul oma kodulehtegi.Selle Žilvinasega tabatud esimene mõõdus meriforell järgnevatel piltidel.






Info kala kohta on üsna täpne, kuna kirjutasin selle parasitoloogia jaoks üles:

Umbes 5-7 aastane emane meriforell, kaal 2 kilo (l-56 / L-59). Marjaalge olemas, maos-sooles puntras laiuss, lintja valge kehaga, selgelt nähtavate lülidega, pikimad isendid umbes 30-40 sentimeetrit pikad, elujõulised. Forell oli toitunud tobiast, kilust, tõenäoliselt emakalast, ogalikest ja aerjalgsetest.

Püügi aeg: 25. aprill 2008 kell 15.00

Püügivahendid: spinning, lant

Koht: Harjumaa, Harku vald, Suurupi küla

Saabahven

Vahepeal sai enne veebruari Maardu järvel Eesti kirbutamise meistrivõistlusteks harjutatud. Esimene kord oli miinus kümme ja sibulal peal vist isegi 0,16 tamiil. Erinevate kirpudega kaks tundi palja käsi kalapüüki, viis-kuus pisitriibut pange ja pärast auku tagasi ning järgmisel päeval oli üks parema käe sõrm veidi külmavõetud.

Teist korda läksin juba võistluse jaoks peenemat varustust ostma, Tallinnas Konksust sain peale 0,10 tamiili ja soovituse toel ka väga tegija pisikese ahvene kirbu - kuldne ja väikse punase "kristallikesega". Meistrikatel läks täitsa hästi, parandasin mullust tulemust harrastajate seas ja kokku veidi alla kilo kaalunud kaladega sain lõpuprotokolli isegi üheksanda koha. Kolmas koht jäi umbes 300 ja esimene 600 grammi kaugusele. Harjutamine teeb meistriks ja järgmine aasta juba uuesti.

Pilti sai tehtud ühe teise võistluse jaoks, kus objektiks pidi olema auto.

Selle talve suurimaks triibuks jäi 20 cm Pühajärvel. Imeilus oli ahvenaid püüda vaiksel Pühajärvel, sõbrad rassimas Tartu maratoni rajal.

Esimene iherus

Esimese meriforelli tabasin ma veidi üle aasta tagasi.

07/08 aastavahetuse paiku oli ilm mitu päeva tuuland, pilves, kohati tibutas,
temperatuur püügipäeval = +6, tuul kagust 6-7, puhanguti 14-15 m/s
Koht: Pirita jõgi.
Varustus: Mu ainuke spinning 2,4 m keskmise paindega Colmic 10-30 gr, rull sama firma, nöör Rapala Titanium 0,254, landiks Kuusamo Lohi 28 gr

Kala august, vajus allavoolu kerides otsa, ei osanud haakidagi. Kolmik kõik suus, tantsu tegi lahjalt, kui pinda tuli, vaatasin, et valge kõht nagu haugil, aga silmapilgu pärast oli kala juba kaldal ja selge, et elu esimene merikas.

Kaal ligi 1,7 kg, kõhuõõnes mõned marjaterad, pikkus L=57, l=53.

Fotoka puudumisel tuli pildistajat autoga Peterburi teed mööda taga ajada ning tulemuseks kahjuks tootmisoonestatud taust.

Too kala oli inspiratsiooniks järgnevale loole, mis ilmus 2008. aasta esimeses Kalastajas.


Neil valgusest nappivatel päevadel

2. jaanuar 2008

Kallas oli juba mitu kuud hõbedasi jahtinud. Neil valgusest nappivatel päevadel oli ta tunde veetnud kaunites paikades rannikumeres. Tavaliselt oli ta spinningu rakenduseks see hämmastav sööt, mida nood rikkalike lõhepüügikogemustega Põhjala mehed valmistavad. Need 18- või 22-grammised õhukesed ja voolujoonelised metallitükid, mis nii sageli tehti kilu- või räimesarnasteks, olid ka siinsetel jõgedel ja meresoppides parimad iheruse ja lõhi peibutajad.

Talviti on neid kalu merest raske tabada. Peamiselt rändavad nad instinktide ajel merest jõgedesse ja ojadesse ning jätkavad oma sugu. Ehkki Kallas ei tabanud ühtegi kala, ei jätnud mõtted hõbedasest teda rahule. Nad jälitasid teda unenägudes ja lummasid teda ärkvel.

Ent aastavahetuse paiku valjenesid tuuled ja Kallasel ei jäänud üle muud, kui jälgida suurest korstnast tõusvat katkematut suitsujoru kihutamas loodesse üle sünkja, hallika taevalaotuse. Ta püüdis istuda toas, kuid ta mõtted visklesid üha enam selle metsiku jõe voogudes, mis peaaegu tema käeulatuses omale merepoole teed rajas. Selles ürgses orus voolab ta juba tuhandeid aastaid. Ta oli siin enne meid.

Suviti oli jõevesi vähene, kuid kevadel ja sügisel püüdles see kõrgele-kõrgele, et kaldad teda vaevu ohjeldada suutsid. Kallas seisis luha veerel ja vaatas ta voolu. Jõgi tormas ainiti. Ja veel. Edasi.

Ta sidus tugevale nöörile aasa ja asetas silmusesse raskema sööda, mis ka allavoolu kerides peibutavalt võnkus. Vähemalt Kallasele tundus landi mäng ilus. Suvel oli siin kärestik, praegu tormas aga voog kividest üle ja koristas vette langenud takistusi oma sängist.

See kaldaalune ja siis teine. See langenud puuvõre alune. Siis pikk vise ülesvoolu, kus kärestik algas. Nii kutsuv oli see sügavik, et Kallas unustas end täiesti. Ta pea oli mõtetest tühi ja ta vaim voolas temast välja ja mööda ja sisse. Nagu jõgi.

Äkitsi tõmbus nöör pingule ja keegi rapsis lanti, ta liigutused olid kiired ja Kallase ritv tantsis käes nagu takka üles lööv hobune. Siis tuli ta sügavusest nähtavale. Hõbedane viskles voolus püüdes päästa end neist armututest konksudest, mis ta lõuga rebisid. Vääramatu jõud vedas teda kaldale. Lähemale. Lähemale. Üha.

Veel hetk ja Kallas ahmis õhku. Sinkjas, täpiline forell - peaaegu kauneim looming, mida ta silm seni puudutanud. See oli Kallase esimene kohtumine nende kenade, jõuliste kaladega.

Kallas kandis teda ettevaatlikult kätel, nagu lahingus langenud parimat sõpra. Luha tamme üle kõrgus püstloodis vikerkaar, justkui algaks ta siitsamast käärust. Ja süda lõi. Ja veel. Ja veel. Ikka.