teisipäev, 21. juuni 2011

Jackass: kuus korda sääsekaitseta kalal

Oli see nüüd viis, kuus või seitse korda sääsekaitseta kalal, igatahes see on julm. Nüüd on see mürgipumpamine juba suhteliselt talutav, kuigi kui ikka näos on kolm neli nõela sees, siis ei kannata eriti putukat otsa siduda või hiirvaikselt pardiperet mööda lasta, et kala ei ehmataks.

Aga pardiperest rääkides, ema ja trobikond poegi oli täpselt toituva kala juures kui see pani meetri kaugusel plumpsaka, pardikesed ei ehmunudki, seega järelikult loomulik keskkond neile, minu käeliigutuse peale aga siblisid küll isegi 5-6 meetri pealt väikse pladinaga edasi.

Niisiis kala oli ikkagi ka täna õhtul toitumas, ja samad kohad, samad kalad ka arvatavasti, kuigi täna oli neid seal kurvipeal rohkem. Kolm kala toitus nii 25 meetri peale, mõni tundus arvestatav. 150 meetri peale oli näha umbes 7-8 pisilast. Võtma naljalt neid ei saanud, kuid lõpuks üks Mohikani ikka napsas, otsa ei jäänud, hiljem tuli teine otsa ja no ikka nagu ühe puuga löödud see aasta - 20-30 vahele kõik tegelased, mis see aasta nähtud, aga neid on rohkelt. Ja täpid on neil pagana ilusad. Vähemalt nende paljususe üle on mul hea meel, aga kus suuremad siis läksid?

Allpool Mohikani toitujad ei võtnud, ei saanudki aru, mis putukatest nad üldse seal toitusid, päevikust justkui mitte. Seekord siis sedasi, nüüd on ühepävik tõesti nii läbi kui läbi.

Ahjaa, ühte pisilast nägin esimest korda püstloodis välja hüppamas, pani niiöelda lambist ühe 40-cm kõrguse hüppe.

pühapäev, 19. juuni 2011

Hiline ühepäevikuaeg

Selle postituse teen puhtalt endale meenutuseks, kuna ma kalapüügipäevikut sisuliselt ei pea. Sel aastal on kevad olnud pika vinnaga, vahepealne kuumalaine tõmbas kõik käima juuni esimestel nädalatel ja siis tuli vähe vihma. Alles reedel, so 17. nägin esimest korda, et korralikud ühepäevikumaugud, suured heledad nagu Mohikanid, on väljas ja neid on suhteliselt palju. Kell 7 oli kõik lubav, kui välja arvata läänest liginev oht vihma saada. Ja seda ma sain ka, nuustikut mitte ei tonksitud ka. Läbimärjana lõpetasin ja läksin lapsele unelaulu laulma.

Eile oli ses mõttes parem päev, enne seitset jõe äärde jõudes kuulsin kohe õiges käärus plumpsusid. Suurem kala toitus, jälgisin teda, kala oli julge, võttis aktiivselt pinnast. Esimese kolme heitega tõesti võttis ka, aga nööril oli look sees ja kala jõudis kas pettuse avastada ja välja sülilada või võttis nii moka otsast....aga mis seal vahet, ära ma ta sellega peletasin ja 15-20 minutiga ta enam välja ei tulnud. Ülevalpool sirgel oli oma 3-4 kala nautlemas, varem pole seal nagu midagi täheldanud, mõni plumps oli suurem ka, aga ühe käte sain, siis ikka pigem seline alla l-20 tegelane...

Kaheksaks olin tagasi seal kus suurema ära hirmutasin, seal toitujat polnud aga kui üks suuuur saarmavolask oli ülesvoolu ära ujunud (pagan kuidas mind häirib mõte, et ta kiloseid forelle iga päev sööb või mina ei tea kuidas kõhu täis saab), siis mõne aja pärast käis 15-20 meetrit allpool kaldaservas 2-3 kõva plumpsu, kuid rohkem ei midagi. Toitujaid oli allpool veel ja ühe kolmekümnese sain Madise väiksema ühepäevikuimitatsiooni otsa.

Pigem tundubki asja kokku võttes, et see minu mõtetes õige ühepävikuaeg alles kogub tuure, kõik oleneb muidugi ilmastikust, aga siin on jäänud pigem juba jaanipäeva peale sel aastal. Suurem kala näitas eile end veel harvalt, selliseid 15-20seid on aga hulgib, mis lähiaastate mõttes on muidugi ääretult tore. Aga suur on ettevaatlik ja kuna päevikut veel pole niii palju, siis ta ka ennastunustavalt neid kusagil ei nooli. Mohikan oli eile veel liiga suur ja kala liiga ettevaatlik ja nuustik millegipärast ei tööta.

Eile pärast 10.30 suri kõik välja, vaatlesin üht suhteliselt pikka lõiku ja mitte midagi ei toimunud, nii nagu ka mu varasem kogemus on olnud. Kurbus oli hinges, et sel aastal vaid alamõõdulisi tagasi olen lasknud, selle võimaliku korralikuma kala ära plätserdasin ja nii vist minu jaoks selle aasta ühepäevikuaeg läbi on. Loomulikult on kade, eriti kui Madisel nuustik toimib ka ühepäevikuajal ja 53 cm ja 1,6 kg koju on viia. Muidugi, suvi pole veel läbi, loomulikult, lihtsalt ühepäevikuajast on natu nukrus hinges. Loodan, et juuli-august ja september toovad mullegi midagi kotti.

esmaspäev, 6. juuni 2011

Harjuse- ja teibiparved

Mitte et ma nüüd sel aastal teist korda kalale olen jõudnud, oh ei, kuid pole justkui millestki kirjutada. Möödunud nädalal käisin Lõuna-Eestis ühepäevikulendu vaatamas. Randeliga veetsime pool päeva jõe ääres, mõned plumpsud ikka nägime ära, forelli ikka oli. Ralf ütles, et me teeme asju totaalselt valesti kui kell 9 minema lähme grillima ja selle tõestuseks muidugi nägin asju pakkides ühe kena forelli täies pikkuses väljahüppe. Isegi proovisin ühepäevikut talle ette ajada, aga aeg polnud seal veel täitsa küps ja päris pinnalt julgeid plumpsutajaid me justkui ei näinudki.

Teine päev veetsin ühe ligi 80 aastat tagasi kirjutatud kalapüügijutu ja piiblist "Eesti jõed" loetu tõttu Rõuge lähistel. Trampisin läbi ikka päris pika sinka-vonka väga ilusa jõe, kuid kõik mida ma võisin näha ja tõdeda - see jõgi on vist küll vähemalt sealkandis minetanud oma forellijõe staatuse ja muutunud pisikese harjuse kasvulavaks. Veskist ülalpool nägin ka selliseid 20 cm pikkuseid harjuseid või mine tea, mõni suurem väljahüppaja võis ju ka forell olla, nagu ka üks kohe paisupealt minema pannud ja pikalt enda liikumisega laineid tekitanud tegelane. Aga samas kohtasin ka sealkandis kolme kobrast, üks neist pani ühe 10-15minutilise vaikse passimise ajal pärast plumpsutaja märkamist sellise litaka puu all, et mõtted liikusid juba 2+ kg jõekakolli peale, kui hiljem hakkasin aru saama, et ju too ikka mu liigutamise peale kaldalt vette plumpsatanud kobras pidi olema, sest mõni hetk pärast plumpsu, küll teisel pool juba, ta mulle pead näitas.

Ka isane sokk käis juba pooleüheteistkümneses udus üsna lähedal haukumas. Pillid nii ma kotti paningi ja kogu tripp kolmel eri jõel lõppes ühe harjuse nabimise ja tema enda juurde sikutamisega, kus ta ise õnneks konksust lahti rabeles ning ühe teiviga, kes sai tagasi vette lastud. Selle teiviga läks nüüd internetis aega, sest ega ma pole enne lendõngega hõbedasi ju saanud ja turval, säinal, tõugjal ja teibil suurt vahet ei oska tehagi, eriti kui tegemist noore kalaga ja ta vaja kähku vette tagasi lasta.

Aga nüüd ootan siis pikisilmi aega, mil ühepäevikuforelliga ikkagi rinda pista saan, on ju see aeg praktiliselt käes või vähemalt väga lähedal...ja pole seda aega jälle teistpidi väga pikalt ning sedagi kord aastas.