Üks igati kordaläinud päev

Kesktunnil alustasin oma saabiku remonti, ei läinud poolt päevagi, kui sain auto korda ja käed enam-vähem puhtaks. Otsustasin proovisõidu teha - loomulikult kalale :)

Jõeääres hakkasin lennuka Varivase liidrit ja Varivase monofiili kokku siduma, no ei õnnestunud. Samal ajal 5 meetrit ülesvoolu käis üks forell pindmises veekihis toitumas. Pusisin mis pusisin, oma kümme minutit üritasin järjepanu ühte ja sama sõlme, mis varem oli korduvalt välja tulnud, miskipärast ei õnnestunud. Lõpuks lõin käega ja sidusin liidri otsa aas-aasaga 0,10 Strofti tamiili, otsa Ralfi mohikaani ja tegin paar ujutust. Millegipärast oli aga see forell plumpsutamise ära lõpetanud ja nii ma otsustasingi hakata vaikselt ülesvoolu jalutama.

Iga 20 meetri tagant kuulatades ja oodates ei hakanud aga ükski plumps kõrva, nii otsustasin minna veel paarsada meetrit ülesvoolu, kohta kus millalgi kevadel oli landi järel käinud päris kobe tegelane, oli ta siis haug või mõni väiksem merikas, ei saanud ma siis aru.

Uues kohas sahmisin muidugi putuka kohe enda kalda poolse pajupõõsa otsa, ragistasin hirmsasti seal otsas kui kaks meetrit ülesvoolu käis korralik plumps. Ja mitte enam selline väiksem, mida ma Randeliga nädalavahetusel Lõuna-Eestis olin kuulnud peamiselt.

Tõmbusin põõsast minema ja otsustasin keskenduda ainult sellele kalale, läksin kaarega ülesvoolu ja leidsin mingi augu võsas, kus sai kõrgema kalda peal istuda, jõge vaadata ja putuka alla-voolu lasta. Sääsed sõid, tõrjevahendit polnud kaasas, istusin ja lasin ühepäeviku allavoolu. Plumps ja sabaplaks käis putukast 2 meetrit allavoolu, otsustasin veel heitenööri maha tõmmata.

Putuka lasin meelega märjaks ja vee alla, sest kala ikkagi kusagilt pinna alt võttis ampse. Ise vaatasin veel kaasa võetud fotokat ja sõrme alla jäi paljas objektiiv. "Pagan, olen siin võsas objektiivi katiku ära kaotanud," mõtlesin endamisi kui tundsin kuidas ritv jõnksuma hakkas.

Oi seda üllatust, mõtlesin küll, et nii hästi mul ei lähe, et pean vahetama sööta ja ootama ja lõpuks ilma kalata, nagu tavaliselt, koju minema, kuid selle tegelasega sai maadeldud tükk aega.

Spinninguga võrreldes on neljanda klassi lendõngega mõõdus jõeforelli palju-palju raskem välja võtta. Kala püsis peamiselt keskvees ja ei tulnud pinnale, ainult näitas end siis kui ma teda üles sikutasin. Kabariidid andsid mõista, et nii suurt jõekat pole mul veel otsas olnud, kuid käeulatusse teda saada oli üsna raske. Paar korda tegi üsna 4-5 meetrit minekut kärinaga, mõne korra rapsis pinnavees, kuid välja ei hüpanud. Mingi hetk vaatasin enda ritva hoidvat kätt ja mõtlesin, et kas on see viba pinge all hoidmisest või mu käsi tõesti väriseb...

Lõpuks õnnestus paar korda liidrist käega kinni võtta, viimasel korral olin veendunud, et kala on üsna läbi ja kindel haare lõpuste tagant, ning sain kaldale oma esimese korraliku jõeka.

Püügiaeg ja ilm: 11. juuni 2009 õhtupoolikul, päiksepaisteline 16 kraadi
Püügikoht: Harjumaa
Püügivahend: Scierra 4# 9' ja Varivase 0,18 liider, 0,10 Strofti lips, putukas Ralfi Mohikan Mayfly
Kala: emane marjaalgega jõekas, toitunud puruvanast ja ühepäeviku koorujatest, väga kena punase lihaga, kodus kaaludes 895 grammi, L-43 l-39

Pilte panin siis kohe mõnuga, kuigi kõik neist pole kuigi õnnestunud, aga ikkagi esimene korralikum.