Ilus päikeseline neljapäev ja varem lõppev tööpäev kütsid soovi minna lennukaga esimesi heiteid proovima. Kiirustasin koju, kiirustasin värvimisega, kiirustasin jõeäärde...nagu hiljem pidin nentima, oligi kiirustamine selle päeva suurim viga.
Põld oli lumine ja kattunud koorikuga. Jõgi oli lahti. Haarasin õnge ja pistsin jooksma kääru poole, kus tean puu all sügavamas forelli passimas. Enne jõge peatusin, et lendõng kokku panna, pusisin koonusnööri lahti, sidusin lipsu ja nümfi sinna otsa.
Õng püsti, taha, ette, üles, taha, ette - tundub, et lennutamine toimis. Kogu rakendus oli küll veidi krussis, aga mis teha, aega polnud seda siledamaks sikutada, sest päike oli peagi metsa taha vajumas. Hiilides, mis hiilides, lumel pikkade sammudega ragistades hakkasin aeglaselt jõe poole minema. Enne kui vett silmasin käis üks tohutu-tohutu plagin. Tardusin poolel sammul ja hämmeldunult põrnitsesin oma 30-40-pealist sinikaelpartide parve. Selge, otsustatud, kala lootustki pole kummalegi poole. Eks asusin siis harjutama.
Vahepeal suutsin teha mõne 5-meetrise heite, siis otsisin putukat heinast taga, vahetasin kohta, juba kaheksa meetrit seisis õhus, siis jälle nokkisin koonust 10 minutit sõlmedest lahti. Kuid isegi puuoksa alla õnnestus putukas endast nii 6-7 meetri kaugusele lennutada tehes heidet piki jõge enda ees.
Pimenedes hakkasin tagasi minema ning kell oli juba seitse ja väljas pime, kui Randel helistas, et kuidas läks. Ütlesin, et alles vehin ja läheb küll. Kuid väljas oli külmenenud ja heitenöör enam ei liikunud - rõngad olid ära jäätunud.
Mis seal ikka, tuli auto poole astuma hakata. Asetasin õnge vastu luukpära külge, ise mõeldes, et äkki kukub maha, ei peaks siia panema. Kuid käed olid külmetanud ja istusin autosse ning keerasin süüdet. Et veidi tuulevarju saada hakkasin ust kinni tõmbama ning äkitsi maandus ukse vahele õng...
Ehmununa jooksin sellega tuledevalgusesse ja leidsin esialgu, et midagi ei juhtunud, kuid siis tundus tipujätkuga midagi valesti olevat. Pragu....oh ei, nii ei või olla!
Peast kinni haarama panev õnnetus, kuid midagi polnud parata - tippujätke püsis koos vaid 1/4 oma läbimõõdu osas. Nüüd olin sunnitud Randelile tagasi helistama ja uluma oma suurt õnnetust...kõige rohkem on mul kahju sellest, lõhkusin su esimese ja heade mälestustega seotud hästi hoitud lennuka, Ralf. See polnud sihilik.
Kui ma kalalkäimise juures üldse midagi kahetsen, siis need on korrad, mil kõike peab tegema kiiresti, et üldse kalal käia. Nii ei saa. Nii ei saa kala, ei saa meelerahu, ei saa nautida loodust. Pärast on halb tunne, sest midagi jäi kalapüügi arvelt tegemata, kala ei saanud ja puhata samuti mitte. Ja nagu nüüd juhtus, läks veel lisaks varustusega väga haprasti.
Parimad kalalkäigud on need, kui pole kusagile kiiret ja kõike saab nautida ning ega pikema aja ja visa püügiga saagidki tulemata jää. Häid meenutusi on siin nii elu esimesest spinningukalast - kilosest ahvenast, kui ka esimestest merikatest merest - kuuetunnise püügi peale paar mõnusat kohvipausi ja kaks kala.
Selline valus õppetund tuli vastu võtta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar