Kodus ootavad mind Aisė Žilvinase kolm rohelist 21-grammist ja uus viil :) Sain eile huvitaval kombel kolm lanti kahe hinnaga, kuna kassiiril läks vähe viltu. Noh, minu õnn. Lõuna ajal õrritasin end veel sellega, et lugesin Meriforelli raamatust läbi landiedetabelid ja mõtlesin läbi, mismoodi ma neid leedukaid siis värvin.
Kuna mul on nüüd hea viil varuks, otsustasin kogu landi terves pikkuses saledamaks viilida, seni olen viilinud vaid esiosa, kuid nüüd käin ka tagumisest üle. Mõne jätan vast jämedamaks. Ühe teen hõbespreiga ja ei kanna peale musti täppe ega silma, teise värvin hammerite'iga ja teen peale mustad täpid, püüan vist selle hammerite veidi sellise struktuursema pinnaga (hammered) sobitada mustad täpid, mis samuti poleks selgepiirilised, vaid nagu merikal endal veidi laialivalguvad ristikujulised. Oli ju mu päris esimene hästi töötanud käsitöö ka pigem selline umbmäärasem sigri-migri udu.
Kolmandal tahaks kõhualuse valgeks jätta, ülemineku küljejoone kohal teha spreiga õrnalt ja seljapool üleni hõbedaga katta. Seljale teeks musta spreiga korrapäraseid kahes eri suuruses mustad täpid.
Sellele landile tahaks keskosas kanda peale lillakat-sinakat varjundit.
Näis kuidas see välja kukub, igatahes käed sügelevad, et saaks juba leedukaid viilida, ehkki ilm kuidagi meeleolu ei peaks tekitama. Küllap süüdi on see raamat ja need üksikud pildid esimestest merikatest.
Sel hooajal on forelli kohapealt üldse lootused juba ette nii kõrgeks endal aetud, et ei oskagi kohe olla. Tõenäoliselt tekkib võimalus kõige magusamal kevadpüügi ajal tihti mereääres käia ja samuti on eneselegi teadvustamata puhkus hoopis teisel põhjusel pandud kohe juuni algusesse.
Uuelt estfly lehelt jäi silma kalender - just praegune hetk kui kevik ronib kaldale, järgnev kõrgvee aja nümfi ja muddleriga püük ning mai lõpu ja juuni alguse ühepäevikute koorumise ja lendamise aeg, mida iga lennukamees ootab. Kõik see on nii kutsuv ja ometi paistab aknast välja vaadates kevad veel vähemate mägede taga. Ralfi seotud putukate vahtimine ka eriti ei aita. Kuigi võibolla oleks targem leedukad valmis teha ja hoopis nädalavahel esimest korda lennukas kokku panna ja nümfi veidi ujutada.
Meenutuseks üks möödunudkevade kalapoeg Nemo - õnnetult vasakust uimest ilma jäänud pisike meriforell, kes loodetavasti vapralt oma kalaelu senini elab.
Fotode autoriks on Randel Kreitsberg.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar