Kevad läheneb

Hommik üllatas lume ja lörtsisajuga, samal ajal räästas tilkus tilks-tolks renni. Päevapoole paistis ilm siiski soosivat paaritunnist merekäiku. Otsustasin seekord testida süvikut - liivakivikalju laiub seal platoona Naissaare poole kohati peaaegu nähtavale kerkides ja kohati astmeliselt vetevarju hoidev. Lained löövad seal end risti ning rulluvad erinevate nurkadena kalda poole. Keskmise veeseisu ajal saab ohutult ronida vetikasel kaljuseljal kümneid meetreid avavee poole ning sealsamas astangu taga langeb sügavus järsult kolme ja enama meetrini.

Kena oli seal püüda - tuulevaikne madala lainevirvendusega selge vesi, et ilma päikesepaisteta päevalgi oli paari meetri sügavuseni põhi näha. Ka 21-grammine veidi laiem Kuusamo Lohi lendas kenasti, vahel kõvema tuulega kipub ta laperdama. Tundub, et kui kala oleks olnud, oleks ta ka külge hakanud, üle kahe tunni püügiaega tundus selleks küll piisav, vesi kena ja landi kerimine oli seekord juba paremini käpas.

Hiljem tuli üks teine püüdja kõrvalkaljule kui ma juba asukohta olin vahetanud. Üks süstamees tuli Tilgu poolt ja küttis edasi Vääna poole, kalastamiseks mõeldud süsta proov tuleb peatselt ette võtta, kuigi põhipüügi teeks siiski vist maa küljes seistes, siis mais võiks kanuuga proovida küll, oleks soodsam ka telkida.

Täna oli ilm ilma selginemiseta ühtlaselt sombune, suhteliselt tuulevaikne, umbes 2-4 meetrit sekundis, temperatuur tõusis hommikuselt kahelt plusskraadilt pealelõunaks nelja kraadini. Vesi oli jääkülm. Juba mitu nädalat puhub idakaarte tuul, mis pole kalapüügiks kuidagi soodne.

Linde oli seekord märkimisväärselt rohkem, sitikaid-satikaid siiski mitte, kuid kohati viskas vetikasse juba rohelust, ent vähe veel. Nädala pärast on jälle lähem ajale, mil merikahundid randa jahile tulevad.

Käisin lõpuks veel Vääna jõe ääres jalutamas, kaks bussitäit turiste tuli Vahiküla astanguid vaatama, enne astanguid kärestik oli isegi lahti, minul jäi ülevalpool vaid metssea ja kitsejälgi ajada ning pajutibusid korjata. Kevad läheneb.