Nädalavahetuse remonditöödest väsinuna oli veeäärde jõudmine vaimule tõsine puhkus. Poolteist tundi sai valges püütud, vähemad ja suuremad laevad tegid laineid ja ega tuulgi kehvem poiss olnud. Laine laksas kenasti paar korda pükstest peaaegu vastu vahtimist.
Proovisin oma kolm leedukat ära, suurem viilimine ajas mängu sassi, proovisin küll painutada aga lainega ei saanud suuremat sotti, kuidas mäng jäi ja nii püüdsin rohkem sinaka kui hõbedasega. Tulemust siiski polnud, kuigi vastu pimedat vajus laine kenasti ära ja õhus oli tunda kala...just vaatasin meie kurikuulsa kalaportaali üle ja paistis, et saaki on tulnud, niiet tunne mereääres vast ei valetanudki.
Sinisest jäin kahjuks ilma kui päike oli kadunud ja kena noorkuu koos majakavalgusega merepeale paistis. Järsku hämaras nägin mingit musta kogu vee alla kadumas, nii 20-25 meetri peal. Esiteks arvasin, et sukelpart ning vahtisin siia-sinna, et kus ta välja ilmub. Aga ei ilmunudki. Kuid kõigest minut-paar hiljem ilmus. Ja polnud ta mingi sukelpart, täitsa ehtsa hülge pea moodi paistis, landi lennutasin vähe teisale ja viibutuse hetkel kadus pea ning loibadega võimsaid sõõre tehes kadus hüljes ja rohkem ma teda ei näinud.
Palvetasin veel kuusamoga viimaseid heiteid tehes, et see elukas landi vastu huvi ei tunneks. Mina kalata, loodan, et hüljes vähemalt kõhu täis sai :)
Juba hakkab looma, pisut veel kannatust.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar