Esmaspäeval (täna on neljapäev) käisin viimast puhkusevõimalust ja naise lahket luba kasutades jõeforelli püüki katsumas. Asi oli kordades lootusrikkam kui kõik need meres käimised. Igatahes, ma nägin kala! Polegi noomoodi enne kala näinud.
Sõitsin õhtupoolikul Pirita jõe äärde, ronisin kaldajärsakust alla ja tegin esimesi viskeid allavoolu vees risti lebava suure kuuse suunas, kui enda kõrval kuuse all korraga märkasin kala - ujus teine pool keha veest väljas, sekundiks ma teda märkasin, nii umbes 600-800 grammine kala, küllap täpiline, aga pead ei julge anda. Selle liigutuse ja viivu põhjal pigem forell kui haug. Kahjuks keegi lantide vastu lähemat huvi ei tundnud.
Sama ei saa öelda aga mõnisada meetrit eemal ühe kaldaäärse kohta, kus vesi oli piisavalt sügav ja vool keerutas seal tagasi. Sellist nätakat vastu Eduard Terase Bingot ei mäletagi. Kahjuks nätakaks see jäigi ja arvamuseks, et tegemist oli suurema forelliga. Ei usu, et taolises kohas jões praegu, haugi kudemise ajal, haug niimoodi lanti eemale peletades tonksanud oleks.
Veel mõnisada meetrit edasi hakkas silma üks solistaja. Pelglik saarmas. Ei tahtnud fotoka seljalt võtmisega teda ära ehmatada ja nii jäidki klõpsud tegemata, päike oli ka juba puude taha vajumas, ning hämaras ja kaugelt poleks nii ehk naa head pilti saanud. Ühe saarma kõrvale ilmus aga veel teinegi ning siis tulid kaasade juurde veel kaks poegagi. Igatahes, edasi risuse laiema koha peale liikudes mõtlesin omakeskis, et selline suur saarmapere sööks terve mitmekilomeetrise lõigu peale vist päevas mitu kilo kala. Kust nad selle küll võtavad, pole mul aimugi, eks haugi, ahvenat, forelli seal leidub, teistest suuremaks kasvavatest kalaliikidest pole mul aga aimugi, kuna pole neid seal püüdnud.
Samas, imekenasid kohti on, kus õngitseda või ka tonka sisse visata. Tonkatamiseks kõlbavad seal jõekäänakud, kus muidu 7-8 meetrine jõgi paisub korraga nii 30-meetriseks. Äkki leiduks sellises kohas isegi latikat, kes teab.
Pärast kruuksusid üle jõe põllul kaks sookurge nii et õhk värises. Kindlasti tuleb veel minna, imeilus ja avastamist nõudev on Pirita jõgi.
neljapäev, 23. aprill 2009
reede, 17. aprill 2009
Kajakiretk
Eile korjasin ma Tallinnas peale kalakajaki. Mõtlesin millegipärast, et küll ma ta enamjaolt autosse ära mahub. Noh, mahtuski, enamjaolt. Aga ära sain ma ta veetud. Palju ta ei kaalunud, nii umbes 30 kilogrammi, kuid mitut sadat meetrit ikka andis teist tarida. Randeli oma oli veidi lühem ja sõitis katusel.
Algselt maandusime Muraste kaljude juures. Merel oli jänes peal, kuid tarkust nii palju polnud, et sellest teada - kajakiga ja kalapüügist ei tuleks nii ehk naa midagi välja. Tegime kohustusliku tiiru ära, Randel arvas, et hakkab uppuma, mina tegin siiski mõned heited ka. Kuid kui üle parda ikka vesi lendas, polnud nagu mõtetki jätkata. Samas oli tunda, et minu alus on väga stabiilne.
Tuli siiski välja kolida, vastu tuult ja lainet oli raske liikuda. Pakkisime end taas autodele ja liikusime Piiblika alla. Seal oli vesi nii plekk kui plekk ja õhtul olla 10 mehe seast üks ka kala saanud - kohe kolm tükki koguni.
Randel tassis paadi vette, ma püüdsin pükstega. Järgmise päeva hommikuks sai kokku lepitud kell kuus ja nii me siis täna hommikul kajakke vette vedama hakkasime.
Tuul oli öösel idakaarest läänekaarde keeranud, nii saime Piiblika all kivirea tipust lahte sisse triivida. Nagu ilmateade lubas, tugevnes tuul keskpäevaks, mis minu ennustuste kohaselt lasi meil püüda kella 10-11. Nii ka läks ja kahjuks kala ei näinud nende tundide jooksul. Ega ühe triiviga sai nii vähe lant vett ka, et kiviotsast loopimisega ei kannata võrdlust.
Aga kajakk oli aus ja püüda kannatab küll ja veel, teatud oludesse täitsa ideaalne riistapuu.
Algselt maandusime Muraste kaljude juures. Merel oli jänes peal, kuid tarkust nii palju polnud, et sellest teada - kajakiga ja kalapüügist ei tuleks nii ehk naa midagi välja. Tegime kohustusliku tiiru ära, Randel arvas, et hakkab uppuma, mina tegin siiski mõned heited ka. Kuid kui üle parda ikka vesi lendas, polnud nagu mõtetki jätkata. Samas oli tunda, et minu alus on väga stabiilne.
Tuli siiski välja kolida, vastu tuult ja lainet oli raske liikuda. Pakkisime end taas autodele ja liikusime Piiblika alla. Seal oli vesi nii plekk kui plekk ja õhtul olla 10 mehe seast üks ka kala saanud - kohe kolm tükki koguni.
Randel tassis paadi vette, ma püüdsin pükstega. Järgmise päeva hommikuks sai kokku lepitud kell kuus ja nii me siis täna hommikul kajakke vette vedama hakkasime.
Tuul oli öösel idakaarest läänekaarde keeranud, nii saime Piiblika all kivirea tipust lahte sisse triivida. Nagu ilmateade lubas, tugevnes tuul keskpäevaks, mis minu ennustuste kohaselt lasi meil püüda kella 10-11. Nii ka läks ja kahjuks kala ei näinud nende tundide jooksul. Ega ühe triiviga sai nii vähe lant vett ka, et kiviotsast loopimisega ei kannata võrdlust.
Aga kajakk oli aus ja püüda kannatab küll ja veel, teatud oludesse täitsa ideaalne riistapuu.
pühapäev, 12. aprill 2009
Kelvingi käik
Kell on 5.50, mida tunnike edasi eile õhtust, seda rohkem keeras Iru kortsna suits põhjast itta. Kui kell kolm pojaga üleval olles puhust ta veel idast, siis nüüd juba tubli jupp kraade kagupoolt.
Tallinnas on EMHI andmeil tempertuur siiski alla nulli langenud. Muuga sadama info andmeil on veetase miinus 31, tuule suund 115, kiirus 1,6 meetrit sekundis ja lainekõrgus 0,1 m.
Täitsa merikailm tundub siit, kui vaadata esimesi päikesekiiri. Start.
15.20 kodus
Esmalt Kelvingi ja paar kilomeetrit sealt Viimsi tipu poole, kus president Meri paadikuuri värav oli juba kiviviske kaugusel. Järgisin tuult ja selgemat vett, kuid ei olnud saaki. Seal tipu pool üks kummipaat ulpis kahe spinningistiga, hiljem lisandus veel kaks, ikka merikat ajasid kõik taga.
Ka Kelvingi kai pool oli vesi selge ja loopisin sealgi tumedama põhjaga alal, kuid meel oli juba murtud, et taas kalata.
Viimases usus...või täpsemalt öeldes, õlekõrrest haarates, helistasin taas Pallile ja küsisin, kus Tammneemes eile üks kala tuli. Lootusetu, eks, niimoodi ühe eile saadud kala pärast minna ja uskuda, et ka endal veab. Igatahes, koht nägi hea välja, tuul käis peale, vesi siiski küllalki külm, aga selge. Tunnikese jaksasin positiivset meelestatust hoida, vasak kummik neopreenpükste otsas, kurat, laseb ka vett läbi. Ja nii hakkasingi omaette ümisema Gunnar Krapsi laulu sõnu "...ja jällegi on ainult tüüühjad piiihud, jällegiiiiiii..."
Selline see merikapüük on - parimad landid jäävad merepõhja, vahel saad märjaks, käed külmetavad ja nahk läheb hellaks, sest kinnastega püük on jama...Pärast 25 püügitundi on raske uskuda, et kunagi üldse merest kala oled saanud ja käsi ei mäleta enam, milline oli forellivõbin ridvas. Pallile olen tohutult võlgu juba kõikvõimaliku info eest, kuid kala pean ikka ise saama ja seni pole see välja tulnud.
Raske on merikausku hoida.
Tallinnas on EMHI andmeil tempertuur siiski alla nulli langenud. Muuga sadama info andmeil on veetase miinus 31, tuule suund 115, kiirus 1,6 meetrit sekundis ja lainekõrgus 0,1 m.
Täitsa merikailm tundub siit, kui vaadata esimesi päikesekiiri. Start.
15.20 kodus
Esmalt Kelvingi ja paar kilomeetrit sealt Viimsi tipu poole, kus president Meri paadikuuri värav oli juba kiviviske kaugusel. Järgisin tuult ja selgemat vett, kuid ei olnud saaki. Seal tipu pool üks kummipaat ulpis kahe spinningistiga, hiljem lisandus veel kaks, ikka merikat ajasid kõik taga.
Ka Kelvingi kai pool oli vesi selge ja loopisin sealgi tumedama põhjaga alal, kuid meel oli juba murtud, et taas kalata.
Viimases usus...või täpsemalt öeldes, õlekõrrest haarates, helistasin taas Pallile ja küsisin, kus Tammneemes eile üks kala tuli. Lootusetu, eks, niimoodi ühe eile saadud kala pärast minna ja uskuda, et ka endal veab. Igatahes, koht nägi hea välja, tuul käis peale, vesi siiski küllalki külm, aga selge. Tunnikese jaksasin positiivset meelestatust hoida, vasak kummik neopreenpükste otsas, kurat, laseb ka vett läbi. Ja nii hakkasingi omaette ümisema Gunnar Krapsi laulu sõnu "...ja jällegi on ainult tüüühjad piiihud, jällegiiiiiii..."
Selline see merikapüük on - parimad landid jäävad merepõhja, vahel saad märjaks, käed külmetavad ja nahk läheb hellaks, sest kinnastega püük on jama...Pärast 25 püügitundi on raske uskuda, et kunagi üldse merest kala oled saanud ja käsi ei mäleta enam, milline oli forellivõbin ridvas. Pallile olen tohutult võlgu juba kõikvõimaliku info eest, kuid kala pean ikka ise saama ja seni pole see välja tulnud.
Raske on merikausku hoida.
laupäev, 11. aprill 2009
Töö kaartidega
Kalapüük eeldab tööd kaartidega, eriti algajal. Seetõttu loon siin paar linki - algajana ehk mitmed ei tea, kus tuleb ringi kolada, et oma kalaretki ette valmistada.
Kasulikuks abimeheks on mulle alati olnud maa-ameti kaardiserver. Nii näeb seal välja maksimumsuurendusega niinimetatud Piiblika aluse "parkimiskoht", loomulikult on võimalik mõõta ka jõgede laiuseid jmt, samas kõrvale lehitsedes piiblit Eesti jõed
Homse jaoks uurin hetkel Kelvingi merikapüügikohta Tallinna kaardirakendusel, mille aeropilt põhineb samuti maa-ameti kaartidel, kuid seal hea liikuda Harjumaa piires, näeb kiirelt nii teid kui suurendades ka looduse pilti.
Tuuleinfo muidugi vajalik, et kas on tormi teinud või teeb, millal millisest kaarest puhub, kui kõvasti. Siin hea koht on Windguru.
Sealsamas on ilm paljudes sadamates ja surfaritele huvitavates kohtades, samuti mereteleksitele viide, mida on ikka kasulik uurida, et teada palju on meres ööpäevane veetemperatuur, palju veetase on jms. Jutt käib Eesti Meteoroloogia- ja hüdroloogia Instituudi kodulehest, kus lisaks mereinfole ka jõeinfo ja üldse kogu info ilmast.
Surfpaperi vahendusel saab ülikiire ülevaate, olemas ka Hirlam mudel.
Selline see töö kaartide ja internetiga on, kala ta otseselt ei too, aga abivahend kindlasti. Kas ta just targem on kui niisama aknast välja vaadata ja ringi sõita, aga vähemalt huvitav ja käib kalalkäimise planeerimise juurde nii nagu lantide tuunimine või varustuse ülevaatamine-remont. Samuti õpin nii tundma oma lähiümbrust ja kodumaad, ilma kaardita mul küll selget ettekujutust ei oleks, kuidas Pirita jõgi näiteks oma lookasid allpool Peterburi maanteed kuni mereni teeb. Jaluta seal ringi palju tahad, kaart silma-ees on ikka midagi muud. Kuid kalakoha tundmaõppimiseks pole muud kui ainult looduses tutvuda, siin ei aita ei arvuti, ega aerofoto.
Kasulikuks abimeheks on mulle alati olnud maa-ameti kaardiserver. Nii näeb seal välja maksimumsuurendusega niinimetatud Piiblika aluse "parkimiskoht", loomulikult on võimalik mõõta ka jõgede laiuseid jmt, samas kõrvale lehitsedes piiblit Eesti jõed
Homse jaoks uurin hetkel Kelvingi merikapüügikohta Tallinna kaardirakendusel, mille aeropilt põhineb samuti maa-ameti kaartidel, kuid seal hea liikuda Harjumaa piires, näeb kiirelt nii teid kui suurendades ka looduse pilti.
Tuuleinfo muidugi vajalik, et kas on tormi teinud või teeb, millal millisest kaarest puhub, kui kõvasti. Siin hea koht on Windguru.
Sealsamas on ilm paljudes sadamates ja surfaritele huvitavates kohtades, samuti mereteleksitele viide, mida on ikka kasulik uurida, et teada palju on meres ööpäevane veetemperatuur, palju veetase on jms. Jutt käib Eesti Meteoroloogia- ja hüdroloogia Instituudi kodulehest, kus lisaks mereinfole ka jõeinfo ja üldse kogu info ilmast.
Surfpaperi vahendusel saab ülikiire ülevaate, olemas ka Hirlam mudel.
Selline see töö kaartide ja internetiga on, kala ta otseselt ei too, aga abivahend kindlasti. Kas ta just targem on kui niisama aknast välja vaadata ja ringi sõita, aga vähemalt huvitav ja käib kalalkäimise planeerimise juurde nii nagu lantide tuunimine või varustuse ülevaatamine-remont. Samuti õpin nii tundma oma lähiümbrust ja kodumaad, ilma kaardita mul küll selget ettekujutust ei oleks, kuidas Pirita jõgi näiteks oma lookasid allpool Peterburi maanteed kuni mereni teeb. Jaluta seal ringi palju tahad, kaart silma-ees on ikka midagi muud. Kuid kalakoha tundmaõppimiseks pole muud kui ainult looduses tutvuda, siin ei aita ei arvuti, ega aerofoto.
reede, 10. aprill 2009
Landiõgija puu
Ei tea küll mitmeid lante selle puu küljes juba ujub? Ma ju tean juba küll sealse Pirita lõigu ohte, aga ikka kaotan lante. Nii ka sel korral kui pooleteiseks tunniks läksin merikat otsima, kokkuvõttes kohe landirivistust kolm head sõdurit läinud, ja enne sedagi on tollesama jões vedeleva puu võrasse jäänud mitmeid lante ja mitte ainult mul üksi.
Vesi oli maru kõrge, kala ei trehvanud, kuigi sai landi põhja lähedale küll ja usutavasti augud suhteliselt hästi läbi kammitud. Parte lendu ei ehmatanud, kobras oksa ei närinud, küll aga nägin tänavu esimest korda jäälindu - kena sinine jutt lendas jõe kohal :)
Vesi oli maru kõrge, kala ei trehvanud, kuigi sai landi põhja lähedale küll ja usutavasti augud suhteliselt hästi läbi kammitud. Parte lendu ei ehmatanud, kobras oksa ei närinud, küll aga nägin tänavu esimest korda jäälindu - kena sinine jutt lendas jõe kohal :)
laupäev, 4. aprill 2009
Merikahullus kogub hoogu
Täna nägin head pilti. Tulid kaks selli liivarannale, ronisid adruvalli otsa, jalas ühel tavalised kummikud, teisel kalamehesäärikud ja kukkusid liivarannal maksimum meetrisesse vette lanti loopima. Merikahullus on kohal :)
Tegelikult oli rahvast palju, kala aga vähe, õigupoolest enamikul üldse mitte. Nii ka mul.
Ärkasin päikesetõusuga ja mereäärde jõudsin kell kaheksa, lootes olla esimene, kuid võta näpust. Kaks meest, kahvad nagu purjed seljas, olid enne mind juba pooltunnikest tööd teinud.
Mõtlesin, et äkki on nad nüüd kividega kolistanud, aga lõin hoopis harkjala lahti ja plõksisin mõned pildid, niikuinii oli ees ju tundide pikkune piitsutamine.
Meri oli suurepärane, vesi selge, tuul kusagilt loodest, vahepeal läänest, kord laine natu rohkem hoogu kogus, siis jälle rahulik, põhimõtteliselt oli nn "katus" peal ja pilves.
Pärast kahetunnist püüki hakkas käsi haigeks jääma ja jalad veidi külmetama, niiet otsustasin väikse söögipausi teha, jalad olid aga kivil seismisest kangeks jäänud ja tasakaal suurest loksumise pildist veidi paigast ära, niiet ühe libeda kivi otsas läks jalg alt ära ja kukkusin perseli vette, parem varrukas sai ka vähe märjaks, aga õnneks oli üks kuiv sobla kaasas veel lisaks, niiet ei hullu. Vahepeal ilmus veel üks püüdja, aga ei hakanud teda pildistamisega tüütama, katsusin hoopis luikesid pildile saada. Igatahes, lõunaoode nägi välja nii:
Pärast veel kahte tundi otsustasin lõunale minna, sest väsimus tikkus peale ja sellest johtuvalt ei tahtnud end ära tüüdata ja mõnest landist veel ilma jääda. Rivistasin nad kõik kenasti palgile üles, pärast jälle hea vaadata-näidata, kas ehk mõnest tegija koorus, igatahes lootust on ja päris palju ka sellel balta turult soetatud 20-kroonisel vene hõbedasel.
Hiljem ajasin ühe härrasmehega parklas juttu, tuli teine samal ajal just Piiblika alt. Polevat kontakti olnud, kuid tema nägi maime vähemalt. Hea seegi, sest muidu on vesi ju ikkagi külm. Õhtupoole lähen aga kindlasti ka kaljudele. Kala saab ainult püügitunde tehes.
Landirivistus oli aga meeliülendav, kuigi kogu pole suur ja osad neist praktiliselt püügiaega ei saagi, piisab ju 3-5 heast landist, et kala saada.
Vasakult paremale:
- Vikingsilda Solvkroken 18gr - üle kaetud mingi klaasi hõbelittervärviga, püügiaega pole suurt saanud, usku pole sellesse läikesse, mäng hea
- Aise Žilvinas u 19-20 gr - viilitud eest ja tagant, värvitud hammerite hammered halli ja musta klaasivärviga, potentsiaalne püüdja, käib vees
- MoreSilda 22 gr - üle kaetud mingi klaasi hõbelittervärviga, püügiaega saab vähe, kiire mäng ja tahab kiiret kerimist, muidu vajub läbi, kala pole toonud
- Kuusamo Lohi 21 gr - käib pidevalt vees, püüdja
- Bete Jämtland 21 gr - sain Balti jaama turult odavalt, mäng paistab hea, aga läige jällegi ei meeldi, lendab ootamatult halvasti
- Aise Žilvinas u 18-19 gr - viilitud eest ja tagant, värvitud hõbedase spreiga ja spreilakiga üle kaetud, pärast mitmeid painutamisi vaatasin täna, et supper mäng tundub (viilimine ajas mängu sassi, tahtis rohkem kaarjamaks saada), potentsiaalne murdja
- Baltika mingi mudel 14 gr, mudeli nime ei suuda internetis tuvastada, vast mõni vanem kalamees teab peast seda, kerge lant, merre natuke vähe, aga taganttuulega lendab kah, saab aeglaselt kerida ja võiks ka kala tuua, uus lant karbis
- Vene plekk, u 25 gr, potentsiaalne murdja sai soetatud 20 krooniga Balti jaama turult, väga meeldib mäng, veidi laisk ja lai küljevahetus, aeglase kerimisega läheb mängu, läbi eriti nagu ei vajugi, originaalis ongi hõbe, vahetasin rõngad, kui ehk on landi kuju liiga "paksuke", loodan, et mõni merikas lükkab selle ümber :)
- Ron Tomphson Solvpilen 18 gr, silver/black ja kaetud mingi hõbelittervärviga, sai eelmine kevad püügiaega küll kui oli tunne, et võiks nigliaeg olla, kuid kala ei saanud ei selle ega teiste lantidega neil kordadel, kerimine tahab õppimist
- Kuusamo Lohi 28 gr, tõi mulle esimese kala sügisel, selle landi mängu on mul väga tugev usk
- Blue Fox Trout Quiver 16 gr, sai kunagi soetatud ja Viimsi otsas loobitud ka, ei hakanud eriti meeldima ja püügiaega praktiliselt ei saa, pigem sobiks vist jõkke, aga ei viitsi katsetada
- Atemi 18 gr, originaalis "soomustega ja punane, üle värvitud hammerite'iga, mäng täitsa meeldib, kala pole saanud
PS: Õhtune kaks tundi liivakaljul - silmkontakt sinaka ogalolliga ja imekena päikeseloojang. Meri läks plekiks kätte ära ja nii kahju kui mul ka polnud, pidin kokku pärast kuut tundi püüki tunnistama, et ei tule kala nii kergelt. Järgise korrani.
Tegelikult oli rahvast palju, kala aga vähe, õigupoolest enamikul üldse mitte. Nii ka mul.
Ärkasin päikesetõusuga ja mereäärde jõudsin kell kaheksa, lootes olla esimene, kuid võta näpust. Kaks meest, kahvad nagu purjed seljas, olid enne mind juba pooltunnikest tööd teinud.
Mõtlesin, et äkki on nad nüüd kividega kolistanud, aga lõin hoopis harkjala lahti ja plõksisin mõned pildid, niikuinii oli ees ju tundide pikkune piitsutamine.
Meri oli suurepärane, vesi selge, tuul kusagilt loodest, vahepeal läänest, kord laine natu rohkem hoogu kogus, siis jälle rahulik, põhimõtteliselt oli nn "katus" peal ja pilves.
Pärast kahetunnist püüki hakkas käsi haigeks jääma ja jalad veidi külmetama, niiet otsustasin väikse söögipausi teha, jalad olid aga kivil seismisest kangeks jäänud ja tasakaal suurest loksumise pildist veidi paigast ära, niiet ühe libeda kivi otsas läks jalg alt ära ja kukkusin perseli vette, parem varrukas sai ka vähe märjaks, aga õnneks oli üks kuiv sobla kaasas veel lisaks, niiet ei hullu. Vahepeal ilmus veel üks püüdja, aga ei hakanud teda pildistamisega tüütama, katsusin hoopis luikesid pildile saada. Igatahes, lõunaoode nägi välja nii:
Pärast veel kahte tundi otsustasin lõunale minna, sest väsimus tikkus peale ja sellest johtuvalt ei tahtnud end ära tüüdata ja mõnest landist veel ilma jääda. Rivistasin nad kõik kenasti palgile üles, pärast jälle hea vaadata-näidata, kas ehk mõnest tegija koorus, igatahes lootust on ja päris palju ka sellel balta turult soetatud 20-kroonisel vene hõbedasel.
Hiljem ajasin ühe härrasmehega parklas juttu, tuli teine samal ajal just Piiblika alt. Polevat kontakti olnud, kuid tema nägi maime vähemalt. Hea seegi, sest muidu on vesi ju ikkagi külm. Õhtupoole lähen aga kindlasti ka kaljudele. Kala saab ainult püügitunde tehes.
Landirivistus oli aga meeliülendav, kuigi kogu pole suur ja osad neist praktiliselt püügiaega ei saagi, piisab ju 3-5 heast landist, et kala saada.
Vasakult paremale:
- Vikingsilda Solvkroken 18gr - üle kaetud mingi klaasi hõbelittervärviga, püügiaega pole suurt saanud, usku pole sellesse läikesse, mäng hea
- Aise Žilvinas u 19-20 gr - viilitud eest ja tagant, värvitud hammerite hammered halli ja musta klaasivärviga, potentsiaalne püüdja, käib vees
- MoreSilda 22 gr - üle kaetud mingi klaasi hõbelittervärviga, püügiaega saab vähe, kiire mäng ja tahab kiiret kerimist, muidu vajub läbi, kala pole toonud
- Kuusamo Lohi 21 gr - käib pidevalt vees, püüdja
- Bete Jämtland 21 gr - sain Balti jaama turult odavalt, mäng paistab hea, aga läige jällegi ei meeldi, lendab ootamatult halvasti
- Aise Žilvinas u 18-19 gr - viilitud eest ja tagant, värvitud hõbedase spreiga ja spreilakiga üle kaetud, pärast mitmeid painutamisi vaatasin täna, et supper mäng tundub (viilimine ajas mängu sassi, tahtis rohkem kaarjamaks saada), potentsiaalne murdja
- Baltika mingi mudel 14 gr, mudeli nime ei suuda internetis tuvastada, vast mõni vanem kalamees teab peast seda, kerge lant, merre natuke vähe, aga taganttuulega lendab kah, saab aeglaselt kerida ja võiks ka kala tuua, uus lant karbis
- Vene plekk, u 25 gr, potentsiaalne murdja sai soetatud 20 krooniga Balti jaama turult, väga meeldib mäng, veidi laisk ja lai küljevahetus, aeglase kerimisega läheb mängu, läbi eriti nagu ei vajugi, originaalis ongi hõbe, vahetasin rõngad, kui ehk on landi kuju liiga "paksuke", loodan, et mõni merikas lükkab selle ümber :)
- Ron Tomphson Solvpilen 18 gr, silver/black ja kaetud mingi hõbelittervärviga, sai eelmine kevad püügiaega küll kui oli tunne, et võiks nigliaeg olla, kuid kala ei saanud ei selle ega teiste lantidega neil kordadel, kerimine tahab õppimist
- Kuusamo Lohi 28 gr, tõi mulle esimese kala sügisel, selle landi mängu on mul väga tugev usk
- Blue Fox Trout Quiver 16 gr, sai kunagi soetatud ja Viimsi otsas loobitud ka, ei hakanud eriti meeldima ja püügiaega praktiliselt ei saa, pigem sobiks vist jõkke, aga ei viitsi katsetada
- Atemi 18 gr, originaalis "soomustega ja punane, üle värvitud hammerite'iga, mäng täitsa meeldib, kala pole saanud
PS: Õhtune kaks tundi liivakaljul - silmkontakt sinaka ogalolliga ja imekena päikeseloojang. Meri läks plekiks kätte ära ja nii kahju kui mul ka polnud, pidin kokku pärast kuut tundi püüki tunnistama, et ei tule kala nii kergelt. Järgise korrani.
teisipäev, 31. märts 2009
Merikalandid turult
Käisin eile turul. Varem pole head plekki silma jäänud, aga seekord oli teisiti. Käisin põhjalikult kõik letid läbi. Zookauplusesse oli kogunenud vene plekki juurde, ühe määrasin silma järgi sobivaks, oli ka vist Leningradi landivabriku pisikesi toby jäljendeid, aga need tundusid merre liiga kerged. Üht-teist jäi näppu kaalumiseks sealt veel, aga 20 krooniga tõin ära ainult ühe.
Eeldan sellelt vene plekilt head mängu, värv on sobiv, ainult uued rõngad, konksu jätan ka esialgu vähemalt samaks, ainult "saba" võtan ära.
Teises letis oli müügil väga huvitav valik. Kummikalade kõrval ka tutikad Kuusamod. Ja hosjainik ei jaganud asjast suurt midagi, igatahes maksis tutikas Kuusamo Taimen lilla-sini 40 krooni, kuid veel parem lant, mida merikale ihkasin proovida, jäi mulle silma kummikate vahel - Bete Jämtland. Peale kirjutatud Salmo - 80 nagu mingi juubelimudel. Kordagi vees käimata lant maksis turul 30 krooni. Muidugi võileivaraha :)
Ka sellelt landilt eemaldan vist punase "saba", kasutada tahaks pigem sogasemas vees, kuigi küllap panen kohe järgmine kord prooviks otsa ja loodan lõpetada lantide merre jätmise. Sellelt 21-grammiselt ootaks paljutki, ehkki väga läikiv värv pole vist sobiv päikese ja selge veega.
Eeldan sellelt vene plekilt head mängu, värv on sobiv, ainult uued rõngad, konksu jätan ka esialgu vähemalt samaks, ainult "saba" võtan ära.
Teises letis oli müügil väga huvitav valik. Kummikalade kõrval ka tutikad Kuusamod. Ja hosjainik ei jaganud asjast suurt midagi, igatahes maksis tutikas Kuusamo Taimen lilla-sini 40 krooni, kuid veel parem lant, mida merikale ihkasin proovida, jäi mulle silma kummikate vahel - Bete Jämtland. Peale kirjutatud Salmo - 80 nagu mingi juubelimudel. Kordagi vees käimata lant maksis turul 30 krooni. Muidugi võileivaraha :)
Ka sellelt landilt eemaldan vist punase "saba", kasutada tahaks pigem sogasemas vees, kuigi küllap panen kohe järgmine kord prooviks otsa ja loodan lõpetada lantide merre jätmise. Sellelt 21-grammiselt ootaks paljutki, ehkki väga läikiv värv pole vist sobiv päikese ja selge veega.
pühapäev, 29. märts 2009
Assa, hüljes!
Nädalavahetuse remonditöödest väsinuna oli veeäärde jõudmine vaimule tõsine puhkus. Poolteist tundi sai valges püütud, vähemad ja suuremad laevad tegid laineid ja ega tuulgi kehvem poiss olnud. Laine laksas kenasti paar korda pükstest peaaegu vastu vahtimist.
Proovisin oma kolm leedukat ära, suurem viilimine ajas mängu sassi, proovisin küll painutada aga lainega ei saanud suuremat sotti, kuidas mäng jäi ja nii püüdsin rohkem sinaka kui hõbedasega. Tulemust siiski polnud, kuigi vastu pimedat vajus laine kenasti ära ja õhus oli tunda kala...just vaatasin meie kurikuulsa kalaportaali üle ja paistis, et saaki on tulnud, niiet tunne mereääres vast ei valetanudki.
Sinisest jäin kahjuks ilma kui päike oli kadunud ja kena noorkuu koos majakavalgusega merepeale paistis. Järsku hämaras nägin mingit musta kogu vee alla kadumas, nii 20-25 meetri peal. Esiteks arvasin, et sukelpart ning vahtisin siia-sinna, et kus ta välja ilmub. Aga ei ilmunudki. Kuid kõigest minut-paar hiljem ilmus. Ja polnud ta mingi sukelpart, täitsa ehtsa hülge pea moodi paistis, landi lennutasin vähe teisale ja viibutuse hetkel kadus pea ning loibadega võimsaid sõõre tehes kadus hüljes ja rohkem ma teda ei näinud.
Palvetasin veel kuusamoga viimaseid heiteid tehes, et see elukas landi vastu huvi ei tunneks. Mina kalata, loodan, et hüljes vähemalt kõhu täis sai :)
Juba hakkab looma, pisut veel kannatust.
Proovisin oma kolm leedukat ära, suurem viilimine ajas mängu sassi, proovisin küll painutada aga lainega ei saanud suuremat sotti, kuidas mäng jäi ja nii püüdsin rohkem sinaka kui hõbedasega. Tulemust siiski polnud, kuigi vastu pimedat vajus laine kenasti ära ja õhus oli tunda kala...just vaatasin meie kurikuulsa kalaportaali üle ja paistis, et saaki on tulnud, niiet tunne mereääres vast ei valetanudki.
Sinisest jäin kahjuks ilma kui päike oli kadunud ja kena noorkuu koos majakavalgusega merepeale paistis. Järsku hämaras nägin mingit musta kogu vee alla kadumas, nii 20-25 meetri peal. Esiteks arvasin, et sukelpart ning vahtisin siia-sinna, et kus ta välja ilmub. Aga ei ilmunudki. Kuid kõigest minut-paar hiljem ilmus. Ja polnud ta mingi sukelpart, täitsa ehtsa hülge pea moodi paistis, landi lennutasin vähe teisale ja viibutuse hetkel kadus pea ning loibadega võimsaid sõõre tehes kadus hüljes ja rohkem ma teda ei näinud.
Palvetasin veel kuusamoga viimaseid heiteid tehes, et see elukas landi vastu huvi ei tunneks. Mina kalata, loodan, et hüljes vähemalt kõhu täis sai :)
Juba hakkab looma, pisut veel kannatust.
esmaspäev, 23. märts 2009
laupäev, 21. märts 2009
Valus õppetund
Piinlik küll, kuid tuleb see lugu ausalt ära rääkida.
Ilus päikeseline neljapäev ja varem lõppev tööpäev kütsid soovi minna lennukaga esimesi heiteid proovima. Kiirustasin koju, kiirustasin värvimisega, kiirustasin jõeäärde...nagu hiljem pidin nentima, oligi kiirustamine selle päeva suurim viga.
Põld oli lumine ja kattunud koorikuga. Jõgi oli lahti. Haarasin õnge ja pistsin jooksma kääru poole, kus tean puu all sügavamas forelli passimas. Enne jõge peatusin, et lendõng kokku panna, pusisin koonusnööri lahti, sidusin lipsu ja nümfi sinna otsa.
Õng püsti, taha, ette, üles, taha, ette - tundub, et lennutamine toimis. Kogu rakendus oli küll veidi krussis, aga mis teha, aega polnud seda siledamaks sikutada, sest päike oli peagi metsa taha vajumas. Hiilides, mis hiilides, lumel pikkade sammudega ragistades hakkasin aeglaselt jõe poole minema. Enne kui vett silmasin käis üks tohutu-tohutu plagin. Tardusin poolel sammul ja hämmeldunult põrnitsesin oma 30-40-pealist sinikaelpartide parve. Selge, otsustatud, kala lootustki pole kummalegi poole. Eks asusin siis harjutama.
Vahepeal suutsin teha mõne 5-meetrise heite, siis otsisin putukat heinast taga, vahetasin kohta, juba kaheksa meetrit seisis õhus, siis jälle nokkisin koonust 10 minutit sõlmedest lahti. Kuid isegi puuoksa alla õnnestus putukas endast nii 6-7 meetri kaugusele lennutada tehes heidet piki jõge enda ees.
Pimenedes hakkasin tagasi minema ning kell oli juba seitse ja väljas pime, kui Randel helistas, et kuidas läks. Ütlesin, et alles vehin ja läheb küll. Kuid väljas oli külmenenud ja heitenöör enam ei liikunud - rõngad olid ära jäätunud.
Mis seal ikka, tuli auto poole astuma hakata. Asetasin õnge vastu luukpära külge, ise mõeldes, et äkki kukub maha, ei peaks siia panema. Kuid käed olid külmetanud ja istusin autosse ning keerasin süüdet. Et veidi tuulevarju saada hakkasin ust kinni tõmbama ning äkitsi maandus ukse vahele õng...
Ehmununa jooksin sellega tuledevalgusesse ja leidsin esialgu, et midagi ei juhtunud, kuid siis tundus tipujätkuga midagi valesti olevat. Pragu....oh ei, nii ei või olla!
Peast kinni haarama panev õnnetus, kuid midagi polnud parata - tippujätke püsis koos vaid 1/4 oma läbimõõdu osas. Nüüd olin sunnitud Randelile tagasi helistama ja uluma oma suurt õnnetust...kõige rohkem on mul kahju sellest, lõhkusin su esimese ja heade mälestustega seotud hästi hoitud lennuka, Ralf. See polnud sihilik.
Kui ma kalalkäimise juures üldse midagi kahetsen, siis need on korrad, mil kõike peab tegema kiiresti, et üldse kalal käia. Nii ei saa. Nii ei saa kala, ei saa meelerahu, ei saa nautida loodust. Pärast on halb tunne, sest midagi jäi kalapüügi arvelt tegemata, kala ei saanud ja puhata samuti mitte. Ja nagu nüüd juhtus, läks veel lisaks varustusega väga haprasti.
Parimad kalalkäigud on need, kui pole kusagile kiiret ja kõike saab nautida ning ega pikema aja ja visa püügiga saagidki tulemata jää. Häid meenutusi on siin nii elu esimesest spinningukalast - kilosest ahvenast, kui ka esimestest merikatest merest - kuuetunnise püügi peale paar mõnusat kohvipausi ja kaks kala.
Selline valus õppetund tuli vastu võtta.
Ilus päikeseline neljapäev ja varem lõppev tööpäev kütsid soovi minna lennukaga esimesi heiteid proovima. Kiirustasin koju, kiirustasin värvimisega, kiirustasin jõeäärde...nagu hiljem pidin nentima, oligi kiirustamine selle päeva suurim viga.
Põld oli lumine ja kattunud koorikuga. Jõgi oli lahti. Haarasin õnge ja pistsin jooksma kääru poole, kus tean puu all sügavamas forelli passimas. Enne jõge peatusin, et lendõng kokku panna, pusisin koonusnööri lahti, sidusin lipsu ja nümfi sinna otsa.
Õng püsti, taha, ette, üles, taha, ette - tundub, et lennutamine toimis. Kogu rakendus oli küll veidi krussis, aga mis teha, aega polnud seda siledamaks sikutada, sest päike oli peagi metsa taha vajumas. Hiilides, mis hiilides, lumel pikkade sammudega ragistades hakkasin aeglaselt jõe poole minema. Enne kui vett silmasin käis üks tohutu-tohutu plagin. Tardusin poolel sammul ja hämmeldunult põrnitsesin oma 30-40-pealist sinikaelpartide parve. Selge, otsustatud, kala lootustki pole kummalegi poole. Eks asusin siis harjutama.
Vahepeal suutsin teha mõne 5-meetrise heite, siis otsisin putukat heinast taga, vahetasin kohta, juba kaheksa meetrit seisis õhus, siis jälle nokkisin koonust 10 minutit sõlmedest lahti. Kuid isegi puuoksa alla õnnestus putukas endast nii 6-7 meetri kaugusele lennutada tehes heidet piki jõge enda ees.
Pimenedes hakkasin tagasi minema ning kell oli juba seitse ja väljas pime, kui Randel helistas, et kuidas läks. Ütlesin, et alles vehin ja läheb küll. Kuid väljas oli külmenenud ja heitenöör enam ei liikunud - rõngad olid ära jäätunud.
Mis seal ikka, tuli auto poole astuma hakata. Asetasin õnge vastu luukpära külge, ise mõeldes, et äkki kukub maha, ei peaks siia panema. Kuid käed olid külmetanud ja istusin autosse ning keerasin süüdet. Et veidi tuulevarju saada hakkasin ust kinni tõmbama ning äkitsi maandus ukse vahele õng...
Ehmununa jooksin sellega tuledevalgusesse ja leidsin esialgu, et midagi ei juhtunud, kuid siis tundus tipujätkuga midagi valesti olevat. Pragu....oh ei, nii ei või olla!
Peast kinni haarama panev õnnetus, kuid midagi polnud parata - tippujätke püsis koos vaid 1/4 oma läbimõõdu osas. Nüüd olin sunnitud Randelile tagasi helistama ja uluma oma suurt õnnetust...kõige rohkem on mul kahju sellest, lõhkusin su esimese ja heade mälestustega seotud hästi hoitud lennuka, Ralf. See polnud sihilik.
Kui ma kalalkäimise juures üldse midagi kahetsen, siis need on korrad, mil kõike peab tegema kiiresti, et üldse kalal käia. Nii ei saa. Nii ei saa kala, ei saa meelerahu, ei saa nautida loodust. Pärast on halb tunne, sest midagi jäi kalapüügi arvelt tegemata, kala ei saanud ja puhata samuti mitte. Ja nagu nüüd juhtus, läks veel lisaks varustusega väga haprasti.
Parimad kalalkäigud on need, kui pole kusagile kiiret ja kõike saab nautida ning ega pikema aja ja visa püügiga saagidki tulemata jää. Häid meenutusi on siin nii elu esimesest spinningukalast - kilosest ahvenast, kui ka esimestest merikatest merest - kuuetunnise püügi peale paar mõnusat kohvipausi ja kaks kala.
Selline valus õppetund tuli vastu võtta.
Tellimine:
Postitused (Atom)
