Kelvingi käik

Kell on 5.50, mida tunnike edasi eile õhtust, seda rohkem keeras Iru kortsna suits põhjast itta. Kui kell kolm pojaga üleval olles puhust ta veel idast, siis nüüd juba tubli jupp kraade kagupoolt.

Tallinnas on EMHI andmeil tempertuur siiski alla nulli langenud. Muuga sadama info andmeil on veetase miinus 31, tuule suund 115, kiirus 1,6 meetrit sekundis ja lainekõrgus 0,1 m.

Täitsa merikailm tundub siit, kui vaadata esimesi päikesekiiri. Start.

15.20 kodus

Esmalt Kelvingi ja paar kilomeetrit sealt Viimsi tipu poole, kus president Meri paadikuuri värav oli juba kiviviske kaugusel. Järgisin tuult ja selgemat vett, kuid ei olnud saaki. Seal tipu pool üks kummipaat ulpis kahe spinningistiga, hiljem lisandus veel kaks, ikka merikat ajasid kõik taga.

Ka Kelvingi kai pool oli vesi selge ja loopisin sealgi tumedama põhjaga alal, kuid meel oli juba murtud, et taas kalata.

Viimases usus...või täpsemalt öeldes, õlekõrrest haarates, helistasin taas Pallile ja küsisin, kus Tammneemes eile üks kala tuli. Lootusetu, eks, niimoodi ühe eile saadud kala pärast minna ja uskuda, et ka endal veab. Igatahes, koht nägi hea välja, tuul käis peale, vesi siiski küllalki külm, aga selge. Tunnikese jaksasin positiivset meelestatust hoida, vasak kummik neopreenpükste otsas, kurat, laseb ka vett läbi. Ja nii hakkasingi omaette ümisema Gunnar Krapsi laulu sõnu "...ja jällegi on ainult tüüühjad piiihud, jällegiiiiiii..."

Selline see merikapüük on - parimad landid jäävad merepõhja, vahel saad märjaks, käed külmetavad ja nahk läheb hellaks, sest kinnastega püük on jama...Pärast 25 püügitundi on raske uskuda, et kunagi üldse merest kala oled saanud ja käsi ei mäleta enam, milline oli forellivõbin ridvas. Pallile olen tohutult võlgu juba kõikvõimaliku info eest, kuid kala pean ikka ise saama ja seni pole see välja tulnud.

Raske on merikausku hoida.