Oli see nüüd viis, kuus või seitse korda sääsekaitseta kalal, igatahes see on julm. Nüüd on see mürgipumpamine juba suhteliselt talutav, kuigi kui ikka näos on kolm neli nõela sees, siis ei kannata eriti putukat otsa siduda või hiirvaikselt pardiperet mööda lasta, et kala ei ehmataks.
Aga pardiperest rääkides, ema ja trobikond poegi oli täpselt toituva kala juures kui see pani meetri kaugusel plumpsaka, pardikesed ei ehmunudki, seega järelikult loomulik keskkond neile, minu käeliigutuse peale aga siblisid küll isegi 5-6 meetri pealt väikse pladinaga edasi.
Niisiis kala oli ikkagi ka täna õhtul toitumas, ja samad kohad, samad kalad ka arvatavasti, kuigi täna oli neid seal kurvipeal rohkem. Kolm kala toitus nii 25 meetri peale, mõni tundus arvestatav. 150 meetri peale oli näha umbes 7-8 pisilast. Võtma naljalt neid ei saanud, kuid lõpuks üks Mohikani ikka napsas, otsa ei jäänud, hiljem tuli teine otsa ja no ikka nagu ühe puuga löödud see aasta - 20-30 vahele kõik tegelased, mis see aasta nähtud, aga neid on rohkelt. Ja täpid on neil pagana ilusad. Vähemalt nende paljususe üle on mul hea meel, aga kus suuremad siis läksid?
Allpool Mohikani toitujad ei võtnud, ei saanudki aru, mis putukatest nad üldse seal toitusid, päevikust justkui mitte. Seekord siis sedasi, nüüd on ühepävik tõesti nii läbi kui läbi.
Ahjaa, ühte pisilast nägin esimest korda püstloodis välja hüppamas, pani niiöelda lambist ühe 40-cm kõrguse hüppe.
teisipäev, 21. juuni 2011
pühapäev, 19. juuni 2011
Hiline ühepäevikuaeg
Selle postituse teen puhtalt endale meenutuseks, kuna ma kalapüügipäevikut sisuliselt ei pea. Sel aastal on kevad olnud pika vinnaga, vahepealne kuumalaine tõmbas kõik käima juuni esimestel nädalatel ja siis tuli vähe vihma. Alles reedel, so 17. nägin esimest korda, et korralikud ühepäevikumaugud, suured heledad nagu Mohikanid, on väljas ja neid on suhteliselt palju. Kell 7 oli kõik lubav, kui välja arvata läänest liginev oht vihma saada. Ja seda ma sain ka, nuustikut mitte ei tonksitud ka. Läbimärjana lõpetasin ja läksin lapsele unelaulu laulma.
Eile oli ses mõttes parem päev, enne seitset jõe äärde jõudes kuulsin kohe õiges käärus plumpsusid. Suurem kala toitus, jälgisin teda, kala oli julge, võttis aktiivselt pinnast. Esimese kolme heitega tõesti võttis ka, aga nööril oli look sees ja kala jõudis kas pettuse avastada ja välja sülilada või võttis nii moka otsast....aga mis seal vahet, ära ma ta sellega peletasin ja 15-20 minutiga ta enam välja ei tulnud. Ülevalpool sirgel oli oma 3-4 kala nautlemas, varem pole seal nagu midagi täheldanud, mõni plumps oli suurem ka, aga ühe käte sain, siis ikka pigem seline alla l-20 tegelane...
Kaheksaks olin tagasi seal kus suurema ära hirmutasin, seal toitujat polnud aga kui üks suuuur saarmavolask oli ülesvoolu ära ujunud (pagan kuidas mind häirib mõte, et ta kiloseid forelle iga päev sööb või mina ei tea kuidas kõhu täis saab), siis mõne aja pärast käis 15-20 meetrit allpool kaldaservas 2-3 kõva plumpsu, kuid rohkem ei midagi. Toitujaid oli allpool veel ja ühe kolmekümnese sain Madise väiksema ühepäevikuimitatsiooni otsa.
Pigem tundubki asja kokku võttes, et see minu mõtetes õige ühepävikuaeg alles kogub tuure, kõik oleneb muidugi ilmastikust, aga siin on jäänud pigem juba jaanipäeva peale sel aastal. Suurem kala näitas eile end veel harvalt, selliseid 15-20seid on aga hulgib, mis lähiaastate mõttes on muidugi ääretult tore. Aga suur on ettevaatlik ja kuna päevikut veel pole niii palju, siis ta ka ennastunustavalt neid kusagil ei nooli. Mohikan oli eile veel liiga suur ja kala liiga ettevaatlik ja nuustik millegipärast ei tööta.
Eile pärast 10.30 suri kõik välja, vaatlesin üht suhteliselt pikka lõiku ja mitte midagi ei toimunud, nii nagu ka mu varasem kogemus on olnud. Kurbus oli hinges, et sel aastal vaid alamõõdulisi tagasi olen lasknud, selle võimaliku korralikuma kala ära plätserdasin ja nii vist minu jaoks selle aasta ühepäevikuaeg läbi on. Loomulikult on kade, eriti kui Madisel nuustik toimib ka ühepäevikuajal ja 53 cm ja 1,6 kg koju on viia. Muidugi, suvi pole veel läbi, loomulikult, lihtsalt ühepäevikuajast on natu nukrus hinges. Loodan, et juuli-august ja september toovad mullegi midagi kotti.
Eile oli ses mõttes parem päev, enne seitset jõe äärde jõudes kuulsin kohe õiges käärus plumpsusid. Suurem kala toitus, jälgisin teda, kala oli julge, võttis aktiivselt pinnast. Esimese kolme heitega tõesti võttis ka, aga nööril oli look sees ja kala jõudis kas pettuse avastada ja välja sülilada või võttis nii moka otsast....aga mis seal vahet, ära ma ta sellega peletasin ja 15-20 minutiga ta enam välja ei tulnud. Ülevalpool sirgel oli oma 3-4 kala nautlemas, varem pole seal nagu midagi täheldanud, mõni plumps oli suurem ka, aga ühe käte sain, siis ikka pigem seline alla l-20 tegelane...
Kaheksaks olin tagasi seal kus suurema ära hirmutasin, seal toitujat polnud aga kui üks suuuur saarmavolask oli ülesvoolu ära ujunud (pagan kuidas mind häirib mõte, et ta kiloseid forelle iga päev sööb või mina ei tea kuidas kõhu täis saab), siis mõne aja pärast käis 15-20 meetrit allpool kaldaservas 2-3 kõva plumpsu, kuid rohkem ei midagi. Toitujaid oli allpool veel ja ühe kolmekümnese sain Madise väiksema ühepäevikuimitatsiooni otsa.
Pigem tundubki asja kokku võttes, et see minu mõtetes õige ühepävikuaeg alles kogub tuure, kõik oleneb muidugi ilmastikust, aga siin on jäänud pigem juba jaanipäeva peale sel aastal. Suurem kala näitas eile end veel harvalt, selliseid 15-20seid on aga hulgib, mis lähiaastate mõttes on muidugi ääretult tore. Aga suur on ettevaatlik ja kuna päevikut veel pole niii palju, siis ta ka ennastunustavalt neid kusagil ei nooli. Mohikan oli eile veel liiga suur ja kala liiga ettevaatlik ja nuustik millegipärast ei tööta.
Eile pärast 10.30 suri kõik välja, vaatlesin üht suhteliselt pikka lõiku ja mitte midagi ei toimunud, nii nagu ka mu varasem kogemus on olnud. Kurbus oli hinges, et sel aastal vaid alamõõdulisi tagasi olen lasknud, selle võimaliku korralikuma kala ära plätserdasin ja nii vist minu jaoks selle aasta ühepäevikuaeg läbi on. Loomulikult on kade, eriti kui Madisel nuustik toimib ka ühepäevikuajal ja 53 cm ja 1,6 kg koju on viia. Muidugi, suvi pole veel läbi, loomulikult, lihtsalt ühepäevikuajast on natu nukrus hinges. Loodan, et juuli-august ja september toovad mullegi midagi kotti.
esmaspäev, 6. juuni 2011
Harjuse- ja teibiparved
Mitte et ma nüüd sel aastal teist korda kalale olen jõudnud, oh ei, kuid pole justkui millestki kirjutada. Möödunud nädalal käisin Lõuna-Eestis ühepäevikulendu vaatamas. Randeliga veetsime pool päeva jõe ääres, mõned plumpsud ikka nägime ära, forelli ikka oli. Ralf ütles, et me teeme asju totaalselt valesti kui kell 9 minema lähme grillima ja selle tõestuseks muidugi nägin asju pakkides ühe kena forelli täies pikkuses väljahüppe. Isegi proovisin ühepäevikut talle ette ajada, aga aeg polnud seal veel täitsa küps ja päris pinnalt julgeid plumpsutajaid me justkui ei näinudki.
Teine päev veetsin ühe ligi 80 aastat tagasi kirjutatud kalapüügijutu ja piiblist "Eesti jõed" loetu tõttu Rõuge lähistel. Trampisin läbi ikka päris pika sinka-vonka väga ilusa jõe, kuid kõik mida ma võisin näha ja tõdeda - see jõgi on vist küll vähemalt sealkandis minetanud oma forellijõe staatuse ja muutunud pisikese harjuse kasvulavaks. Veskist ülalpool nägin ka selliseid 20 cm pikkuseid harjuseid või mine tea, mõni suurem väljahüppaja võis ju ka forell olla, nagu ka üks kohe paisupealt minema pannud ja pikalt enda liikumisega laineid tekitanud tegelane. Aga samas kohtasin ka sealkandis kolme kobrast, üks neist pani ühe 10-15minutilise vaikse passimise ajal pärast plumpsutaja märkamist sellise litaka puu all, et mõtted liikusid juba 2+ kg jõekakolli peale, kui hiljem hakkasin aru saama, et ju too ikka mu liigutamise peale kaldalt vette plumpsatanud kobras pidi olema, sest mõni hetk pärast plumpsu, küll teisel pool juba, ta mulle pead näitas.
Ka isane sokk käis juba pooleüheteistkümneses udus üsna lähedal haukumas. Pillid nii ma kotti paningi ja kogu tripp kolmel eri jõel lõppes ühe harjuse nabimise ja tema enda juurde sikutamisega, kus ta ise õnneks konksust lahti rabeles ning ühe teiviga, kes sai tagasi vette lastud. Selle teiviga läks nüüd internetis aega, sest ega ma pole enne lendõngega hõbedasi ju saanud ja turval, säinal, tõugjal ja teibil suurt vahet ei oska tehagi, eriti kui tegemist noore kalaga ja ta vaja kähku vette tagasi lasta.
Aga nüüd ootan siis pikisilmi aega, mil ühepäevikuforelliga ikkagi rinda pista saan, on ju see aeg praktiliselt käes või vähemalt väga lähedal...ja pole seda aega jälle teistpidi väga pikalt ning sedagi kord aastas.
Teine päev veetsin ühe ligi 80 aastat tagasi kirjutatud kalapüügijutu ja piiblist "Eesti jõed" loetu tõttu Rõuge lähistel. Trampisin läbi ikka päris pika sinka-vonka väga ilusa jõe, kuid kõik mida ma võisin näha ja tõdeda - see jõgi on vist küll vähemalt sealkandis minetanud oma forellijõe staatuse ja muutunud pisikese harjuse kasvulavaks. Veskist ülalpool nägin ka selliseid 20 cm pikkuseid harjuseid või mine tea, mõni suurem väljahüppaja võis ju ka forell olla, nagu ka üks kohe paisupealt minema pannud ja pikalt enda liikumisega laineid tekitanud tegelane. Aga samas kohtasin ka sealkandis kolme kobrast, üks neist pani ühe 10-15minutilise vaikse passimise ajal pärast plumpsutaja märkamist sellise litaka puu all, et mõtted liikusid juba 2+ kg jõekakolli peale, kui hiljem hakkasin aru saama, et ju too ikka mu liigutamise peale kaldalt vette plumpsatanud kobras pidi olema, sest mõni hetk pärast plumpsu, küll teisel pool juba, ta mulle pead näitas.
Ka isane sokk käis juba pooleüheteistkümneses udus üsna lähedal haukumas. Pillid nii ma kotti paningi ja kogu tripp kolmel eri jõel lõppes ühe harjuse nabimise ja tema enda juurde sikutamisega, kus ta ise õnneks konksust lahti rabeles ning ühe teiviga, kes sai tagasi vette lastud. Selle teiviga läks nüüd internetis aega, sest ega ma pole enne lendõngega hõbedasi ju saanud ja turval, säinal, tõugjal ja teibil suurt vahet ei oska tehagi, eriti kui tegemist noore kalaga ja ta vaja kähku vette tagasi lasta.
Aga nüüd ootan siis pikisilmi aega, mil ühepäevikuforelliga ikkagi rinda pista saan, on ju see aeg praktiliselt käes või vähemalt väga lähedal...ja pole seda aega jälle teistpidi väga pikalt ning sedagi kord aastas.
teisipäev, 22. märts 2011
Üks kala, kaks, neli, kaheksa, 20, palju-palju
Mõistagi ei ole ma novembrist saadik kalapüügist eemale hoida. Jääpeal olen käinud äärmiselt vähe, aga omad särjed-ahvenad-haugikesed ikka august välja meelitanud ja tagasi lasknud olen.
Madis korraldab mulle aga nüüd järjest õpet, kaks korda oleme käinud. Esimene kord nägin kokku nii palju forelle, et pole elus neid nii palju näinud. Nad olid selges vees kõikjal, keset jõge, kaldaäärte all, puude all, kivide kõrval. Nägin ka ahvenat ja havi. Ühte jõekat sai siis närvi aetud, putukas pea ees ja kõrval ei häirinud, kuni lõpuks minema lendas. Ja ei saanud siis ma ühtegi kätte, kuid nägin neid palju ja ehmatasin palju, see oli selline esimene retk talvel lennukaga.
Nüüd laupäeval käisime veel ja sellest on nii juttu kui pilti.
19. märts 2011
Väänast sõitma hakates tundus olukord üsna talvine, maha oli sadanud oma 4-5 sentimeetrit lund ja sadu jätkus. Poleks arvanud, et kohale jõudes on väljas päike. Kuid sadu jõudis ka pärastlõunal järele. Alguses kohe nägin ehku peale minnes kaht korralikku kala. Siis oli aga jõgi üsna pikalt justkui tühi. Kuni kahe jões lebava puu juures leidsime kokku 6-7 kala, paar tükki vähemalt üle 40 pikad. Madise juhendamisel tuli üks neist minu nägemata nuustiku otsa. Kala polnud kottipanekuks minu jaoks piisavalt suur ja nii läks ta tagasi. Ja imelugu! Ülejäänud tegelased istusid seal kus nad olid enne ja ei liigutand uimegi.
Vaatlesime neid veel tubli kümme minutit ja tegime isegi katse, mina vaatasin kuidas noti all olevad 4-5 kala käituvad, Madis läks neid eestpoolt ärritama. Kalad lahkusid üksteise järel, paanikata, kuid kahtlustades, kuid mind nad enda selja taga ülal ei näinudki.
Siis oli jällegi jupp maad vaikust, otsimist, mõned põgenemised ja lõunasöök. Ja siis läks põnevaks. Luurasin-roomasin ühe puu tagant risuni ja selle all nägin kalu. Roomasin edasi ja siis järsku ülevat hakkas tulema. Üks kala, kaks, neli, kaheksa, enamik sellised 30-40 vahel ja siis üks nott ka, priske ja poolemeetrine, süda põksumas surusin end vastu külmunud hange ja vaatasin kalu nagu pealetungivat vaenlast adrenaliin pulbitsemas. See oli oma 25-30pealine kari. Proovisin tervet seda hunnikut ärritada, lasin putuka ise varjudes risu alla, kuid mitte ühtegi võtjat polnud. Siis siiberdasid veel grupid üles-alla natuke aega, kuid toitumisest polnud nad huvitatud. Minu varjumine tuli aga hiilgavalt välja.
Siis tabas mind kohutav peavalu ja hiljem püüdsin sellega võideldes veel üht korralikku tegelast ülevalpool noti alt välja meelitada kolme eri putukaga, kuid aeg oli läind, kalad olid liikumatult põhja ligidal ning toitumine neid ei huvitanud. Kuid sellise karja nägemine oli mulle erakordne ja taas üks vinge retk oli.
Madis korraldab mulle aga nüüd järjest õpet, kaks korda oleme käinud. Esimene kord nägin kokku nii palju forelle, et pole elus neid nii palju näinud. Nad olid selges vees kõikjal, keset jõge, kaldaäärte all, puude all, kivide kõrval. Nägin ka ahvenat ja havi. Ühte jõekat sai siis närvi aetud, putukas pea ees ja kõrval ei häirinud, kuni lõpuks minema lendas. Ja ei saanud siis ma ühtegi kätte, kuid nägin neid palju ja ehmatasin palju, see oli selline esimene retk talvel lennukaga.
Nüüd laupäeval käisime veel ja sellest on nii juttu kui pilti.
19. märts 2011
Väänast sõitma hakates tundus olukord üsna talvine, maha oli sadanud oma 4-5 sentimeetrit lund ja sadu jätkus. Poleks arvanud, et kohale jõudes on väljas päike. Kuid sadu jõudis ka pärastlõunal järele. Alguses kohe nägin ehku peale minnes kaht korralikku kala. Siis oli aga jõgi üsna pikalt justkui tühi. Kuni kahe jões lebava puu juures leidsime kokku 6-7 kala, paar tükki vähemalt üle 40 pikad. Madise juhendamisel tuli üks neist minu nägemata nuustiku otsa. Kala polnud kottipanekuks minu jaoks piisavalt suur ja nii läks ta tagasi. Ja imelugu! Ülejäänud tegelased istusid seal kus nad olid enne ja ei liigutand uimegi.
Vaatlesime neid veel tubli kümme minutit ja tegime isegi katse, mina vaatasin kuidas noti all olevad 4-5 kala käituvad, Madis läks neid eestpoolt ärritama. Kalad lahkusid üksteise järel, paanikata, kuid kahtlustades, kuid mind nad enda selja taga ülal ei näinudki.
Siis oli jällegi jupp maad vaikust, otsimist, mõned põgenemised ja lõunasöök. Ja siis läks põnevaks. Luurasin-roomasin ühe puu tagant risuni ja selle all nägin kalu. Roomasin edasi ja siis järsku ülevat hakkas tulema. Üks kala, kaks, neli, kaheksa, enamik sellised 30-40 vahel ja siis üks nott ka, priske ja poolemeetrine, süda põksumas surusin end vastu külmunud hange ja vaatasin kalu nagu pealetungivat vaenlast adrenaliin pulbitsemas. See oli oma 25-30pealine kari. Proovisin tervet seda hunnikut ärritada, lasin putuka ise varjudes risu alla, kuid mitte ühtegi võtjat polnud. Siis siiberdasid veel grupid üles-alla natuke aega, kuid toitumisest polnud nad huvitatud. Minu varjumine tuli aga hiilgavalt välja.
Siis tabas mind kohutav peavalu ja hiljem püüdsin sellega võideldes veel üht korralikku tegelast ülevalpool noti alt välja meelitada kolme eri putukaga, kuid aeg oli läind, kalad olid liikumatult põhja ligidal ning toitumine neid ei huvitanud. Kuid sellise karja nägemine oli mulle erakordne ja taas üks vinge retk oli.
laupäev, 6. november 2010
Kaheksas klass
No ei ole mind pärast magistratuuri kaheksandasse istuma jäetud. Kuigi vahel on küll tunne, et edaspidi peaks kolmanda klassi materjali ette võtma, selmet üleüldse mingisugusest doktorantuurist unistadagi. Aga mitte sellest ei tahtnud ma ju rääkida.
Ehk siis kaheksanda klassi lennuka sain täna pihku. Madis surus. Pärast seda kui ma vandudes merest välja ronisin, sest lanti visates oli tamiil katkenud. Igasugu saasta ka müüakse. Täna ostsin uue tamiili, äkki homme on vesi parem. Kuigi täna selge veega Paldiskil polnud ka viga, kala siiski ei saanud.
Kuid see lennukas. Paneb täitsa kukalt kratsima, et kas peaks äkki kätekõverdusi hakkama tegema. See mõte on mind ka ehituse juures vaevanud, sest mu kehaline koormus on ju ....null. Vot seda komplekti andis ikka õhku rebida, võibolla alguses pingutasin üle ka, et liiga palju nööri oli vees veel ja putukas liiga vee all, aga no minu neljanda klassi hambaorgiga ei anna seda küll võrrelda. See ja eeldatavasti siis ka kahekäeritv, on hoopis teist masti värk.
Heakene küll, et sain mingi 15-20 meetri vahele heiteid tehtud, aga jõud mis sellesse ritva tuleb panna sööda liigutamiseks, ei anna kuidagi võrrelda mu 2.35 cm pika spinnaga, millega võib ligi 25-grammist sööta heita 30-35 m kaugusele väikese viibutusega.
Vot sügise kohta ma nüüd ei tea, aga kevadel tahaks selle lennukaga veidi jätkata. Ja Madise krevetid on nii kuradi ehedad tüübid, et no kalata ei saa jääda kui vähegi käimiseks aega on.
Ma nii väga loodaksin, et homme oleks siia panna mõni kena merikapilt Murastest või Suurupist, aga elu ei ole nii lihtne. Täna oli seal vana rulllaine, vesi piimjas. Kloogarannas kohvi, aga vaikne. Paldiskis vaikne ja selgem. Püüdsin ju sest merikast eemale hoida, pole head varustust, lante, ei taha raha panna varustusse, sest vähe käin, kuna vähe käin ja varustust ei täienda, on veel väiksem tõenäosus kala saada etc. See merikapüük, nagu tegelikult igasugune kalapüük, on üks aeganõudev asi. Aga hüva, aitab heietustest. Ehk homme.
Ehk siis kaheksanda klassi lennuka sain täna pihku. Madis surus. Pärast seda kui ma vandudes merest välja ronisin, sest lanti visates oli tamiil katkenud. Igasugu saasta ka müüakse. Täna ostsin uue tamiili, äkki homme on vesi parem. Kuigi täna selge veega Paldiskil polnud ka viga, kala siiski ei saanud.
Kuid see lennukas. Paneb täitsa kukalt kratsima, et kas peaks äkki kätekõverdusi hakkama tegema. See mõte on mind ka ehituse juures vaevanud, sest mu kehaline koormus on ju ....null. Vot seda komplekti andis ikka õhku rebida, võibolla alguses pingutasin üle ka, et liiga palju nööri oli vees veel ja putukas liiga vee all, aga no minu neljanda klassi hambaorgiga ei anna seda küll võrrelda. See ja eeldatavasti siis ka kahekäeritv, on hoopis teist masti värk.
Heakene küll, et sain mingi 15-20 meetri vahele heiteid tehtud, aga jõud mis sellesse ritva tuleb panna sööda liigutamiseks, ei anna kuidagi võrrelda mu 2.35 cm pika spinnaga, millega võib ligi 25-grammist sööta heita 30-35 m kaugusele väikese viibutusega.
Vot sügise kohta ma nüüd ei tea, aga kevadel tahaks selle lennukaga veidi jätkata. Ja Madise krevetid on nii kuradi ehedad tüübid, et no kalata ei saa jääda kui vähegi käimiseks aega on.
Ma nii väga loodaksin, et homme oleks siia panna mõni kena merikapilt Murastest või Suurupist, aga elu ei ole nii lihtne. Täna oli seal vana rulllaine, vesi piimjas. Kloogarannas kohvi, aga vaikne. Paldiskis vaikne ja selgem. Püüdsin ju sest merikast eemale hoida, pole head varustust, lante, ei taha raha panna varustusse, sest vähe käin, kuna vähe käin ja varustust ei täienda, on veel väiksem tõenäosus kala saada etc. See merikapüük, nagu tegelikult igasugune kalapüük, on üks aeganõudev asi. Aga hüva, aitab heietustest. Ehk homme.
kolmapäev, 13. oktoober 2010
Vääna-Jõesuu lestad ja Keila-Joa ahvenad
Katsetused Vääna-Jõesuus lestapüügiga andsid veidi tulemust. Arvestades, et kõik suudmest kilomeetri kaugusele jääv ala on umbselt võrke täis tõmatud ja püük käis nö võrkude taga (või ees, oleneb, kustpoolt vaadata) madalas kaldavees, polegi võibolla rohkem loota kui mõned üksikud kalad. Aga võibolla oleks ka ilma võrkudeta tulemus sama.
Igal juhul reede õhtul üksi kahe krevetiga püüdes sain kolme tunniga kaks täitsa normaljokk lesta, püük käis 21-00, laupäeval kahekesi ja 13-15 krevetiga püüdes kolm lesta, mul üks. Püük 18-23. Et tasub siiski proovida, kuid ei midagi Nõva laadset vist.
Nüüdsete tormide järel plaanin veel ühe läheduses asuva liivaranna ära proovida, aga loodetavasti sellest juba edaspidi.
Nädalavahetusel olime Randeliga ühe laupäevaöise latikaralli plaaninud, kohavõimalustega. Neist võimalustest realiseerusid kõige tavalisemad - kiisad :)
Foto autor: Randel Kreitsberg
Ühesõnaga paistab nagu oleks katkenud latika võtt Emajõel ja meie sattusime sellele peale. Tore oli kahemehe süstaga sõuda, kel kogemust pole, siis võiks seda võrrelda näiteks aerupaadiga Tallinna Admiraliteedibasseinist Aegnale sõudmisega, Tallinkite ja muude hiiglaste vahel. Emajõel käis Peipsisuunaline liiklus veel tihedamini, aga ega need lained nüüd midagi kohutavat ka polnud. Väga mõnus alus on see Randeli kahemehemeresüsta. Pilte saab ka. Kogu saagiks jäigi mul üks latikas või nurg, väik ta oli ja udulooritatud emajõkke tagasi läks. Hommikul tuli veel neljaski kiisk, üks lutsulaps läks ka õhtul tagasi ujuma. Hommikul olid kahepeale neli tonkat välja kerides kõik puutumata, müstika. Aga 12-15 kilomeetrit süstaga oli reaalsus ja päris mõnus seejuures.
Foto autor: Randel Kreitsberg
Üleeile sai võsa maha võetud ja pisut jõeääres tuiatud. Nägin sillapealt ka üht kala, aga Andre hirmutas ta ära kui kõhuli olles vihmaresti puhastas, et sellest läbi vaadata. Tahtsin just ülalt pilti teha kui tolmupilv segi kivikeste ja kuuseokastega kala ära hirmutas. Vett on megavähe, aga loodetavasti see torm nüüd suudme kuidagi avab, kuigi äkki on just vastupidi - loobib liiva täis. Mul selles osas veel teadmine ja kogemus puuduvad, kuid selge on see, et merika rändeks on vaja paljupalju vett juurde jõkke. Mingid fedjad üritasid ka kraavist ahvenat püüda, enda sõnul. Rääkisin neile jõe-jutu peale püügikeeldudest, mis tegi fedja silmad muidugi eriti suureks.
Aga eile püüdsime ise kala. Kui poja juba Türisalu panga peal tudus ja Keila-Joa tuultes kõikuv vanker jõeäärde jõudis, läks esimene 1,5 tundi mööda täies vaikuses. Ei mingit näksimist, ussid terved, loopisin tonkatina proovimiseks siia-sinna.
Siis juhtus minu jaoks pisike üllatus. Olen varem ka seal püüdnud ja selgi korral olid tonkahargid olemas, kuid kala polnud peale väikse havi landiotsas tunda saanud. Nüüd aga, kui Andre oli silmad lahti löönud ja vajas kõigutamist, pani järsku rivaots täie rauaga minema ja tantsis nagu hull. Sellist painet ma ei mäletagi tonkatamisel. Lasin kähku käru sangast, ise vandudes, et kuidas nüüd kiigutamise ajal just, ja haakisin. Kala oli taga ja just kui ta tuli läheduses pinnale, katkes järsult tamiil. Tonka välja võetud, kõigutasin last edasi, ise mõeldes, mis nüüd siis juhtus - kas tõesti havi haaras prisket ussi.
Kuid ei, lipsu aas oli katkenud, peatamiili aas terve. Müstika, mõtlesin, et kala välja kerides ei tundunud nii raske, et midagi sellist oleks saanud juhtuda, ju oli siis kuidagi lipsu aas viga saanud. Ise suht kurb, et kala jäi kätte saamata ja laps ka ei maga, viskasin ühe lipsu ja priske ussiga tonka uuesti sisse kui Andre silmad kinni vajusid. Naks ja kala võtt, korralik võtt. Välja kerisin kena ahvena. Mille peale muidugi Andre silmad lahti lõi. Näitasin siis pojale kena ahvunni, haarasin lapse sülle, käisime auto juures küpsiste ja konksude järel, siis tuli meelde, et lipsumaterjal oli kõik taskus olemas, vaja ainult siduda.
Ootasin head võttu ja vandusin, et pidi just nüüd olema vaid üks lips. Sidusin kaks lipsu juurde, prisked ussid otsa ja ootama. Nüüd ei toimunud midagi päris kaua aega ja Andre sai ikka päris-päris palju küpsiseid. Mingi hetk läks aga väikseks nokkimiseks ja õigel hetkel haakides sain kätte veel suurema ahvena. Rõõmus kahe kala üle ootasime Andrega veel igasugu meelelahutust tehes kolmandatki, kuid kahjuks seekord rohkem ei saanud. Võib ka öelda, et Andre kannatus sai otsa ja kõht läks ikkagi tühjaks. Aga ei tea kas ma üksi kalal olles oleks rohkem saanud neid kenasid Keila jõe ahvenaid. Tõeline positiivne üllatus oli seal.
PS: Hilisemad katsetused pole olnud mainimist väärt, täna tunnike Meremõisas ja nagu loen netist, kivinuki otsas olla merikas lanti võtnud. Kah potentsiaalne koht, aga mitte eriti lestapüügiks.
PS: Hilisemad katsetused pole olnud mainimist väärt, täna tunnike Meremõisas ja nagu loen netist, kivinuki otsas olla merikas lanti võtnud. Kah potentsiaalne koht, aga mitte eriti lestapüügiks.
pühapäev, 29. august 2010
Terve päev täis kalapüüki "nuustikuga"
See laupäev oli täis kalapüüki. Hommikuks oli Madis sõdurid üles rivistanud ja neist sai kohe pool karpi täis. Kell 11 paiku jõudsime üle maaliliste põldude ja metsaviirgude jõe äärde. Jõgi oli vaevu liikuv ja meeletult täis kasvanud. Pigem spinninguga jõlkuja, nagu ma seni ikkagi olen, ei osanudki kusagil üldse kalapüügiks vaba vett näha. Aga mu kalagiid hakkas selles osas kohe mu silmi avama. Riputad putuka sellesse prikku ja sinna ruutmeetrisesse auku taimedes, üle teiste taimede, näitas ta.
Edasi järgmise paarisaja meetri peal märkas Madis üht keerutust või toituva kala liikumist ning juhatas mind täpset heidet tegema. Taas kord olin ma suhteliselt umbusklik, et mööda jõge taimedes kolistamine, murduvad veetaimed ja jalaasted või muda - et see kõik ei hirmuta kalu. Kuid tuli välja, et nagu ühepäeviku ajal olen saanud kala püüda ridvapikkuse kauguselt, saab seda teha ka muul ajal. Kala ei näe ega kuule ega karda. See kala ajas oma asja kui ma talle putuka nina ette riputasin. Teise heitega nägin kuidas ta tuli ja musta tuusti/nuustiku ära võttis. Madis ise kutsub oma pika aretustööna sündinud ja pea igal ajal töötavat uppuvat putukat nii. Peaks sellele ikka mingi stiilsema nime panema :)
Ja olgugi, et mu esimese kümne minuti hämming kõige selle üle polnud veel jõudnud hajuda, tõmbas Madis esimese kala välja. Mõõdus ja ujus edasi. Sellega oli mul silme ees tõestus - nii on. Ja nii oligi. Kohtades, kus spinninguga võimatu püüda, on lennukas variant ja rohkemgi. Olen varem Jõelähtme peal spinninguga vaevelnud taimesaarte vahel, kus spinninguga on olnud üliraske üldse heita või midagi kerida, aga nii rasketes oludes nagu eile polnud ma kunagi püüdnud, ega poleks ka osanud.
Edasi järgmise paarisaja meetri peal märkas Madis üht keerutust või toituva kala liikumist ning juhatas mind täpset heidet tegema. Taas kord olin ma suhteliselt umbusklik, et mööda jõge taimedes kolistamine, murduvad veetaimed ja jalaasted või muda - et see kõik ei hirmuta kalu. Kuid tuli välja, et nagu ühepäeviku ajal olen saanud kala püüda ridvapikkuse kauguselt, saab seda teha ka muul ajal. Kala ei näe ega kuule ega karda. See kala ajas oma asja kui ma talle putuka nina ette riputasin. Teise heitega nägin kuidas ta tuli ja musta tuusti/nuustiku ära võttis. Madis ise kutsub oma pika aretustööna sündinud ja pea igal ajal töötavat uppuvat putukat nii. Peaks sellele ikka mingi stiilsema nime panema :)
Igatahes, kala oli otsas ja eriti ruumi tal kusagile ujuda polnud, ka minul oli liider juba otsarõngast sees ja nii ta esimesed taimed üles leidiski. Kui esimene pool kala väsitamisest taimedes tundus, et kala on ikka otsas, aeg-ajalt pinget suurendades ja lõdvendades aimasin seda mõnest tõmbest, siis üks hetk oli pinge ühtlane ja tugevalt kinni, justnagu taimedes. Seega tekkis väike mure, et kala enam pole ning otsustasin igaks juhuks vööni vette ronida ja kalale järele minna. Tõmbasin liidrist ja tõesti lõikas tipet ühe taime puru, kuid kala oli otsas! Keerutasin teda siia sinna ning peas küpses koheselt mõte see kala tagasi lasta, kuigi ta oli kindlalt mõõdus. Madis tegi mõne klõpsu, tõstsin ta igaks juhuks oma küünarvarrele, kontrollimaks pikkust ja vabastasin siis ta kohe. Konks oli seespool kusagil kääride kõrval.
See oli väga hüva emotsioon sellisest kohast ja väljaspool ühepäeviku aega mõõdukala lennukaga saada. Edasi katsusime üha potentsiaalsemaid kohti kuni jõudsime "kollidemaale". Möödunud nädalavahetus, kui mina oma autoga jahmerasin ja minna ei saanud, tuli Madis sealt saadud uue rekordkalaga. See oli jäme jurakas, 2,1 kilo ja 57 sentimeetrit pikk koll. Tolle kolli pilt mu telefonis ei lasknud väga olla ning käisin möödunud pühapäeval jõel, lastes tagasi ühe 20-25cm jõeka, ühe ülemõõdu havi, ühe kämblapikkuse havi ja võtsin kaasa keskmise ahvena, kuna sealt polnud varem ahvenat juhtunud. Kõik muidugi langiga. Aga tagasi meie retke juurde.
Madis hakkas mulle demonstreerima üht keerukat kohta vees lebava ja okstealuse puu juures ja mina läksin veidi eemale vabasse vette putukat ühte ja teise serva loopima. Päike paistis ja päikese käes võis olla oma 20 kraadigi, vesi soojenes ja päike paistis otse jõkke, südapäev oli seljataga. Kõik tundus pigem, et on kala saamise kohapealt vale. Madis rapsis, nagu näitama hakates ikka juhtub, põõsaga, kui ühtäkki tuli põmm veidi kiirema nõtkutamisega kala taha. See tegi juba siia-sinna sõitu ka. Päike paistis talle kogu aeg peale ja kala tantsiskles peaga raiudes selles rambivalguses.
Väga kaua ta ei esinenudki, ei järgnenud pea ühtegi sööstu ega ammugi hüpet, mõned korrad venitasin ta pea veepeale ja järgnes Madise kahv. Käes! Teine kala juba minusugusel väiksel harrastajal lennukaga. See oli 39-sentimeetrine isane, nagu kodus selgus. Kõigest 730 grammi raske, minu üllatuseks. Kõhus oli tal igasugu nodi, alates muidugi puruvana kestadest, aga ka üks väikese mardika seedumatu kitiinkest ja täiesti terve heleroheline paarisentimeetrine "kapsauss". Igasugu mudru neil sisse läheb praegu. Madis arvab, et suulaes konks teebki kalad vaguramaks kui käärides, mil lõhkumist on rohkem.
Üllatuskala. Fotod: Madis Messimas
Tegime väikesed pildid, lõuna. Panin kala endale vesti seljale, saba jäi välja. Tagasiteel miskit huvitavat ei toimunud, alles tugevalt allavoolu ühe puu kõrval sain kaks võttu järjest, aga siis suutsin putuka oksakesse lennutada. Samal ajal kui ma rapsisin, hõikas Madis, et sai kala. Siis aitas ta mul putuka kätte saada, käisin selleks vees ja udisin ridvaotsaga. Siis läksinme Madise kala vaatama. See oli neljakümneseitsmene, aga sale nooljas. Ja Madis oli just enne rääkinud, et siin lõikudes enam pole kala, säh sulle. Üldse on Madisega ülihuvitav, sest pea iga augu juures on tal lugu ja kalamälu ehk meenutus, millal, kui suuri ja kas üldse on olnud.
Järgnes palju auke ja vaba vett, käänakuid ja taimi, kraavideületusi, aga kala me rohkem ei saanud, kuigi Madis nägi üht toitumas ja pidin taas täpse heite tegema prikku. Madis sai sealt ühe võtu ka, kuid üldiselt oli õhtupoolne tuim ja vaikne ning siis hakkas vihmale kiskuma. Lõpuks jäimegi vihmakätte ja kui siis paar kärakat täpselt peakohal käis, pani see peaaegu mütsi peast lendama ning täiesti reflektiivselt peaaegu kõhuli maha hüppama. Võimas kõu oli. Kell üheksa õhtul saime liikuma, seljataha jäi päev täis palju elamusi, mitmeid kalu ja kogemusi.
Putukakarp on heast paremast punnis, kala läheb peagi ahju ja elamused laagerdavad, nagu ka kogemused, mis ma sain uppuvatega püüdmises nii taimi täis jões. Kõik need teadmised kuluvad ülimalt marjaks ära. Ja sellise kalagiidiga on kogu retk nagu filmis. Aitüma, ka nende peatselt saabuvate piltide eest, mis ma siis siia riputan.
Külalisesineja pandi ju veel ka riidesse, kuna mu enda neopreenid olid lasnas ja siis saingi väga seks pesu. Mõnus oli küll kahlakatega ja saabastega. Hea ja õige varustus on ikka oluline küll tegelikult.
Mis aga kõige huvitavam, siis eelõhtul imetletud puidutöö Madise kodus kulmineerus tagasiteel muusikakuulamisega. Tõeline renaissance man jätkas üllatamist. Kuna muusikateema pole võõras mullegi oli väga tore pärast kordaläinud kalapäeva hoopis millestki muust rääkida.
Järgnes palju auke ja vaba vett, käänakuid ja taimi, kraavideületusi, aga kala me rohkem ei saanud, kuigi Madis nägi üht toitumas ja pidin taas täpse heite tegema prikku. Madis sai sealt ühe võtu ka, kuid üldiselt oli õhtupoolne tuim ja vaikne ning siis hakkas vihmale kiskuma. Lõpuks jäimegi vihmakätte ja kui siis paar kärakat täpselt peakohal käis, pani see peaaegu mütsi peast lendama ning täiesti reflektiivselt peaaegu kõhuli maha hüppama. Võimas kõu oli. Kell üheksa õhtul saime liikuma, seljataha jäi päev täis palju elamusi, mitmeid kalu ja kogemusi.
Putukakarp on heast paremast punnis, kala läheb peagi ahju ja elamused laagerdavad, nagu ka kogemused, mis ma sain uppuvatega püüdmises nii taimi täis jões. Kõik need teadmised kuluvad ülimalt marjaks ära. Ja sellise kalagiidiga on kogu retk nagu filmis. Aitüma, ka nende peatselt saabuvate piltide eest, mis ma siis siia riputan.
Külalisesineja pandi ju veel ka riidesse, kuna mu enda neopreenid olid lasnas ja siis saingi väga seks pesu. Mõnus oli küll kahlakatega ja saabastega. Hea ja õige varustus on ikka oluline küll tegelikult.
Mis aga kõige huvitavam, siis eelõhtul imetletud puidutöö Madise kodus kulmineerus tagasiteel muusikakuulamisega. Tõeline renaissance man jätkas üllatamist. Kuna muusikateema pole võõras mullegi oli väga tore pärast kordaläinud kalapäeva hoopis millestki muust rääkida.
laupäev, 10. juuli 2010
Isa ja poja päev
Täna oli täis isa ja poja päev. Kohe hommikul hakkasime naelu välja tõmbama, vahepeal Andre tudus pikalt ja mina sain siis omaette tööd teha. Hiljem, kui kõht oli täis ja mänguisu oli, käisime liivakastis. Jõeäärde jõudsime ka muidugi, hiilisime ühele kalale selja tagant ligi ja mina siis vaatasin kala nii kahe meetri pealt kuni Andre mul kukil hüplema hakkas ja kala viuhh minema pani. Selline 20-25 cm kala oli.
Hiljem käisin veel teises kohas ja siis Andrega oleks äärepealt ühe kala kätte ka saanud. Kerisin allavoolu Kalakola poes soovitatud havimurdjat, must tutt konksu ümber, nr kolm suurus pöörlev musta-kuldse diagonaalse triibuga, nime ei suuda täiesti väsinud peaga praegu öelda.
Ja nii see kala ühe rohu tagant varjulisest kohast otsa kargaski. See käis nii, et lant oli juba peaaegu minuni jõudmas, rohu juures justkui jäi seisma korraks lant, mõtlesin, et kerisin ju küll rohu kõrvalt, et kuda ta nüüd kinni jäi, aga siis juba kala keeras varjust valgusse ja mul kohe adrenaliin üleval, et wow kui suur kala, kilose kanti või veel pikem, siis aga märkasin, et nokkloom on hoopis ja niikui haakimisliigutust igaks juhuks tegin ja pinge tamiilile peale sai, oli teravate havi hammaste vahel tamiil katki.
Seda polegi varem juhtunud minu arust, olen saanud 0,3 kanti tamiiliga ilma trossita küll havi ja midagi pole juhtunud, aga ju siis see 0,2 tamiil, sügavale neelatud triller ja too "hea" nurga all tehtud haakimisliigutus tolle landi havi kurku jätsidki.
Hiljem lennutasin ühe teise trilleri üle puuoksa nii, et triller umbes 10 cm vette ulatus ja kerima hakkamise hetkel, üle selle puuoksa, sööstis alt üles pöörlema hakanud landi juurde üks tillu, kuid õnneks ei saanud konksudele pihta.
Tore oli ikkagi.
Hiljem käisin veel teises kohas ja siis Andrega oleks äärepealt ühe kala kätte ka saanud. Kerisin allavoolu Kalakola poes soovitatud havimurdjat, must tutt konksu ümber, nr kolm suurus pöörlev musta-kuldse diagonaalse triibuga, nime ei suuda täiesti väsinud peaga praegu öelda.
Ja nii see kala ühe rohu tagant varjulisest kohast otsa kargaski. See käis nii, et lant oli juba peaaegu minuni jõudmas, rohu juures justkui jäi seisma korraks lant, mõtlesin, et kerisin ju küll rohu kõrvalt, et kuda ta nüüd kinni jäi, aga siis juba kala keeras varjust valgusse ja mul kohe adrenaliin üleval, et wow kui suur kala, kilose kanti või veel pikem, siis aga märkasin, et nokkloom on hoopis ja niikui haakimisliigutust igaks juhuks tegin ja pinge tamiilile peale sai, oli teravate havi hammaste vahel tamiil katki.
Seda polegi varem juhtunud minu arust, olen saanud 0,3 kanti tamiiliga ilma trossita küll havi ja midagi pole juhtunud, aga ju siis see 0,2 tamiil, sügavale neelatud triller ja too "hea" nurga all tehtud haakimisliigutus tolle landi havi kurku jätsidki.
Hiljem lennutasin ühe teise trilleri üle puuoksa nii, et triller umbes 10 cm vette ulatus ja kerima hakkamise hetkel, üle selle puuoksa, sööstis alt üles pöörlema hakanud landi juurde üks tillu, kuid õnneks ei saanud konksudele pihta.
Tore oli ikkagi.
esmaspäev, 5. juuli 2010
Esimene lennukaahven
Sellest on nüüd küll nädalapäevi möödas, kuid ükskord tuleb end ju kätte võtta. Jaanipäeva pildid ootavad.
Jaanilaupäeval sai lõkke ääres mõned heited tehtud, üks plumpski tõmbas meeled ärevaks, aga hiljem vaatlesid kõik kobrast, niiet sealt võis too plumpski pärineda.
Jaanipäeval oli aga väss peal ja ei jaksanud jõekaid kimbutama minna. Õudsalt rahulik ja mõnus oli paadiga Valgjärvele minna ja loota, et tuleb üks ilus loopimine ja kui mõnegi lennukaga ära tilliks, küll oleks tore.
Randel andis mulle seks puhuks oma putukakarbi ja ise loopis lanti. Saare taga hakkasid ahvenda end ilmutama ja isegi mul tuli mikifinni peale üks järele.
Aga proovisin ka pea kõik putukad läbi, ei midagi võtulaadset. Samas raske aru ka saada, nöör pole pidevalt pingul, ei tea nagu õigeid töövõtteid. Siis teises kaldas ühe musta wooly buggeriga, mil punast sekka sõlmitud, õnnestus saada üks otsa, kuid õiget haakimist vist polnud ja minema ta sai. Mõne aja pärast sain ikka ühe kätte ka, millest siis Randel pilti klõpsis. Ise ta väitis, et pole Valgjärvelt lennukaga ühtegi kala saanud, mul vist õnnestus ta karbist õigem putik leida.
Üks igavesti mõnus käik oli, selliseid oleks palju rohkem vaja.
Foto autor: Randel Kreitsberg
Jaanilaupäeval sai lõkke ääres mõned heited tehtud, üks plumpski tõmbas meeled ärevaks, aga hiljem vaatlesid kõik kobrast, niiet sealt võis too plumpski pärineda.
Jaanipäeval oli aga väss peal ja ei jaksanud jõekaid kimbutama minna. Õudsalt rahulik ja mõnus oli paadiga Valgjärvele minna ja loota, et tuleb üks ilus loopimine ja kui mõnegi lennukaga ära tilliks, küll oleks tore.
Randel andis mulle seks puhuks oma putukakarbi ja ise loopis lanti. Saare taga hakkasid ahvenda end ilmutama ja isegi mul tuli mikifinni peale üks järele.
Aga proovisin ka pea kõik putukad läbi, ei midagi võtulaadset. Samas raske aru ka saada, nöör pole pidevalt pingul, ei tea nagu õigeid töövõtteid. Siis teises kaldas ühe musta wooly buggeriga, mil punast sekka sõlmitud, õnnestus saada üks otsa, kuid õiget haakimist vist polnud ja minema ta sai. Mõne aja pärast sain ikka ühe kätte ka, millest siis Randel pilti klõpsis. Ise ta väitis, et pole Valgjärvelt lennukaga ühtegi kala saanud, mul vist õnnestus ta karbist õigem putik leida.
Üks igavesti mõnus käik oli, selliseid oleks palju rohkem vaja.
Foto autor: Randel Kreitsberg
pühapäev, 13. juuni 2010
Kaladel oli vist raske talv.
Eile käisin kalal ja täna ka. Eile kobistasin ühe forelli seal ära, kust täna ühe kätte sain, võibolla isegi sama kala. Eile käis kala pinna lähedal vahel ühepäeviku koorujaid napsamas äärmiselt tähelepanematult. Miks? Mul jäi putukas kinni ja läksin seda rohus roomates päästma, ubisin jalad kuidagi ette ja ise järele, udjasin tokiga putuka oksa ümbert ära, samal ajal käis kala pinnavees nii umbes kolme meetri kaugusel. Et siis tema õgardles ja mina hiilisin hästi. Nojah, aga ainult ühepäeviku ajal ma neid enamasti näengi, sest muul ajal käib harva mõni lanti togimas või otsas, kuid putukat ei võta üldse mitte.
Ühepäeviku ajal on aga kalad enda asukohad reetnud, eile võttis siis pärast seda kirjeldatud intsidenti sama kala veidi vee alla lastud Mohican Mayfly'd, sama putukas mis mullu. Uputada dry fly'd ei tohiks, aga noh, mul teistsuguseid pole ja see meetod tagab saagi. Ühesõnaga kala võttis putuka suhu, mõtlesin, kas oodata sekund või kaks ja kui pooleteise peal haakisin, tundsin õrnalt kalakest ja tõmbasin putuka ta suust. Kala võis olla selle pika ajaga ära jaganud, et siin on mingi konks ja välja sülitanud putuka.
Täna, kuigi hommikul oli pilves, temperatuuri nii 11 kraadi õhtulgi, palju tuult, aga veidi päikest, siis koorujaid oli ja pinnakihis käijaid ka. Ühes kurvis suisa kaks, niiet hetkeks oli kahtlus, kumba valida. Üks tundus suurem, aga käis pinnas harvem, ühepäevikut eriti veel ei lenda. Valisin tihedamini käiva kala ja sain ta kohe teise või kolmanda heitega otsa ja niikui võtt toimus, kas haakisin või mitte, ei oskagi öelda, igatahes oli ritv kohe lookas, kala põõsaall ja mul emotsioon, et ohoohoo, täitsa korralik kala. Veidi väsitades sain aru, et väga suur siiski pole, kuid vähemalt mõõdus ja selle ma viin koju, sest nii harva kala saan ja kalal käin ka suht vähe aega.
Ja siis hakkasin puterdama, essa kord pistsin kalale näpu suhu, mõtlesin, et kindel haare, tühjagi, kala läks "ringile", rapsis ja rahmeldas, tõmbasin pea veepeale, teisel katsel lähenesin lõpusekaanele, kuid järgnes kõva rabelemine. Kolmas kord kui kala lähedale sain, nägin, et konks on küll "käärides", aga hoiab vaid nahariba, kindel haare kuklast ja kala sai veest välja.
Vähemalt selle kala põhjal tundub, et kaladel pole just kerge talv olnud. See kala kaalus l-36,5 ja L-40 juures kõigest 683 grammi, aasta tagasi sama pikk kala oli ju ligi 900 grammi. Ja märksa punasema lihaga. See kala oli suht lahja, oranžika-heleroosa lihaga ja endale jubedalt sisse kühveldanud. Tagumikus oli puruvana jäänuseid palju, siis üks kalake, siis mõni muu kiletiivaline ja ka mardikast polnud ära öelnud peale koorujate ja viimased päevad muidugi ainult ühepäeviku koorujaid sisse õgardlenud.
Piltidega olen jätkuvalt rahul.
Ühepäeviku ajal on aga kalad enda asukohad reetnud, eile võttis siis pärast seda kirjeldatud intsidenti sama kala veidi vee alla lastud Mohican Mayfly'd, sama putukas mis mullu. Uputada dry fly'd ei tohiks, aga noh, mul teistsuguseid pole ja see meetod tagab saagi. Ühesõnaga kala võttis putuka suhu, mõtlesin, kas oodata sekund või kaks ja kui pooleteise peal haakisin, tundsin õrnalt kalakest ja tõmbasin putuka ta suust. Kala võis olla selle pika ajaga ära jaganud, et siin on mingi konks ja välja sülitanud putuka.
Täna, kuigi hommikul oli pilves, temperatuuri nii 11 kraadi õhtulgi, palju tuult, aga veidi päikest, siis koorujaid oli ja pinnakihis käijaid ka. Ühes kurvis suisa kaks, niiet hetkeks oli kahtlus, kumba valida. Üks tundus suurem, aga käis pinnas harvem, ühepäevikut eriti veel ei lenda. Valisin tihedamini käiva kala ja sain ta kohe teise või kolmanda heitega otsa ja niikui võtt toimus, kas haakisin või mitte, ei oskagi öelda, igatahes oli ritv kohe lookas, kala põõsaall ja mul emotsioon, et ohoohoo, täitsa korralik kala. Veidi väsitades sain aru, et väga suur siiski pole, kuid vähemalt mõõdus ja selle ma viin koju, sest nii harva kala saan ja kalal käin ka suht vähe aega.
Ja siis hakkasin puterdama, essa kord pistsin kalale näpu suhu, mõtlesin, et kindel haare, tühjagi, kala läks "ringile", rapsis ja rahmeldas, tõmbasin pea veepeale, teisel katsel lähenesin lõpusekaanele, kuid järgnes kõva rabelemine. Kolmas kord kui kala lähedale sain, nägin, et konks on küll "käärides", aga hoiab vaid nahariba, kindel haare kuklast ja kala sai veest välja.
Vähemalt selle kala põhjal tundub, et kaladel pole just kerge talv olnud. See kala kaalus l-36,5 ja L-40 juures kõigest 683 grammi, aasta tagasi sama pikk kala oli ju ligi 900 grammi. Ja märksa punasema lihaga. See kala oli suht lahja, oranžika-heleroosa lihaga ja endale jubedalt sisse kühveldanud. Tagumikus oli puruvana jäänuseid palju, siis üks kalake, siis mõni muu kiletiivaline ja ka mardikast polnud ära öelnud peale koorujate ja viimased päevad muidugi ainult ühepäeviku koorujaid sisse õgardlenud.
Piltidega olen jätkuvalt rahul.
Tellimine:
Postitused (Atom)
