Harjuse- ja teibiparved

Mitte et ma nüüd sel aastal teist korda kalale olen jõudnud, oh ei, kuid pole justkui millestki kirjutada. Möödunud nädalal käisin Lõuna-Eestis ühepäevikulendu vaatamas. Randeliga veetsime pool päeva jõe ääres, mõned plumpsud ikka nägime ära, forelli ikka oli. Ralf ütles, et me teeme asju totaalselt valesti kui kell 9 minema lähme grillima ja selle tõestuseks muidugi nägin asju pakkides ühe kena forelli täies pikkuses väljahüppe. Isegi proovisin ühepäevikut talle ette ajada, aga aeg polnud seal veel täitsa küps ja päris pinnalt julgeid plumpsutajaid me justkui ei näinudki.

Teine päev veetsin ühe ligi 80 aastat tagasi kirjutatud kalapüügijutu ja piiblist "Eesti jõed" loetu tõttu Rõuge lähistel. Trampisin läbi ikka päris pika sinka-vonka väga ilusa jõe, kuid kõik mida ma võisin näha ja tõdeda - see jõgi on vist küll vähemalt sealkandis minetanud oma forellijõe staatuse ja muutunud pisikese harjuse kasvulavaks. Veskist ülalpool nägin ka selliseid 20 cm pikkuseid harjuseid või mine tea, mõni suurem väljahüppaja võis ju ka forell olla, nagu ka üks kohe paisupealt minema pannud ja pikalt enda liikumisega laineid tekitanud tegelane. Aga samas kohtasin ka sealkandis kolme kobrast, üks neist pani ühe 10-15minutilise vaikse passimise ajal pärast plumpsutaja märkamist sellise litaka puu all, et mõtted liikusid juba 2+ kg jõekakolli peale, kui hiljem hakkasin aru saama, et ju too ikka mu liigutamise peale kaldalt vette plumpsatanud kobras pidi olema, sest mõni hetk pärast plumpsu, küll teisel pool juba, ta mulle pead näitas.

Ka isane sokk käis juba pooleüheteistkümneses udus üsna lähedal haukumas. Pillid nii ma kotti paningi ja kogu tripp kolmel eri jõel lõppes ühe harjuse nabimise ja tema enda juurde sikutamisega, kus ta ise õnneks konksust lahti rabeles ning ühe teiviga, kes sai tagasi vette lastud. Selle teiviga läks nüüd internetis aega, sest ega ma pole enne lendõngega hõbedasi ju saanud ja turval, säinal, tõugjal ja teibil suurt vahet ei oska tehagi, eriti kui tegemist noore kalaga ja ta vaja kähku vette tagasi lasta.

Aga nüüd ootan siis pikisilmi aega, mil ühepäevikuforelliga ikkagi rinda pista saan, on ju see aeg praktiliselt käes või vähemalt väga lähedal...ja pole seda aega jälle teistpidi väga pikalt ning sedagi kord aastas.