Kaladel oli vist raske talv.

Eile käisin kalal ja täna ka. Eile kobistasin ühe forelli seal ära, kust täna ühe kätte sain, võibolla isegi sama kala. Eile käis kala pinna lähedal vahel ühepäeviku koorujaid napsamas äärmiselt tähelepanematult. Miks? Mul jäi putukas kinni ja läksin seda rohus roomates päästma, ubisin jalad kuidagi ette ja ise järele, udjasin tokiga putuka oksa ümbert ära, samal ajal käis kala pinnavees nii umbes kolme meetri kaugusel. Et siis tema õgardles ja mina hiilisin hästi. Nojah, aga ainult ühepäeviku ajal ma neid enamasti näengi, sest muul ajal käib harva mõni lanti togimas või otsas, kuid putukat ei võta üldse mitte.

Ühepäeviku ajal on aga kalad enda asukohad reetnud, eile võttis siis pärast seda kirjeldatud intsidenti sama kala veidi vee alla lastud Mohican Mayfly'd, sama putukas mis mullu. Uputada dry fly'd ei tohiks, aga noh, mul teistsuguseid pole ja see meetod tagab saagi. Ühesõnaga kala võttis putuka suhu, mõtlesin, kas oodata sekund või kaks ja kui pooleteise peal haakisin, tundsin õrnalt kalakest ja tõmbasin putuka ta suust. Kala võis olla selle pika ajaga ära jaganud, et siin on mingi konks ja välja sülitanud putuka.

Täna, kuigi hommikul oli pilves, temperatuuri nii 11 kraadi õhtulgi, palju tuult, aga veidi päikest, siis koorujaid oli ja pinnakihis käijaid ka. Ühes kurvis suisa kaks, niiet hetkeks oli kahtlus, kumba valida. Üks tundus suurem, aga käis pinnas harvem, ühepäevikut eriti veel ei lenda. Valisin tihedamini käiva kala ja sain ta kohe teise või kolmanda heitega otsa ja niikui võtt toimus, kas haakisin või mitte, ei oskagi öelda, igatahes oli ritv kohe lookas, kala põõsaall ja mul emotsioon, et ohoohoo, täitsa korralik kala. Veidi väsitades sain aru, et väga suur siiski pole, kuid vähemalt mõõdus ja selle ma viin koju, sest nii harva kala saan ja kalal käin ka suht vähe aega.

Ja siis hakkasin puterdama, essa kord pistsin kalale näpu suhu, mõtlesin, et kindel haare, tühjagi, kala läks "ringile", rapsis ja rahmeldas, tõmbasin pea veepeale, teisel katsel lähenesin lõpusekaanele, kuid järgnes kõva rabelemine. Kolmas kord kui kala lähedale sain, nägin, et konks on küll "käärides", aga hoiab vaid nahariba, kindel haare kuklast ja kala sai veest välja.

Vähemalt selle kala põhjal tundub, et kaladel pole just kerge talv olnud. See kala kaalus l-36,5 ja L-40 juures kõigest 683 grammi, aasta tagasi sama pikk kala oli ju ligi 900 grammi. Ja märksa punasema lihaga. See kala oli suht lahja, oranžika-heleroosa lihaga ja endale jubedalt sisse kühveldanud. Tagumikus oli puruvana jäänuseid palju, siis üks kalake, siis mõni muu kiletiivaline ja ka mardikast polnud ära öelnud peale koorujate ja viimased päevad muidugi ainult ühepäeviku koorujaid sisse õgardlenud.

Piltidega olen jätkuvalt rahul.