Jackass: kuus korda sääsekaitseta kalal

Oli see nüüd viis, kuus või seitse korda sääsekaitseta kalal, igatahes see on julm. Nüüd on see mürgipumpamine juba suhteliselt talutav, kuigi kui ikka näos on kolm neli nõela sees, siis ei kannata eriti putukat otsa siduda või hiirvaikselt pardiperet mööda lasta, et kala ei ehmataks.

Aga pardiperest rääkides, ema ja trobikond poegi oli täpselt toituva kala juures kui see pani meetri kaugusel plumpsaka, pardikesed ei ehmunudki, seega järelikult loomulik keskkond neile, minu käeliigutuse peale aga siblisid küll isegi 5-6 meetri pealt väikse pladinaga edasi.

Niisiis kala oli ikkagi ka täna õhtul toitumas, ja samad kohad, samad kalad ka arvatavasti, kuigi täna oli neid seal kurvipeal rohkem. Kolm kala toitus nii 25 meetri peale, mõni tundus arvestatav. 150 meetri peale oli näha umbes 7-8 pisilast. Võtma naljalt neid ei saanud, kuid lõpuks üks Mohikani ikka napsas, otsa ei jäänud, hiljem tuli teine otsa ja no ikka nagu ühe puuga löödud see aasta - 20-30 vahele kõik tegelased, mis see aasta nähtud, aga neid on rohkelt. Ja täpid on neil pagana ilusad. Vähemalt nende paljususe üle on mul hea meel, aga kus suuremad siis läksid?

Allpool Mohikani toitujad ei võtnud, ei saanudki aru, mis putukatest nad üldse seal toitusid, päevikust justkui mitte. Seekord siis sedasi, nüüd on ühepävik tõesti nii läbi kui läbi.

Ahjaa, ühte pisilast nägin esimest korda püstloodis välja hüppamas, pani niiöelda lambist ühe 40-cm kõrguse hüppe.