kolmapäev, 13. oktoober 2010

Vääna-Jõesuu lestad ja Keila-Joa ahvenad

Katsetused Vääna-Jõesuus lestapüügiga andsid veidi tulemust. Arvestades, et kõik suudmest kilomeetri kaugusele jääv ala on umbselt võrke täis tõmatud ja püük käis nö võrkude taga (või ees, oleneb, kustpoolt vaadata) madalas kaldavees, polegi võibolla rohkem loota kui mõned üksikud kalad. Aga võibolla oleks ka ilma võrkudeta tulemus sama.

Igal juhul reede õhtul üksi kahe krevetiga püüdes sain kolme tunniga kaks täitsa normaljokk lesta, püük käis 21-00, laupäeval kahekesi ja 13-15 krevetiga püüdes kolm lesta, mul üks. Püük 18-23. Et tasub siiski proovida, kuid ei midagi Nõva laadset vist.

Nüüdsete tormide järel plaanin veel ühe läheduses asuva liivaranna ära proovida, aga loodetavasti sellest juba edaspidi.

Nädalavahetusel olime Randeliga ühe laupäevaöise latikaralli plaaninud, kohavõimalustega. Neist võimalustest realiseerusid kõige tavalisemad - kiisad :)
Foto autor: Randel Kreitsberg

Ühesõnaga paistab nagu oleks katkenud latika võtt Emajõel ja meie sattusime sellele peale. Tore oli kahemehe süstaga sõuda, kel kogemust pole, siis võiks seda võrrelda näiteks aerupaadiga Tallinna Admiraliteedibasseinist Aegnale sõudmisega, Tallinkite ja muude hiiglaste vahel. Emajõel käis Peipsisuunaline liiklus veel tihedamini, aga ega need lained nüüd midagi kohutavat ka polnud. Väga mõnus alus on see Randeli kahemehemeresüsta. Pilte saab ka. Kogu saagiks jäigi mul üks latikas või nurg, väik ta oli ja udulooritatud emajõkke tagasi läks. Hommikul tuli veel neljaski kiisk, üks lutsulaps läks ka õhtul tagasi ujuma. Hommikul olid kahepeale neli tonkat välja kerides kõik puutumata, müstika. Aga 12-15 kilomeetrit süstaga oli reaalsus ja päris mõnus seejuures.

Foto autor: Randel Kreitsberg

Üleeile sai võsa maha võetud ja pisut jõeääres tuiatud. Nägin sillapealt ka üht kala, aga Andre hirmutas ta ära kui kõhuli olles vihmaresti puhastas, et sellest läbi vaadata. Tahtsin just ülalt pilti teha kui tolmupilv segi kivikeste ja kuuseokastega kala ära hirmutas. Vett on megavähe, aga loodetavasti see torm nüüd suudme kuidagi avab, kuigi äkki on just vastupidi - loobib liiva täis. Mul selles osas veel teadmine ja kogemus puuduvad, kuid selge on see, et merika rändeks on vaja paljupalju vett juurde jõkke. Mingid fedjad üritasid ka kraavist ahvenat püüda, enda sõnul. Rääkisin neile jõe-jutu peale püügikeeldudest, mis tegi fedja silmad muidugi eriti suureks.

Aga eile püüdsime ise kala. Kui poja juba Türisalu panga peal tudus ja Keila-Joa tuultes kõikuv vanker jõeäärde jõudis, läks esimene 1,5 tundi mööda täies vaikuses. Ei mingit näksimist, ussid terved, loopisin tonkatina proovimiseks siia-sinna.

Siis juhtus minu jaoks pisike üllatus. Olen varem ka seal püüdnud ja selgi korral olid tonkahargid olemas, kuid kala polnud peale väikse havi landiotsas tunda saanud. Nüüd aga, kui Andre oli silmad lahti löönud ja vajas kõigutamist, pani järsku rivaots täie rauaga minema ja tantsis nagu hull. Sellist painet ma ei mäletagi tonkatamisel. Lasin kähku käru sangast, ise vandudes, et kuidas nüüd kiigutamise ajal just, ja haakisin. Kala oli taga ja just kui ta tuli läheduses pinnale, katkes järsult tamiil. Tonka välja võetud, kõigutasin last edasi, ise mõeldes, mis nüüd siis juhtus - kas tõesti havi haaras prisket ussi.

Kuid ei, lipsu aas oli katkenud, peatamiili aas terve. Müstika, mõtlesin, et kala välja kerides ei tundunud nii raske, et midagi sellist oleks saanud juhtuda, ju oli siis kuidagi lipsu aas viga saanud. Ise suht kurb, et kala jäi kätte saamata ja laps ka ei maga, viskasin ühe lipsu ja priske ussiga tonka uuesti sisse kui Andre silmad kinni vajusid. Naks ja kala võtt, korralik võtt. Välja kerisin kena ahvena. Mille peale muidugi Andre silmad lahti lõi. Näitasin siis pojale kena ahvunni, haarasin lapse sülle, käisime auto juures küpsiste ja konksude järel, siis tuli meelde, et lipsumaterjal oli kõik taskus olemas, vaja ainult siduda.

Ootasin head võttu ja vandusin, et pidi just nüüd olema vaid üks lips. Sidusin kaks lipsu juurde, prisked ussid otsa ja ootama. Nüüd ei toimunud midagi päris kaua aega ja Andre sai ikka päris-päris palju küpsiseid. Mingi hetk läks aga väikseks nokkimiseks ja õigel hetkel haakides sain kätte veel suurema ahvena. Rõõmus kahe kala üle ootasime Andrega veel igasugu meelelahutust tehes kolmandatki, kuid kahjuks seekord rohkem ei saanud. Võib ka öelda, et Andre kannatus sai otsa ja kõht läks ikkagi tühjaks. Aga ei tea kas ma üksi kalal olles oleks rohkem saanud neid kenasid Keila jõe ahvenaid. Tõeline positiivne üllatus oli seal.






PS: Hilisemad katsetused pole olnud mainimist väärt, täna tunnike Meremõisas ja nagu loen netist, kivinuki otsas olla merikas lanti võtnud. Kah potentsiaalne koht, aga mitte eriti lestapüügiks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar