Reede õhtul ja laupäeval sai kõvasti tööd lõhutud, niiet pühapäeva hommik oli kehale ütlemata kange. Hommikukohvi järel läksin krundile heina riisuma, et siis ennelõunal Madise juures putukaid siduda ja siis kalale minna. Päev oli kuum, nagu viimane nädal või rohkemgi on olnud. Juba 8-9 paiku hommikul 20 ja + kraadi.
Sidusin kolm oma esimest nuustikut, minu arust lihtne putukas, kuigi kaks esimest tulid parajad käkerdised, kolmas oli täitsa vinks-vonks. Viiest olime jõeääres. Päike endiselt sillerdamas, samuti jõgi. Kohe hakkasin ka kalu nägema, üks käis pinnaski paaril korral. Aga ei suutnud kedagi võtma meelitada. Jupp aega aeglaselt liikunud ja lõpuks jupp aega ka kala nägemata olnud, helistas Madis, et tule üles, siin viiekümnene istub ninaga vastu puud ja ükski asi välja ei meelita ja oi, näe, neljakümnene...teine!
No loomulikult kui mu vaikne edasiliikumine polnud mulle kala näidanud, äkki siis neid pole, või on nad varjunud Madise ees liikumise peale. Tõsi, reedel ja laupäeval oli värskeid jälgi tehtud.
Viiekümnest ma ei näinud, aga siiski oleksin peaaegu pähe astunud ühele neljakümnesele. selja tagant lähenesid ja hops üks hetk vaatan, kalda servas, suhteliselt madalas vees ja ei varju kusagile. Hiilisin temast ette ja siis neljakäpukil veidi tagasi ise kalda ja puude varju hoides. Siis tõmbasin hinge, sellise palavaga võtab iga liigutus higi lahti. Lõpuks olin valmis lahinguks.
Kõigepealt sikutasin paar meetrit heitenööri väljaja siis läbi rõngaste. Viskasin kogu kupatuse jõkke ja kui see sirgeks tõmmanud oli, siis tegin mõne tõmbe. Ei midagi. Väike heide, putuka sulps, ei midagi. Lasin veel kaldale lähemale, ei midagi. Uus heida, nõksatused. Ei midagi. Järsku tuli kala meeter minu kaldast, aeglaselt, keeras veidi kaugemale, siis pööras aga minu poole pea ja võimatu oli tal mind mitte märgata, kuna selles asukohas ei varjunud mu istuvat kuju mitte midagi...ja kala läks allavoolu tagasi. Miski ütles, et kas nüüd tuleb või üldse mitte ja ritva hoidev käsi tegi murdosasekundi jooksul peaaegu poolemeetrise viipe allavoolu ujuvat putukat üles tõmmates ja nätaki, otsas oligi.
Hiljem analüüsisin olukorda, kala oli 3-4 meetrit minust allpool, putukas ja visked heidutasid teda ja ta tuli ülesvoolu, aga millegipärast, kas mind märgates, või ritv-heitenöör hirmutas, keeras otsa tagasi, aga putukat võttis just arvatavasti seetõttu, et see tal nina all talle soodsas suunas tuli ja jahiinstinkt käskis ära võtta kui juba niimoodi saada on. Seal ei jäänud tal vast palju aega mõelda, küll aga allpool kui ma talle pähe seda putukat üritasin ajada, siis sai kauem vahtida ja seedida, kas on ikka õige asi.
See oli siis minu seotud nuustikutest kolmas, see kõige õnnestunum, esimesel olid pikad sabakarvad, tegelikult marabuu suled, ja see jäi puu otsa. Teisena seotu on alles ja läheb vast lahingusse neljapäeva õhtul.
Madis nägi korralikke kalu järjest, aga millegipärast ei võetud tema arsenali vastu, ma arvan, et mulgi oli joppamine, et õnnestus tal nina eest see sobiva nõksuga läbi vedada. Seekord siis sai lõpuks kott kalaseks ja veel nii meeliülendaval moel, oma seotud putukaga. Ka peegelkaamera oli kaasas, niiet pilt, ajee! Puhkus alles tuleb ja siis tahaks kindlasti ühe korraliku päeva teha jällegi Madisega. Parim kalagiid ja lennukaõpetaja ja hea vestluskaaslane sõitudel!
Kala:
Marjaalgetega emane.
l38 L40
750gr (Madise elektronkaaluga rippes)
Ridvaks ikka Scerra, liider Madise tamiilist punutu ja väga hästi käitus, liider 0,20.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar