Terve päev täis kalapüüki "nuustikuga"

See laupäev oli täis kalapüüki. Hommikuks oli Madis sõdurid üles rivistanud ja neist sai kohe pool karpi täis. Kell 11 paiku jõudsime üle maaliliste põldude ja metsaviirgude jõe äärde. Jõgi oli vaevu liikuv ja meeletult täis kasvanud. Pigem spinninguga jõlkuja, nagu ma seni ikkagi olen, ei osanudki kusagil üldse kalapüügiks vaba vett näha. Aga mu kalagiid hakkas selles osas kohe mu silmi avama. Riputad putuka sellesse prikku ja sinna ruutmeetrisesse auku taimedes, üle teiste taimede, näitas ta.

Ja olgugi, et mu esimese kümne minuti hämming kõige selle üle polnud veel jõudnud hajuda, tõmbas Madis esimese kala välja. Mõõdus ja ujus edasi. Sellega oli mul silme ees tõestus - nii on. Ja nii oligi. Kohtades, kus spinninguga võimatu püüda, on lennukas variant ja rohkemgi. Olen varem Jõelähtme peal spinninguga vaevelnud taimesaarte vahel, kus spinninguga on olnud üliraske üldse heita või midagi kerida, aga nii rasketes oludes nagu eile polnud ma kunagi püüdnud, ega poleks ka osanud.

Edasi järgmise paarisaja meetri peal märkas Madis üht keerutust või toituva kala liikumist ning juhatas mind täpset heidet tegema. Taas kord olin ma suhteliselt umbusklik, et mööda jõge taimedes kolistamine, murduvad veetaimed ja jalaasted või muda - et see kõik ei hirmuta kalu. Kuid tuli välja, et nagu ühepäeviku ajal olen saanud kala püüda ridvapikkuse kauguselt, saab seda teha ka muul ajal. Kala ei näe ega kuule ega karda. See kala ajas oma asja kui ma talle putuka nina ette riputasin. Teise heitega nägin kuidas ta tuli ja musta tuusti/nuustiku ära võttis. Madis ise kutsub oma pika aretustööna sündinud ja pea igal ajal töötavat uppuvat putukat nii. Peaks sellele ikka mingi stiilsema nime panema :)

Igatahes, kala oli otsas ja eriti ruumi tal kusagile ujuda polnud, ka minul oli liider juba otsarõngast sees ja nii ta esimesed taimed üles leidiski. Kui esimene pool kala väsitamisest taimedes tundus, et kala on ikka otsas, aeg-ajalt pinget suurendades ja lõdvendades aimasin seda mõnest tõmbest, siis üks hetk oli pinge ühtlane ja tugevalt kinni, justnagu taimedes. Seega tekkis väike mure, et kala enam pole ning otsustasin igaks juhuks vööni vette ronida ja kalale järele minna. Tõmbasin liidrist ja tõesti lõikas tipet ühe taime puru, kuid kala oli otsas! Keerutasin teda siia sinna ning peas küpses koheselt mõte see kala tagasi lasta, kuigi ta oli kindlalt mõõdus. Madis tegi mõne klõpsu, tõstsin ta igaks juhuks oma küünarvarrele, kontrollimaks pikkust ja vabastasin siis ta kohe. Konks oli seespool kusagil kääride kõrval.

See oli väga hüva emotsioon sellisest kohast ja väljaspool ühepäeviku aega mõõdukala lennukaga saada. Edasi katsusime üha potentsiaalsemaid kohti kuni jõudsime "kollidemaale". Möödunud nädalavahetus, kui mina oma autoga jahmerasin ja minna ei saanud, tuli Madis sealt saadud uue rekordkalaga. See oli jäme jurakas, 2,1 kilo ja 57 sentimeetrit pikk koll. Tolle kolli pilt mu telefonis ei lasknud väga olla ning käisin möödunud pühapäeval jõel, lastes tagasi ühe 20-25cm jõeka, ühe ülemõõdu havi, ühe kämblapikkuse havi ja võtsin kaasa keskmise ahvena, kuna sealt polnud varem ahvenat juhtunud. Kõik muidugi langiga. Aga tagasi meie retke juurde.

Madis hakkas mulle demonstreerima üht keerukat kohta vees lebava ja okstealuse puu juures ja mina läksin veidi eemale vabasse vette putukat ühte ja teise serva loopima. Päike paistis ja päikese käes võis olla oma 20 kraadigi, vesi soojenes ja päike paistis otse jõkke, südapäev oli seljataga. Kõik tundus pigem, et on kala saamise kohapealt vale. Madis rapsis, nagu näitama hakates ikka juhtub, põõsaga, kui ühtäkki tuli põmm veidi kiirema nõtkutamisega kala taha. See tegi juba siia-sinna sõitu ka. Päike paistis talle kogu aeg peale ja kala tantsiskles peaga raiudes selles rambivalguses.

Väga kaua ta ei esinenudki, ei järgnenud pea ühtegi sööstu ega ammugi hüpet, mõned korrad venitasin ta pea veepeale ja järgnes Madise kahv. Käes! Teine kala juba minusugusel väiksel harrastajal lennukaga. See oli 39-sentimeetrine isane, nagu kodus selgus. Kõigest 730 grammi raske, minu üllatuseks. Kõhus oli tal igasugu nodi, alates muidugi puruvana kestadest, aga ka üks väikese mardika seedumatu kitiinkest ja täiesti terve heleroheline paarisentimeetrine "kapsauss". Igasugu mudru neil sisse läheb praegu. Madis arvab, et suulaes konks teebki kalad vaguramaks kui käärides, mil lõhkumist on rohkem.

Üllatuskala. Fotod: Madis Messimas

Tegime väikesed pildid, lõuna. Panin kala endale vesti seljale, saba jäi välja. Tagasiteel miskit huvitavat ei toimunud, alles tugevalt allavoolu ühe puu kõrval sain kaks võttu järjest, aga siis suutsin putuka oksakesse lennutada. Samal ajal kui ma rapsisin, hõikas Madis, et sai kala. Siis aitas ta mul putuka kätte saada, käisin selleks vees ja udisin ridvaotsaga. Siis läksinme Madise kala vaatama. See oli neljakümneseitsmene, aga sale nooljas. Ja Madis oli just enne rääkinud, et siin lõikudes enam pole kala, säh sulle. Üldse on Madisega ülihuvitav, sest pea iga augu juures on tal lugu ja kalamälu ehk meenutus, millal, kui suuri ja kas üldse on olnud.

Järgnes palju auke ja vaba vett, käänakuid ja taimi, kraavideületusi, aga kala me rohkem ei saanud, kuigi Madis nägi üht toitumas ja pidin taas täpse heite tegema prikku. Madis sai sealt ühe võtu ka, kuid üldiselt oli õhtupoolne tuim ja vaikne ning siis hakkas vihmale kiskuma. Lõpuks jäimegi vihmakätte ja kui siis paar kärakat täpselt peakohal käis, pani see peaaegu mütsi peast lendama ning täiesti reflektiivselt peaaegu kõhuli maha hüppama. Võimas kõu oli. Kell üheksa õhtul saime liikuma, seljataha jäi päev täis palju elamusi, mitmeid kalu ja kogemusi.

Putukakarp on heast paremast punnis, kala läheb peagi ahju ja elamused laagerdavad, nagu ka kogemused, mis ma sain uppuvatega püüdmises nii taimi täis jões. Kõik need teadmised kuluvad ülimalt marjaks ära. Ja sellise kalagiidiga on kogu retk nagu filmis. Aitüma, ka nende peatselt saabuvate piltide eest, mis ma siis siia riputan.

Külalisesineja pandi ju veel ka riidesse, kuna mu enda neopreenid olid lasnas ja siis saingi väga seks pesu. Mõnus oli küll kahlakatega ja saabastega. Hea ja õige varustus on ikka oluline küll tegelikult.

Mis aga kõige huvitavam, siis eelõhtul imetletud puidutöö Madise kodus kulmineerus tagasiteel muusikakuulamisega. Tõeline renaissance man jätkas üllatamist. Kuna muusikateema pole võõras mullegi oli väga tore pärast kordaläinud kalapäeva hoopis millestki muust rääkida.

Isa ja poja päev

Täna oli täis isa ja poja päev. Kohe hommikul hakkasime naelu välja tõmbama, vahepeal Andre tudus pikalt ja mina sain siis omaette tööd teha. Hiljem, kui kõht oli täis ja mänguisu oli, käisime liivakastis. Jõeäärde jõudsime ka muidugi, hiilisime ühele kalale selja tagant ligi ja mina siis vaatasin kala nii kahe meetri pealt kuni Andre mul kukil hüplema hakkas ja kala viuhh minema pani. Selline 20-25 cm kala oli.

Hiljem käisin veel teises kohas ja siis Andrega oleks äärepealt ühe kala kätte ka saanud. Kerisin allavoolu Kalakola poes soovitatud havimurdjat, must tutt konksu ümber, nr kolm suurus pöörlev musta-kuldse diagonaalse triibuga, nime ei suuda täiesti väsinud peaga praegu öelda.

Ja nii see kala ühe rohu tagant varjulisest kohast otsa kargaski. See käis nii, et lant oli juba peaaegu minuni jõudmas, rohu juures justkui jäi seisma korraks lant, mõtlesin, et kerisin ju küll rohu kõrvalt, et kuda ta nüüd kinni jäi, aga siis juba kala keeras varjust valgusse ja mul kohe adrenaliin üleval, et wow kui suur kala, kilose kanti või veel pikem, siis aga märkasin, et nokkloom on hoopis ja niikui haakimisliigutust igaks juhuks tegin ja pinge tamiilile peale sai, oli teravate havi hammaste vahel tamiil katki.

Seda polegi varem juhtunud minu arust, olen saanud 0,3 kanti tamiiliga ilma trossita küll havi ja midagi pole juhtunud, aga ju siis see 0,2 tamiil, sügavale neelatud triller ja too "hea" nurga all tehtud haakimisliigutus tolle landi havi kurku jätsidki.

Hiljem lennutasin ühe teise trilleri üle puuoksa nii, et triller umbes 10 cm vette ulatus ja kerima hakkamise hetkel, üle selle puuoksa, sööstis alt üles pöörlema hakanud landi juurde üks tillu, kuid õnneks ei saanud konksudele pihta.

Tore oli ikkagi.

Esimene lennukaahven

Sellest on nüüd küll nädalapäevi möödas, kuid ükskord tuleb end ju kätte võtta. Jaanipäeva pildid ootavad.

Jaanilaupäeval sai lõkke ääres mõned heited tehtud, üks plumpski tõmbas meeled ärevaks, aga hiljem vaatlesid kõik kobrast, niiet sealt võis too plumpski pärineda.

Jaanipäeval oli aga väss peal ja ei jaksanud jõekaid kimbutama minna. Õudsalt rahulik ja mõnus oli paadiga Valgjärvele minna ja loota, et tuleb üks ilus loopimine ja kui mõnegi lennukaga ära tilliks, küll oleks tore.

Randel andis mulle seks puhuks oma putukakarbi ja ise loopis lanti. Saare taga hakkasid ahvenda end ilmutama ja isegi mul tuli mikifinni peale üks järele.

Aga proovisin ka pea kõik putukad läbi, ei midagi võtulaadset. Samas raske aru ka saada, nöör pole pidevalt pingul, ei tea nagu õigeid töövõtteid. Siis teises kaldas ühe musta wooly buggeriga, mil punast sekka sõlmitud, õnnestus saada üks otsa, kuid õiget haakimist vist polnud ja minema ta sai. Mõne aja pärast sain ikka ühe kätte ka, millest siis Randel pilti klõpsis. Ise ta väitis, et pole Valgjärvelt lennukaga ühtegi kala saanud, mul vist õnnestus ta karbist õigem putik leida.

Üks igavesti mõnus käik oli, selliseid oleks palju rohkem vaja.


Foto autor: Randel Kreitsberg

Kaladel oli vist raske talv.

Eile käisin kalal ja täna ka. Eile kobistasin ühe forelli seal ära, kust täna ühe kätte sain, võibolla isegi sama kala. Eile käis kala pinna lähedal vahel ühepäeviku koorujaid napsamas äärmiselt tähelepanematult. Miks? Mul jäi putukas kinni ja läksin seda rohus roomates päästma, ubisin jalad kuidagi ette ja ise järele, udjasin tokiga putuka oksa ümbert ära, samal ajal käis kala pinnavees nii umbes kolme meetri kaugusel. Et siis tema õgardles ja mina hiilisin hästi. Nojah, aga ainult ühepäeviku ajal ma neid enamasti näengi, sest muul ajal käib harva mõni lanti togimas või otsas, kuid putukat ei võta üldse mitte.

Ühepäeviku ajal on aga kalad enda asukohad reetnud, eile võttis siis pärast seda kirjeldatud intsidenti sama kala veidi vee alla lastud Mohican Mayfly'd, sama putukas mis mullu. Uputada dry fly'd ei tohiks, aga noh, mul teistsuguseid pole ja see meetod tagab saagi. Ühesõnaga kala võttis putuka suhu, mõtlesin, kas oodata sekund või kaks ja kui pooleteise peal haakisin, tundsin õrnalt kalakest ja tõmbasin putuka ta suust. Kala võis olla selle pika ajaga ära jaganud, et siin on mingi konks ja välja sülitanud putuka.

Täna, kuigi hommikul oli pilves, temperatuuri nii 11 kraadi õhtulgi, palju tuult, aga veidi päikest, siis koorujaid oli ja pinnakihis käijaid ka. Ühes kurvis suisa kaks, niiet hetkeks oli kahtlus, kumba valida. Üks tundus suurem, aga käis pinnas harvem, ühepäevikut eriti veel ei lenda. Valisin tihedamini käiva kala ja sain ta kohe teise või kolmanda heitega otsa ja niikui võtt toimus, kas haakisin või mitte, ei oskagi öelda, igatahes oli ritv kohe lookas, kala põõsaall ja mul emotsioon, et ohoohoo, täitsa korralik kala. Veidi väsitades sain aru, et väga suur siiski pole, kuid vähemalt mõõdus ja selle ma viin koju, sest nii harva kala saan ja kalal käin ka suht vähe aega.

Ja siis hakkasin puterdama, essa kord pistsin kalale näpu suhu, mõtlesin, et kindel haare, tühjagi, kala läks "ringile", rapsis ja rahmeldas, tõmbasin pea veepeale, teisel katsel lähenesin lõpusekaanele, kuid järgnes kõva rabelemine. Kolmas kord kui kala lähedale sain, nägin, et konks on küll "käärides", aga hoiab vaid nahariba, kindel haare kuklast ja kala sai veest välja.

Vähemalt selle kala põhjal tundub, et kaladel pole just kerge talv olnud. See kala kaalus l-36,5 ja L-40 juures kõigest 683 grammi, aasta tagasi sama pikk kala oli ju ligi 900 grammi. Ja märksa punasema lihaga. See kala oli suht lahja, oranžika-heleroosa lihaga ja endale jubedalt sisse kühveldanud. Tagumikus oli puruvana jäänuseid palju, siis üks kalake, siis mõni muu kiletiivaline ja ka mardikast polnud ära öelnud peale koorujate ja viimased päevad muidugi ainult ühepäeviku koorujaid sisse õgardlenud.

Piltidega olen jätkuvalt rahul.

Lennukaga tragimine?

Samal ajal kui on võimalik lugeda Rootsis leitud hiiiglaslikust räimede hirmust ja Liivi lahest saadakse tohutu vinträim, tegelen mina justkui kalapüügi aseainega. On ja nagu ei ole ka, aga igatahes sain ma looduse nautimisest küll täieliku hea laksu.

Kui laps oli tudumiseks voodis läksin pool kümme, mil väljas ju täiesti valge, Pirita äärde uurima, kas kala pinnas näha on ja kui suuri. Pinnas keegi praktiliselt ei käinud, kuigi satikaid oli seitset sorti. Mingid päevikud ja liblikad, sääski muidugi, sõnaga kõikvõimalikke mulle tundmatuid tiivulisi.

Vesi oli üllatavalt soe, otsa sidusin esialgu enda seotud striimeri, aga sellega kiires voolus ülevoolu kuidagi ma püüda ei osanud, küllap ei saagi. Seejärel panin otsa samuti enda seotud polywinged midge'i. Noh, eesmärk oli tegelikult mu käigul saada lihtsalt välja, nautida linnulaulu, vee vulisemist ja sääsehammustusi ning hea õnne korral kontrollida, kas jões kala on.

Niisiis õnnestus Pirital tuvastada kolm liiki, merikatitad, viidikas ja lepamaim. Viimane neist võibolla kõige üllatavam isegi. Putuka söömiseks oli piisavalt suur vaid forell, kuid "suur" tähendab siin kontekstis tõelist titat, kelle kiusamine pole loomulikult eetiline ja loodan, et noorjärk kasvab ilusti ning mõtisklen, kus ja kas üldse on võimalik leida sealt seda liiki kotikala, tõenäoliselt mitte, sest paikseks kellelgi põhjust jääda pole, mereni on vähe maad ja toit seal ootab, eks ka geenid sinna rännet mõjutavad.

Aga tore, et merikas kasvab. Seekord võtsin fotoka kaasa ja püüdsin hämara valgusega pilte saada, jään vist isegi endaga suht rahule.


Sellised titad peavad jääma vette ja parem üldse kalamehe poolt puutumata.


Pole võibolla eriti sagedane, et lendõnge väikese putukaga õnnestub keegi kõhualt kinni saada. Mingeid spets tragimisliigutusi ju ei tehta, kui mitte arvestada haakimisliigutusele sarnast järsku jõnksu, millega kogu rakendus lendu tõmmatakse.


Nägin ühes kaldaäärses rooaugus justkui suurema kala külje helki, mis võis ka vabalt olla rohi. Veidi keerukalt positsioonilt paari heidet tehes oli ühtäkki otsa haakunud lepamaim. Paks oli ta ja esialgu tundus, nagu oleksin surnud kala otsa saanud. Aga oli teine täitsa elus, kahjuks vist pärast minu tegevust mitte kuigivõrd tervise juures.

Imepisike ühepäevik

Nägin ühte iiimepisikest ühepäevikut, rohekas tundus ta pealekauba. Äkki polnudki, aga hirmsalt ühepäeviku moodi oli ikka küll, võibolla ta oligi natuke nagu ebaküps veel.

Käisin jõepeal seega, pildistada kala ei saanud, liialt vähe andsid nad end näole. Ilm oli pärast pikka soojalainet (25+) jahe, pilvine ja tuuline (alla 10 kraadi sooja). Jõudsin kohale nii pool neli või natu enne. Kalad näitasidki just sel ajal ja hiljem mitte üldse.

Üks rabas kohe esimeses kurvis allavoolu keritud Rapalat jõekatoonides. Siis püüdsin veel natu allavoolu kerides järjest läbi, kuna ei tea kus praegu kala võib olla, kas oma tavakohtades või mitte, sest kallas on kõik ju pärast kevadvett räsitud. Nii ühel sirgel otsustasin ikkagi landilõksu vahelt ära võtta ja siduda otse tamiili külge landi. Nii kohe järgmise viskega tuli kala haarama vahetult landi väljatõstmise hetkel. Järgmise viske tegin samasse kohta, kuigi karta oli ju, et kala mu jalge ees kusagil. Ja nii oligi, niikui lant ennast minu juures keeras nina ülesvoolu poole, käis nätakas, vett pritsis ja mina mõtlesin, kuidas kiirelt tamiili järele anda, et kala vees püsiks, sest sidur käima ei läinud, kala siples veepiiril ja õhus ning juba sekundi-kahe pärast lahti saigi. Ei olnud kumbki väga pikalt üle L-30 või L-35. Ülejäänud augud ja kurvid ja sirged kala ei näidanud.

Nii ronisingi pärast üht potentsiaalset kohta jõkke ja hakkasin ülesvoolu minema. Nii sain oma 800 meetrit jõepõhja endale senisest palju selgemaks ning nüüd on päris hästi teada, et kui vesi alla läheb ja pärast jaani ühepäevikud väljas, kuhu võiks veel minna suurt kala otsima.

Ja hiljem käisin veel allavoolu kõrgelt koos juraka kivitükiga sisse, hea oli et midagi ära ei murdnud endal või ridval.

Korrakski midagist

Korda kaheksa vist on nüüd meres käidud ja kuigi viimasel nädalal on siit-sealt kuulda kenasid saake, igapäevaselt suisa, siis minul endiselt pole trehvanud. Talgupäeval nägin aga kaht ülikena jõekat, mis vere keema ajasid ja kuigi ma vahepeal pole koju jõudnud, et lennukat ja putukaid haarata või jõekalandi karpi, siis nii käisingi täna ühe tiiru merikalantidega jõel.

Ja ära sa märgi, kuskil pärast seitset hakkasin tuiama ja ühe kalakohapeal küll allavoolu visatud ja üles keritud Tšudesnaja ahvatlev polnud, aga samast kohast kui allavoolu kerisin, tuli haarama ja näitas külge, kahjuks liiga kaugel, et selgelt näha, aga eriti tillu justkui polnud.

Asi seegi ja emotsioon meres nullimise vahel, seda enam, et siukest suht suurt plekki ründas. Näljas nad ja võtaks vist lanti päris hästi praegu. Ei teagi, kas ja kui palju veel merre lähen, äkki avasin hooaja liiga vara ja tüdimus kipub peale. Teine asi, et pole ju aega käia, võtsin kaks puhkepäeva, aga uued asjatoimetused vahel, ei jõua neidki teha, mis esialgu plaanis. Ja siis istume jälle kontoris...

Kui fotokast midagi asjalikku leian, panen siia juurde.

Putukatega

Madis tõi mulle katsetamiseks putukaid. Katsetasin, aga midagi öelda ei oska. Ei mängu kohta suurt, ega selle kohta, kas töötavad. Kala seega ei saanud, kolmas kord see kevad merikajahil. Neli tundi loopisin Viimsi idakaldal läänetuulega. Kas nüüd tuul puhus soojemat vett kaldast ära? Ei usugi eriti, polnud ta seal kaldaski soojem kui mujal vast. Aga päris kaldas pruunvetika sees elu käis juba. Kohati sogane, kohati klaar.

Mõni pilt sai seekord tehtud, vähemalt sedagi.

Kuuldused, laulupidu ja puhas õhk....päike muidugi ka

Aga kaladest ainult kaks parve ogalikke ja mõni isend üksikult kah :)

Ühesõnaga reedel ja laupäeval saadi kala, pühapäevalgi enne kui Murastesse jõudsin ütles Mauris, et just kõrval võeti kala välja. Oli ta nüüd mõõdus või alla, ei tea, aga sel ajal kui mina püüdsin, so 13-18, kala ma ei näinud.

Vees käis see-eest mitmeid lante ja esimest korda ka Berkut ehk siis Kruunu venelaste koopia. Minu arust hea mäng, pole laita. Aga proovisin nii siniste toonidega kui ka pronksjaga, mis oli viimastel päevadel kala toonud, aga seekord ei midagi. Tuleb leida aega, käia.

Tuul oli pea olematu, kaks päeva päike lõõskas, nii 15 kraadi oli väljas küll sooja, vesi mõistagi paar kraadi vaid soe. Jalad külmetasid ja kui tagumik veest väljas oli, siis reied põlesid. Selline see kevad on merikapüüdjale :)

Putukavärgi proovin ka ära, äkki Madise endale isegi kaasa kauplen.

Võla tasumine

Siin nad siis on, mis vahepeal turuputka hinnaga soetatud. Putukaid merikale pole veel kätte saanud ja jõeka omasid ka ei näita.

Pigem-jõeka voblerid ja võiks-merikat-saada plekid.



Kui esimene pilt on veel suht hea, siis teine kahjuks päh, pime, terane, krutitud jne. Aga katsun paremaid teha kui kala saan.