Kui laps oli tudumiseks voodis läksin pool kümme, mil väljas ju täiesti valge, Pirita äärde uurima, kas kala pinnas näha on ja kui suuri. Pinnas keegi praktiliselt ei käinud, kuigi satikaid oli seitset sorti. Mingid päevikud ja liblikad, sääski muidugi, sõnaga kõikvõimalikke mulle tundmatuid tiivulisi.
Vesi oli üllatavalt soe, otsa sidusin esialgu enda seotud striimeri, aga sellega kiires voolus ülevoolu kuidagi ma püüda ei osanud, küllap ei saagi. Seejärel panin otsa samuti enda seotud polywinged midge'i. Noh, eesmärk oli tegelikult mu käigul saada lihtsalt välja, nautida linnulaulu, vee vulisemist ja sääsehammustusi ning hea õnne korral kontrollida, kas jões kala on.
Niisiis õnnestus Pirital tuvastada kolm liiki, merikatitad, viidikas ja lepamaim. Viimane neist võibolla kõige üllatavam isegi. Putuka söömiseks oli piisavalt suur vaid forell, kuid "suur" tähendab siin kontekstis tõelist titat, kelle kiusamine pole loomulikult eetiline ja loodan, et noorjärk kasvab ilusti ning mõtisklen, kus ja kas üldse on võimalik leida sealt seda liiki kotikala, tõenäoliselt mitte, sest paikseks kellelgi põhjust jääda pole, mereni on vähe maad ja toit seal ootab, eks ka geenid sinna rännet mõjutavad.
Aga tore, et merikas kasvab. Seekord võtsin fotoka kaasa ja püüdsin hämara valgusega pilte saada, jään vist isegi endaga suht rahule.
Sellised titad peavad jääma vette ja parem üldse kalamehe poolt puutumata.
Pole võibolla eriti sagedane, et lendõnge väikese putukaga õnnestub keegi kõhualt kinni saada. Mingeid spets tragimisliigutusi ju ei tehta, kui mitte arvestada haakimisliigutusele sarnast järsku jõnksu, millega kogu rakendus lendu tõmmatakse.
Nägin ühes kaldaäärses rooaugus justkui suurema kala külje helki, mis võis ka vabalt olla rohi. Veidi keerukalt positsioonilt paari heidet tehes oli ühtäkki otsa haakunud lepamaim. Paks oli ta ja esialgu tundus, nagu oleksin surnud kala otsa saanud. Aga oli teine täitsa elus, kahjuks vist pärast minu tegevust mitte kuigivõrd tervise juures.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar