Imepisike ühepäevik

Nägin ühte iiimepisikest ühepäevikut, rohekas tundus ta pealekauba. Äkki polnudki, aga hirmsalt ühepäeviku moodi oli ikka küll, võibolla ta oligi natuke nagu ebaküps veel.

Käisin jõepeal seega, pildistada kala ei saanud, liialt vähe andsid nad end näole. Ilm oli pärast pikka soojalainet (25+) jahe, pilvine ja tuuline (alla 10 kraadi sooja). Jõudsin kohale nii pool neli või natu enne. Kalad näitasidki just sel ajal ja hiljem mitte üldse.

Üks rabas kohe esimeses kurvis allavoolu keritud Rapalat jõekatoonides. Siis püüdsin veel natu allavoolu kerides järjest läbi, kuna ei tea kus praegu kala võib olla, kas oma tavakohtades või mitte, sest kallas on kõik ju pärast kevadvett räsitud. Nii ühel sirgel otsustasin ikkagi landilõksu vahelt ära võtta ja siduda otse tamiili külge landi. Nii kohe järgmise viskega tuli kala haarama vahetult landi väljatõstmise hetkel. Järgmise viske tegin samasse kohta, kuigi karta oli ju, et kala mu jalge ees kusagil. Ja nii oligi, niikui lant ennast minu juures keeras nina ülesvoolu poole, käis nätakas, vett pritsis ja mina mõtlesin, kuidas kiirelt tamiili järele anda, et kala vees püsiks, sest sidur käima ei läinud, kala siples veepiiril ja õhus ning juba sekundi-kahe pärast lahti saigi. Ei olnud kumbki väga pikalt üle L-30 või L-35. Ülejäänud augud ja kurvid ja sirged kala ei näidanud.

Nii ronisingi pärast üht potentsiaalset kohta jõkke ja hakkasin ülesvoolu minema. Nii sain oma 800 meetrit jõepõhja endale senisest palju selgemaks ning nüüd on päris hästi teada, et kui vesi alla läheb ja pärast jaani ühepäevikud väljas, kuhu võiks veel minna suurt kala otsima.

Ja hiljem käisin veel allavoolu kõrgelt koos juraka kivitükiga sisse, hea oli et midagi ära ei murdnud endal või ridval.