Kaladel oli vist raske talv.

Eile käisin kalal ja täna ka. Eile kobistasin ühe forelli seal ära, kust täna ühe kätte sain, võibolla isegi sama kala. Eile käis kala pinna lähedal vahel ühepäeviku koorujaid napsamas äärmiselt tähelepanematult. Miks? Mul jäi putukas kinni ja läksin seda rohus roomates päästma, ubisin jalad kuidagi ette ja ise järele, udjasin tokiga putuka oksa ümbert ära, samal ajal käis kala pinnavees nii umbes kolme meetri kaugusel. Et siis tema õgardles ja mina hiilisin hästi. Nojah, aga ainult ühepäeviku ajal ma neid enamasti näengi, sest muul ajal käib harva mõni lanti togimas või otsas, kuid putukat ei võta üldse mitte.

Ühepäeviku ajal on aga kalad enda asukohad reetnud, eile võttis siis pärast seda kirjeldatud intsidenti sama kala veidi vee alla lastud Mohican Mayfly'd, sama putukas mis mullu. Uputada dry fly'd ei tohiks, aga noh, mul teistsuguseid pole ja see meetod tagab saagi. Ühesõnaga kala võttis putuka suhu, mõtlesin, kas oodata sekund või kaks ja kui pooleteise peal haakisin, tundsin õrnalt kalakest ja tõmbasin putuka ta suust. Kala võis olla selle pika ajaga ära jaganud, et siin on mingi konks ja välja sülitanud putuka.

Täna, kuigi hommikul oli pilves, temperatuuri nii 11 kraadi õhtulgi, palju tuult, aga veidi päikest, siis koorujaid oli ja pinnakihis käijaid ka. Ühes kurvis suisa kaks, niiet hetkeks oli kahtlus, kumba valida. Üks tundus suurem, aga käis pinnas harvem, ühepäevikut eriti veel ei lenda. Valisin tihedamini käiva kala ja sain ta kohe teise või kolmanda heitega otsa ja niikui võtt toimus, kas haakisin või mitte, ei oskagi öelda, igatahes oli ritv kohe lookas, kala põõsaall ja mul emotsioon, et ohoohoo, täitsa korralik kala. Veidi väsitades sain aru, et väga suur siiski pole, kuid vähemalt mõõdus ja selle ma viin koju, sest nii harva kala saan ja kalal käin ka suht vähe aega.

Ja siis hakkasin puterdama, essa kord pistsin kalale näpu suhu, mõtlesin, et kindel haare, tühjagi, kala läks "ringile", rapsis ja rahmeldas, tõmbasin pea veepeale, teisel katsel lähenesin lõpusekaanele, kuid järgnes kõva rabelemine. Kolmas kord kui kala lähedale sain, nägin, et konks on küll "käärides", aga hoiab vaid nahariba, kindel haare kuklast ja kala sai veest välja.

Vähemalt selle kala põhjal tundub, et kaladel pole just kerge talv olnud. See kala kaalus l-36,5 ja L-40 juures kõigest 683 grammi, aasta tagasi sama pikk kala oli ju ligi 900 grammi. Ja märksa punasema lihaga. See kala oli suht lahja, oranžika-heleroosa lihaga ja endale jubedalt sisse kühveldanud. Tagumikus oli puruvana jäänuseid palju, siis üks kalake, siis mõni muu kiletiivaline ja ka mardikast polnud ära öelnud peale koorujate ja viimased päevad muidugi ainult ühepäeviku koorujaid sisse õgardlenud.

Piltidega olen jätkuvalt rahul.

Lennukaga tragimine?

Samal ajal kui on võimalik lugeda Rootsis leitud hiiiglaslikust räimede hirmust ja Liivi lahest saadakse tohutu vinträim, tegelen mina justkui kalapüügi aseainega. On ja nagu ei ole ka, aga igatahes sain ma looduse nautimisest küll täieliku hea laksu.

Kui laps oli tudumiseks voodis läksin pool kümme, mil väljas ju täiesti valge, Pirita äärde uurima, kas kala pinnas näha on ja kui suuri. Pinnas keegi praktiliselt ei käinud, kuigi satikaid oli seitset sorti. Mingid päevikud ja liblikad, sääski muidugi, sõnaga kõikvõimalikke mulle tundmatuid tiivulisi.

Vesi oli üllatavalt soe, otsa sidusin esialgu enda seotud striimeri, aga sellega kiires voolus ülevoolu kuidagi ma püüda ei osanud, küllap ei saagi. Seejärel panin otsa samuti enda seotud polywinged midge'i. Noh, eesmärk oli tegelikult mu käigul saada lihtsalt välja, nautida linnulaulu, vee vulisemist ja sääsehammustusi ning hea õnne korral kontrollida, kas jões kala on.

Niisiis õnnestus Pirital tuvastada kolm liiki, merikatitad, viidikas ja lepamaim. Viimane neist võibolla kõige üllatavam isegi. Putuka söömiseks oli piisavalt suur vaid forell, kuid "suur" tähendab siin kontekstis tõelist titat, kelle kiusamine pole loomulikult eetiline ja loodan, et noorjärk kasvab ilusti ning mõtisklen, kus ja kas üldse on võimalik leida sealt seda liiki kotikala, tõenäoliselt mitte, sest paikseks kellelgi põhjust jääda pole, mereni on vähe maad ja toit seal ootab, eks ka geenid sinna rännet mõjutavad.

Aga tore, et merikas kasvab. Seekord võtsin fotoka kaasa ja püüdsin hämara valgusega pilte saada, jään vist isegi endaga suht rahule.


Sellised titad peavad jääma vette ja parem üldse kalamehe poolt puutumata.


Pole võibolla eriti sagedane, et lendõnge väikese putukaga õnnestub keegi kõhualt kinni saada. Mingeid spets tragimisliigutusi ju ei tehta, kui mitte arvestada haakimisliigutusele sarnast järsku jõnksu, millega kogu rakendus lendu tõmmatakse.


Nägin ühes kaldaäärses rooaugus justkui suurema kala külje helki, mis võis ka vabalt olla rohi. Veidi keerukalt positsioonilt paari heidet tehes oli ühtäkki otsa haakunud lepamaim. Paks oli ta ja esialgu tundus, nagu oleksin surnud kala otsa saanud. Aga oli teine täitsa elus, kahjuks vist pärast minu tegevust mitte kuigivõrd tervise juures.

Imepisike ühepäevik

Nägin ühte iiimepisikest ühepäevikut, rohekas tundus ta pealekauba. Äkki polnudki, aga hirmsalt ühepäeviku moodi oli ikka küll, võibolla ta oligi natuke nagu ebaküps veel.

Käisin jõepeal seega, pildistada kala ei saanud, liialt vähe andsid nad end näole. Ilm oli pärast pikka soojalainet (25+) jahe, pilvine ja tuuline (alla 10 kraadi sooja). Jõudsin kohale nii pool neli või natu enne. Kalad näitasidki just sel ajal ja hiljem mitte üldse.

Üks rabas kohe esimeses kurvis allavoolu keritud Rapalat jõekatoonides. Siis püüdsin veel natu allavoolu kerides järjest läbi, kuna ei tea kus praegu kala võib olla, kas oma tavakohtades või mitte, sest kallas on kõik ju pärast kevadvett räsitud. Nii ühel sirgel otsustasin ikkagi landilõksu vahelt ära võtta ja siduda otse tamiili külge landi. Nii kohe järgmise viskega tuli kala haarama vahetult landi väljatõstmise hetkel. Järgmise viske tegin samasse kohta, kuigi karta oli ju, et kala mu jalge ees kusagil. Ja nii oligi, niikui lant ennast minu juures keeras nina ülesvoolu poole, käis nätakas, vett pritsis ja mina mõtlesin, kuidas kiirelt tamiili järele anda, et kala vees püsiks, sest sidur käima ei läinud, kala siples veepiiril ja õhus ning juba sekundi-kahe pärast lahti saigi. Ei olnud kumbki väga pikalt üle L-30 või L-35. Ülejäänud augud ja kurvid ja sirged kala ei näidanud.

Nii ronisingi pärast üht potentsiaalset kohta jõkke ja hakkasin ülesvoolu minema. Nii sain oma 800 meetrit jõepõhja endale senisest palju selgemaks ning nüüd on päris hästi teada, et kui vesi alla läheb ja pärast jaani ühepäevikud väljas, kuhu võiks veel minna suurt kala otsima.

Ja hiljem käisin veel allavoolu kõrgelt koos juraka kivitükiga sisse, hea oli et midagi ära ei murdnud endal või ridval.

Korrakski midagist

Korda kaheksa vist on nüüd meres käidud ja kuigi viimasel nädalal on siit-sealt kuulda kenasid saake, igapäevaselt suisa, siis minul endiselt pole trehvanud. Talgupäeval nägin aga kaht ülikena jõekat, mis vere keema ajasid ja kuigi ma vahepeal pole koju jõudnud, et lennukat ja putukaid haarata või jõekalandi karpi, siis nii käisingi täna ühe tiiru merikalantidega jõel.

Ja ära sa märgi, kuskil pärast seitset hakkasin tuiama ja ühe kalakohapeal küll allavoolu visatud ja üles keritud Tšudesnaja ahvatlev polnud, aga samast kohast kui allavoolu kerisin, tuli haarama ja näitas külge, kahjuks liiga kaugel, et selgelt näha, aga eriti tillu justkui polnud.

Asi seegi ja emotsioon meres nullimise vahel, seda enam, et siukest suht suurt plekki ründas. Näljas nad ja võtaks vist lanti päris hästi praegu. Ei teagi, kas ja kui palju veel merre lähen, äkki avasin hooaja liiga vara ja tüdimus kipub peale. Teine asi, et pole ju aega käia, võtsin kaks puhkepäeva, aga uued asjatoimetused vahel, ei jõua neidki teha, mis esialgu plaanis. Ja siis istume jälle kontoris...

Kui fotokast midagi asjalikku leian, panen siia juurde.

Putukatega

Madis tõi mulle katsetamiseks putukaid. Katsetasin, aga midagi öelda ei oska. Ei mängu kohta suurt, ega selle kohta, kas töötavad. Kala seega ei saanud, kolmas kord see kevad merikajahil. Neli tundi loopisin Viimsi idakaldal läänetuulega. Kas nüüd tuul puhus soojemat vett kaldast ära? Ei usugi eriti, polnud ta seal kaldaski soojem kui mujal vast. Aga päris kaldas pruunvetika sees elu käis juba. Kohati sogane, kohati klaar.

Mõni pilt sai seekord tehtud, vähemalt sedagi.

Kuuldused, laulupidu ja puhas õhk....päike muidugi ka

Aga kaladest ainult kaks parve ogalikke ja mõni isend üksikult kah :)

Ühesõnaga reedel ja laupäeval saadi kala, pühapäevalgi enne kui Murastesse jõudsin ütles Mauris, et just kõrval võeti kala välja. Oli ta nüüd mõõdus või alla, ei tea, aga sel ajal kui mina püüdsin, so 13-18, kala ma ei näinud.

Vees käis see-eest mitmeid lante ja esimest korda ka Berkut ehk siis Kruunu venelaste koopia. Minu arust hea mäng, pole laita. Aga proovisin nii siniste toonidega kui ka pronksjaga, mis oli viimastel päevadel kala toonud, aga seekord ei midagi. Tuleb leida aega, käia.

Tuul oli pea olematu, kaks päeva päike lõõskas, nii 15 kraadi oli väljas küll sooja, vesi mõistagi paar kraadi vaid soe. Jalad külmetasid ja kui tagumik veest väljas oli, siis reied põlesid. Selline see kevad on merikapüüdjale :)

Putukavärgi proovin ka ära, äkki Madise endale isegi kaasa kauplen.

Võla tasumine

Siin nad siis on, mis vahepeal turuputka hinnaga soetatud. Putukaid merikale pole veel kätte saanud ja jõeka omasid ka ei näita.

Pigem-jõeka voblerid ja võiks-merikat-saada plekid.



Kui esimene pilt on veel suht hea, siis teine kahjuks päh, pime, terane, krutitud jne. Aga katsun paremaid teha kui kala saan.

2010 - läks

Päike tõuseb ammu juba kella kuue paiku, mis tähendab, et kevad tuleb mürinal hoolimata sellest, et talvel visanud hanged sulavad kasinalt ja vahepeal tuleb lund veel juurdegi.

Seega, aasta on ammu alanud ja aeg enne sagedasemaid püügiretki teema üles soojendada. Vahepeal on suisa väga pikk paus olnud. Aasta alguses tegime Ranedeliga ühe käigu Pärnu jõele ja lahele, kuid too polnudki niiväga kalapüük.

Võlgu olen lugejatele (keda usutavasti mõni üksik siia satub siiski) oma vahepealsete turuostude pildid, olen soetanud nii mõned jõekalandid kui merikale midagi, kuid siiski väga tagasihoidlikult. Ja üleüldse võibolla peaks pilti ja juttu tegema alles siis, kui kala ka pildile saab tulla....

Sel nädalavahetusel täienes putukakarpki 9 isendi võrra, aga kolm sitikat neist otsustasid siiski looduse rüppe jääda. Neist ma pilte ammugi tegema ei hakka siia netti, kuna hirmus salaretsept on (!) ja autoriks pole ka mina.

Igatahes sai nüüd maalt spinningki ära toodud, Härri käest soetatud miski tootmisest maas Loopi neopreen püks, mis on väga seks, tänkju-tänkju; ja Loopi lennukalt ka tolm maha pühitud nüüdseks. Scierra ootab oma järge. Demonstreerin seda püksi siin Madise tehtud piltidel ja loodetavasti edaspidi on veel põhjust pilti teha. Kartsin, et jalanumber on väiksevõitu, eks seda külmas vees saab veel näha, aga pigistama ei hakanud, mõnusalt on ümber kõik, liikumine parem kui eelmistega.

Lennukaga retk sel laupäeval terve päeva oli igatahes tase. Aitäh! Pole mitte eluseeski teinud püüki sellise lumega esiteks ja teiseks lennukaga. Kahjuks kummalgi kala tabada ei õnnestunud, ehkki püügimaa oli Madisel selge iga viimse vees lebava puu ja põhjasubstraadini. Muidugi tõsi, jõgi oli suhteliselt vähe aega vaba veega olnud, vesi oli madal, suhteliselt sogane ja ujus ka igasugu tutte ja oksi ringi, suurveest veel jälgegi polnud.

Kuid kokkuvõtlikult väga õpetlik retk, sest Madise nõuanded kulusid lennutamist meelde tuletades marjaks ära. Lisaks muidugi järgmisteks püükideks saadud nümfid ja maimud ja ega uppuv striimergi odav ole. Näe nüüd meenus, et tippetirullgi jäi minu kätte! Ai-ai-ai.

Nüüd aga ootan ainult, et talv veel sulaks, aga päris suurvett ei tuleks, siis saaks äkki lennukaga mõne kala pildile. Merika jaoks on veel jääd kuulu järgi palju, aga soodsa tuule korral võib selle minema lükata ja siis on ainult aega vaja, et püüki teha.

Esialgu siis seda talve iseloomustavad klõpsud, millalgi ehk ka mõni landipilt, mis võlgu olen, aga slaidiesitus mis sai blogile külge poogitud tingis asjaolu, et Picasast kustutasin mõne pildi maha, mida slaididesse ei tahtnud, mistõttu kustusid nad ära ka veebist. Kahju, et nüüd neid kastikesi peate vahtima, aga ehk millalgi on aega vähe kõpitseda ja enamik pilte jäi ju alles :)

PS: Vahepeal nägi ilmavalgust ka "Õngemees kalavetel IV", kus sees mu lugu lennukaga alustamisest.

Foto Madis Messimaselt:

Jõuluahven

Esimest korda sain jääle laupäeval. Tegime talvematka meestega suurte miinustega, jõudsime Päästjärve äärde valges ja sain neli ahvenat jääle, kolm tegime lõkkel soojaks ja nokkisime liha ära. Ühe lasin tagasi. Öösel oli -17 kraadi külma vist. Hommikul sain ainult ühe ahvena, kuigi see oli suurem kui eelmised.

Täna sain teist korda jääle, jõululaupäeval. Tõstamaal, valida oli karjäär ja kaks järve. Kuna aega oli vähe, otsustasin lihtsaima kasuks ja ei läinud seiklema.

Tallinnast ostsin kuusamo 5,5 cm Varma püstsiku, kuldne ja musta-punase sakiga, Randeli juures seotud sääsevastne otsa. Roikku peale esialgu pidi narrima, aga kaks 50-grammist tuli. järgmisest august kolm kala, edasi koprapesa poole käis mingi narrimine. Keegi togis pidevalt lanti, aga putuka vastu huvi ei tundnud. Loomulikult mõtlesin, et havi. Aga kuna roikku otsa keegi ei jäänud, panin otsa Õnneliku Johni (ikka Limonka värvikolmikuga) ja kohe hakkas haakima. Väiksemad ahvenad tulid vastupanuga, aga siis järsku tõmbasin ilma suurema vastupanuta igavese juraka jääle.

No esialgu tunduvad kõik suuremad ahvenad jubedad pätsid. Kaalu ei tea, aga ega ta nüüd nii suur polnudki, kuid sealt ikkagi korralik ahvunn. l-20 L-24. Mis ta kaaluda võis, no vast 200-250 grammi.

Tikutopsid lasin tagasi, üks hetk enne kolme oli üks võtuaeg, kui enamik kalu tuli, aga kahjuks katkes see kähku. Ahvenakrõbuskeid said siiski kõik maitsta, kokku üheksa kala tõin ära.

Matkal

Käisime enne jõule talvematkal Lõuna-Eestis. Mõni klõps sealtki, pisikesel järvel puurisime auke ja solgutasin 10 minutit roikkut. Hiljem ööbimispaigas sain neli kala ära ka tillitatud Päästjärvel. Kusjuures kolm lasime ilma puhastamata lõkkest üle ja siis nokkisime naha alt liha, täitsa hea oli!







Piltide autor Randel Kreitsberg.