Lendhavid

Täna käisin jõel ja sain palju-palju targemaks jälle, selles osas, et ma ikka midagi ei tea.

Seal kus olid kogu aeg forellid, olid nüüd lendhavid. Kaks tükki võtsid väga aplalt Rapala Original Floatingut vikrivärvides, mõlema puhul olin kindel, et otsas on forell, kuid mitte kauaks muidugi.

Ülesvoolu käisin hommikul lennukaga läbi, ujutasin endaseotud putukat, millel avastasin mingi hetk, et paabulinnu sulgesid nelja asemel järel kaks, kus ülejäänud jäid, ei tea. Ühtegi kala ei näinud. Vesi maru madal, kudemiskohti ka nagu ei osanud näha.

Forellid olid oma tavalise kohapealt kadunud, vesi tõesti väga maas, pole terve suvi nii maas olnudki kui praegu, forellide asemele ilmunud havid, väga kirka värviga, hirmsasti jõudu täis, mõlemad hüppasid kõrgele õhku. Esimese lasin tagasi, teise tõin koju, maos oli mingi pisike luukere.

Arvatavasti Edi Butterflyd forell kahel korral ninaga tonksas ka, aga võtjat polnud. Üks Bingo põõsasse ja üks Mepps kah :(

Esimene kala tuli üldse tragides. Las pildid siis räägivad enda eest.

Tõhelal

Esimest korda sain täna Tõhela järvele ja mulje oli positiivne. Kolme peale saime kalu tagasi lasta ja ka mõned kaasa võtta. Üks ahven kukkus mulle Meppsi Black Furyga, millel oli punaste täppide värv veidi oranžikaks läinud, või ongi selline versioon, tont teab. Teine ahven võttis vähe sügavamast Edi Bingot, seda teist, mis mul Valgejõe retkest järele jäi. Ühe havimagneti viskasin Valgejõel kogemata vastu veest välja ulatuvat puutüve suure pauguga ja see läks pooleks. Töötas küll veel kui kokku lükkasin landi keha, kuid see jäi hiljem kusagile kapitaalselt kinni. Igatahes seda teist Bingot olin ma rohkem kasutanud ja tolle mäng oli mulle rohkem meeldinud. Aga kätte jäänud Bingol pole ka häda, kuigi see Tõhela ahven teda eriti vist ei ampsanudki, haakis kala väljastpoolt lõua alt.

Kahjuks mingit ilusat ahvenasaaki ei saanud me ja igatsen Ermistule, et veel võdikutega proovida, kuna Tõhelal see ei toiminud üldse, ega seal polegi sellist põhja ka, kus tinapead kasutada saab. Roovaba sirpsaba ja trillerit ei tahtnud keegi.

Kuid hommikune järv oli ilus, niipalju kui seda fotodel edasi õnnestub anda. Üks salavõrk käis ka muidugi asja juurde, mingi paatkond sõitis sinna mootorpaadiga ka sisse. Kahte kotkast nägime ka. Ahvenatel oli maos poolseeditud kiilid, vist. Ja mingid kahtlased usjad limukad, roosakad, soolikate moodi, umbes 3-4 sentimeetrit pikad, justkui kehaosa, suu ja sabaosaga. Ei osanud neid kuidagi millekski mõelda, igatahes kõhuõõnes nad olid. Samuti oli kaladel peal lestalisi, vist. Eriline bioloog olen ikka :S

Esimene oma seotud putukas

Randel sidus ühe putuka ette ja mina tema järel. Polnudki nii keeruline kui oleks võinud arvat ja putukas polnud ka nii raske oma olemuselt. Eks "tuust" natu viltu sai peale, aga kui peaks endale sidumispingi ja muud vajalikud vahendid saama, siis võiks neid tulla küll nagu vändrast saelaudu. Igatahes, landi tegemine võtab kõvasti rohkem aega ja vilumust, vist.


Esimene enda seotud putukas, lennukamehe ja kirjaniku John Gierach putukas, Special. Imiteerib nagu ikka striimerid kalamaimu. Seotud Valgjärvel Otepää lähedal 19. augusti päeval.

Esimene harjus

Valgejõe harjus l-28,5 L-32,5 kaalus 300 grammi.
Võttis vihmasel aga soojal 16. augusti hommikul kell 9-10 vahel Mepps nr 2 pöörlevat lanti Brown Trout värvides.

Samast august veel kaasa ahven, igal pool võttis havi, kuid väike. Pilt jätab mõndagi soovida :)

Kõige visam võitleja

Kagus olid taevas rünkjad pilved. Kogu laotuse värv varjeerus heledast sinakashallist üsna sünkja siniseni. Lõunamaalased peavad sel ajal mil ma jõeäärde jõudsin veel siestat.

Olin paar päeva varem ühepäevikuajal lõppu näinud, õigemini mõelnud. Ilm oli külm, mitu päeva kümme kraadi ja tuulas ka. Tänane ilm oli veidi sõbralikum, hommikul paistis päike ja õhk soojenes ka vist oma 15-16 kraadini.

Vesi oli endiselt jões kõrge, selles lõigus on rohkem jõe kohale kaarduvaid pajusid ja vastaskaldas mahalangenud puid. Kuid forelli polnud ma kunagi seal kohanud, kuigi jõgi on just rohkem varjet pakkuv kui allpool asuv väikeste forellide lõik.

Ühte käänakusse jäin seisma, see oli hea koht passimiseks. Allavoolu oli näha mitusada meetrit jõge, ülesvoolu ka oma 60-80 meetrit. Huvi pärast ja meenutamaks selle lõigu profiili katsusin korraks jõe põhja, see oli paene ja vett oli umbes üle meetri. Järsku käis ülesvoolu põõsa kohal keset jõge korralikum sumakas. Forell!

Oma kõvakstõmmanud nahast sõdurisaapad kergitasin istuli olles õhku ning hakkasin tagumik ees kaldast eemalduma. Ringiga lagedale jõudes panin ritva kokku, ise mõeldes, et ikkagi toitub kala pinnast ja ikkagi teeb ta seda umbes kell 5-6, mitte kell 8-9 nagu ma viimati olin teda otsima tulnud ning juba tunnistanud ühepäevikuaja püügi lõppenuks.

Allavoolu seekord putukat ei õnnestunud lasta, sest põõsas oli ees ja vool ei oleks kandnud putukat kalale ette. Otsustasin veidi riskida ning käpuli liikuda kalale veidi selja taha. Jõudnud kohale, istusin kaldal pea veidi rohu tagant paistmas ning saatsin putuka ülesvoolu. Kannatamatusest hakkas tunduma, et hirmutasin toituja ära, sest tegelikult tuli ta üsna pea pinnalt järjekordset suutäit võtma. Paar sekundit hiljem samast kohast üle "jooksnud" Ralfi Mohikan Mayfly võeti naks pinnalt....

See oli hea vaatepilt, lausa uskumatult hea. Kõigest kaks meetrit eemal jõepinnal ujuv putukas, su enda silme all kadus forelli kurku. Ja võitlus algas.

Esmalt ujus kala rahulikult keset jõge, laskmata end üldse häirida, et keegi natuke nagu sikutas. Seejärel käis ta ühe ja teise kalda pool, endiselt pinnale tulemata. Minutid kulusid, kala oli jõuliselt keskvees, ega kavatsenudki kusagile liikuda. Siis üks paarimeetrine tõmme allavoolu ja püstloodis veest väljahüpe. Putukas püsis suus. Peaga rapsimist eriti polnudki, ujus lihtsalt enamasti kuhu tahtis ning eriti ei rabelenud. Korra nägi ta ülesvoolu päästvat oksakest, siis korduvalt vastaskalda rohututte, siis vedas kümneid kordi allavoolu vastaskalda põõsajuurikate poole, kuid väsimus ilmutas esimesi märke.

Mõne korra käis ta mu jalge eest läbi ning märkasin taas, et ritva hoidev käsi väriseb. Seekord tajusin, et see on pinge hoidmisest ja ritv oli kogu aeg lookas.

Heitsin vesti ja mütsi seljast, asetasin telefoni kaldale ning nööpisin kaela lahti. Adrenaliinitulv ajas naha kuumaks ning püüdsin end rahustada mõttega, et kala on korralikult haakunud ning sel korral on tamiil jäme ning vähemalt selle pärast pole mõtet muretseda. Kuid oma kümmekond minutit visalt võidelnud kala polnud sugugi veel lapiti ning mul meenus mitmel korral kahv, mida mul pole.

Mingi hetk käis 50 meetrit allavoolu hirmus plaksakas ning kui ma pilgu tõstsin, lendas nagu midagi meetri kalda poole ja käis teine plaksakas, vett lendas korralikult. Mõtlesin, et kas see oli nüüd väga suur forell või oli see saarmas, keda ma umbes samas kohas päevi varem olin ujumas näinud.

Umbes samal ajal või veidi varem lähenes meeletu kiirusega sinine jutt, sättis end peaaegu mu käeulatusse pajuoksale istuma, suunas oma nokka siia-sinna justkui vaadates, mis möll siin käärus nüüd käib ja siuhhhh oli seesama sinine jutt allvoolu kadunud. Olen jäälindu näinud varem vaid lendamas, taolist mälestust mulle lähedal oksal istuvast sinise-oranžikuuelisest linnust mul varem polnud.

Kalal polnud enam erilist jõudu sidurit kõrisema tõmmata ning pidev ponnistamine allavoolu ei aidanud - juba õnnestus mul ridvaga teda keset jõge enda poole tagasi ujutada. Kala jalge juurde saanud, hoidsin ta pead veepeal ning peaga rapsimist ei olnudki. Esimene katse lõpuste tagant turjalt haarata läks luhta, kala oli jäme ja näpud libisesid ära. Teisel katsel hoidsin kala pea veest väljas, torkasin näpu kõhupoolelt lõpusekaane alt suhu ja tõstsin kala välja. Putukas oli üsna sügaval kurgulaes, võtsin selle ära ning meeltesegaduses jalutasin kaldapuude alt välja lagedale ning tundsin milline pingelangus õlgadest ja jalgest läbi kogu keha välja voolas. Kala oli raske, lõpetasin visa võitleja elu, otsisin pajuoksa ning keerasin selle rõngasse, nii et kala jäi rippu.

See jõeforell oli väga visa, mitte ükski kala pole nii pikalt võidelnud. Loomulikult oli varustuselgi siin oma roll. Tõsi mis tõsi, niisugust püügimõnu nagu lendõng pole küll mitte miski varem pakkunud.

Püügiaeg: 19. juuni 2009, umbes kell 1745
Püügikoht: Harjumaa
Püügivahendid: Scierra #4 9' lendõng, Varivase lühendatud 0,18 liider, umbes 0,20-0,25 tamiilist tippet, kuna muud tamiili polnud.
Püütud kala: marjaalgega emane jõeforell, 1070 grammi, l-42/L-45, väga punane liha, toitunud oli ühepäevikust

Üks igati kordaläinud päev

Kesktunnil alustasin oma saabiku remonti, ei läinud poolt päevagi, kui sain auto korda ja käed enam-vähem puhtaks. Otsustasin proovisõidu teha - loomulikult kalale :)

Jõeääres hakkasin lennuka Varivase liidrit ja Varivase monofiili kokku siduma, no ei õnnestunud. Samal ajal 5 meetrit ülesvoolu käis üks forell pindmises veekihis toitumas. Pusisin mis pusisin, oma kümme minutit üritasin järjepanu ühte ja sama sõlme, mis varem oli korduvalt välja tulnud, miskipärast ei õnnestunud. Lõpuks lõin käega ja sidusin liidri otsa aas-aasaga 0,10 Strofti tamiili, otsa Ralfi mohikaani ja tegin paar ujutust. Millegipärast oli aga see forell plumpsutamise ära lõpetanud ja nii ma otsustasingi hakata vaikselt ülesvoolu jalutama.

Iga 20 meetri tagant kuulatades ja oodates ei hakanud aga ükski plumps kõrva, nii otsustasin minna veel paarsada meetrit ülesvoolu, kohta kus millalgi kevadel oli landi järel käinud päris kobe tegelane, oli ta siis haug või mõni väiksem merikas, ei saanud ma siis aru.

Uues kohas sahmisin muidugi putuka kohe enda kalda poolse pajupõõsa otsa, ragistasin hirmsasti seal otsas kui kaks meetrit ülesvoolu käis korralik plumps. Ja mitte enam selline väiksem, mida ma Randeliga nädalavahetusel Lõuna-Eestis olin kuulnud peamiselt.

Tõmbusin põõsast minema ja otsustasin keskenduda ainult sellele kalale, läksin kaarega ülesvoolu ja leidsin mingi augu võsas, kus sai kõrgema kalda peal istuda, jõge vaadata ja putuka alla-voolu lasta. Sääsed sõid, tõrjevahendit polnud kaasas, istusin ja lasin ühepäeviku allavoolu. Plumps ja sabaplaks käis putukast 2 meetrit allavoolu, otsustasin veel heitenööri maha tõmmata.

Putuka lasin meelega märjaks ja vee alla, sest kala ikkagi kusagilt pinna alt võttis ampse. Ise vaatasin veel kaasa võetud fotokat ja sõrme alla jäi paljas objektiiv. "Pagan, olen siin võsas objektiivi katiku ära kaotanud," mõtlesin endamisi kui tundsin kuidas ritv jõnksuma hakkas.

Oi seda üllatust, mõtlesin küll, et nii hästi mul ei lähe, et pean vahetama sööta ja ootama ja lõpuks ilma kalata, nagu tavaliselt, koju minema, kuid selle tegelasega sai maadeldud tükk aega.

Spinninguga võrreldes on neljanda klassi lendõngega mõõdus jõeforelli palju-palju raskem välja võtta. Kala püsis peamiselt keskvees ja ei tulnud pinnale, ainult näitas end siis kui ma teda üles sikutasin. Kabariidid andsid mõista, et nii suurt jõekat pole mul veel otsas olnud, kuid käeulatusse teda saada oli üsna raske. Paar korda tegi üsna 4-5 meetrit minekut kärinaga, mõne korra rapsis pinnavees, kuid välja ei hüpanud. Mingi hetk vaatasin enda ritva hoidvat kätt ja mõtlesin, et kas on see viba pinge all hoidmisest või mu käsi tõesti väriseb...

Lõpuks õnnestus paar korda liidrist käega kinni võtta, viimasel korral olin veendunud, et kala on üsna läbi ja kindel haare lõpuste tagant, ning sain kaldale oma esimese korraliku jõeka.

Püügiaeg ja ilm: 11. juuni 2009 õhtupoolikul, päiksepaisteline 16 kraadi
Püügikoht: Harjumaa
Püügivahend: Scierra 4# 9' ja Varivase 0,18 liider, 0,10 Strofti lips, putukas Ralfi Mohikan Mayfly
Kala: emane marjaalgega jõekas, toitunud puruvanast ja ühepäeviku koorujatest, väga kena punase lihaga, kodus kaaludes 895 grammi, L-43 l-39

Pilte panin siis kohe mõnuga, kuigi kõik neist pole kuigi õnnestunud, aga ikkagi esimene korralikum.

Kohustuslik kava

Käisin jalutamas. Pojaga. Nojah, lennukas oli ka kaasas :)

Pirita äärde me sammud seadsime, kõrgelt kaldalt oli all kõvasti kalu lobistamas näha ilma polaroiditagi. Ja suuuuri! Lähemalt polaroidiga vaadates oli selge, et tegemist on vimmaga ja neid oli palju ja korralikud isendid kõik.

Jõeäär oli muidugi paksult rahvast täis igal pool piknikutajad, küll loopisid lapsed oksi vette, isegi suuremad mehehakatised pidid plärtsuga asju loopima. Ja muidugi siis jutuvada, et siin pole kala kui kalameest nähti. Ei lasknud end eriti segada, jõgi oli imeilus, palju viidikat, ogalikku, suured vimmad, võibolla mõni muu kalagi kusagil seal.

Panin poja käruga veeäärse põõsa varju, sest jube palav pärastlõuna oli, vedasin nööri läbi rõngaste ja hakkasin kõige pisema putukaga püüdma.

Nii poole sääse suuruse putuka vastu tunti huvi küll, kuna ta on ujuv, siis vimmalootust muidugi polnud, kuid tegingi ju heiteid pigem harjutamise mõttes. Tuli välja küll, üle pea heidan ma vist valesti, sest heitenöör liigub ühel pool ritva, kuigi peaks vist tulema vasakult ja minema paremalt. Noh, eks pean õppima, aga rullheitega on kohati täitsa hästi.

Ja üks hetk siis kui ma arugi ei saanud oli mu putuka otsas kala! :)

Mis on lennukamehe esimene kala? Loomulikult viidikas.

Kena retk oli, viidikas hakkas isuga sööma. Paar klõpsu panen siis kui fotoka juhtme saan...tehti mind ju Brüsselis paljaks.

Jalutuskäik ridvaga

Kuna ma spinningugagi naljalt forelli kätte ei saa, siis nüüd tegin endale asja raskemaks, lennukaga kala püüdma õppimine võtab ka tõenäoliselt oma aja...edaspidi ei hakka mainimagi, et kala ma ei saanud, kalapüügi asemel hakkan tegevust nimetama jalutuskäiguks ridvaga.

Ahjaa, nähtud liikide loetelu täienes, esimest korda elus nägin ojasilmu ära, pisike kena tegelane, nii 10 sentimeetrit pikk, hoidis vapralt kruusas pisikesest kivikesest kinni napis 10 sentimeetri sügavuses vees.

Foto on tehtud läbi polaroidklipsi, mille endale muretsesin. Odavad, USA-st, mingi efekt on, aga parimate prillidega vist mitte võrreldav.

http://www.meritaimenblogi.com/

Kolasin täna ringi, endiselt otsin endale lennukaritva, käisin ka Soome keskustelu vaatamas, müügis oli päris palju kraami ja mitu aastat juba sügelen Soome vaatama mida seal ostma kipuks ja mis hinnad on. Ehk varsti õnnestub.

Igatahes osaline äratundmisrõõm valdas mind kui sattusin surfates sellisele lehele nagu http://www.meritaimenblogi.com/

Vägev!

Imeline lant ja luupead

Käisin jälle turul ja silma jäi muu kola seast üks roostevaba lant, värvimata ja ilma igasuguste tunnusteta oma päritolu kohta.

Müüjaga vesteldes selgus, et ise tehtud, leti alt toodi üks paras karp välja lantidega, kõik ühesugused. Küsisin, et kuidas tehtud ja sain vastuseks, et stambiga, mis Baltika tehasest üle jäänud. Ei tea ma kus neid siis tehtud ja kas see stamp on Eestis, aga müüja ütles, et vajadusel saab neid veel ta oma tuttava käest.

Seinal rippus üks Tšudesnaja ka ja kui küsisin, et kas selle sama mudeli stambiga tehtud, ütles, et jah.

Hinnaks pani müüja 40 krooni ja kaaluks ütles 18 grammi. Mõtlesin, et proovin ühe ära, aga siis otsustasin võtta mitmeid ja sain hulgi odavamalt. Mõne proovin vast ära värvida või ühe isegi hõbetada kui leian sobiva koha ja hinna.

Ühega viiest Tšudesnajast alustasin kohe püüki ka. Ahjaa, enne seda käisin üks päev Pirita keskjooksul ja südapäeval ründas pea igast august havi Mepps Black Fury't, aga ei ühtki forelli seal kus ma enne arvasin, et võiks neid olla. Aga vast neid seal on ka limatuubidega segamini.

Igatahes Tšudesnaja sai ühel päeval Pätsu augus vette, aga ristsed sai kätte järgmisel päeval veidi ülevalpool kui ühe korra käis pauk vastu lanti ja paari viske pärast oli luupea otsas. Endal suured haavad kummalgi pool, tundus, nagu mingi 5-6 kilone oleks teda keskelt purenud. Havid ujuvad kõik loomulikult edasi.