Kuuldused, laulupidu ja puhas õhk....päike muidugi ka

Aga kaladest ainult kaks parve ogalikke ja mõni isend üksikult kah :)

Ühesõnaga reedel ja laupäeval saadi kala, pühapäevalgi enne kui Murastesse jõudsin ütles Mauris, et just kõrval võeti kala välja. Oli ta nüüd mõõdus või alla, ei tea, aga sel ajal kui mina püüdsin, so 13-18, kala ma ei näinud.

Vees käis see-eest mitmeid lante ja esimest korda ka Berkut ehk siis Kruunu venelaste koopia. Minu arust hea mäng, pole laita. Aga proovisin nii siniste toonidega kui ka pronksjaga, mis oli viimastel päevadel kala toonud, aga seekord ei midagi. Tuleb leida aega, käia.

Tuul oli pea olematu, kaks päeva päike lõõskas, nii 15 kraadi oli väljas küll sooja, vesi mõistagi paar kraadi vaid soe. Jalad külmetasid ja kui tagumik veest väljas oli, siis reied põlesid. Selline see kevad on merikapüüdjale :)

Putukavärgi proovin ka ära, äkki Madise endale isegi kaasa kauplen.

Võla tasumine

Siin nad siis on, mis vahepeal turuputka hinnaga soetatud. Putukaid merikale pole veel kätte saanud ja jõeka omasid ka ei näita.

Pigem-jõeka voblerid ja võiks-merikat-saada plekid.



Kui esimene pilt on veel suht hea, siis teine kahjuks päh, pime, terane, krutitud jne. Aga katsun paremaid teha kui kala saan.

2010 - läks

Päike tõuseb ammu juba kella kuue paiku, mis tähendab, et kevad tuleb mürinal hoolimata sellest, et talvel visanud hanged sulavad kasinalt ja vahepeal tuleb lund veel juurdegi.

Seega, aasta on ammu alanud ja aeg enne sagedasemaid püügiretki teema üles soojendada. Vahepeal on suisa väga pikk paus olnud. Aasta alguses tegime Ranedeliga ühe käigu Pärnu jõele ja lahele, kuid too polnudki niiväga kalapüük.

Võlgu olen lugejatele (keda usutavasti mõni üksik siia satub siiski) oma vahepealsete turuostude pildid, olen soetanud nii mõned jõekalandid kui merikale midagi, kuid siiski väga tagasihoidlikult. Ja üleüldse võibolla peaks pilti ja juttu tegema alles siis, kui kala ka pildile saab tulla....

Sel nädalavahetusel täienes putukakarpki 9 isendi võrra, aga kolm sitikat neist otsustasid siiski looduse rüppe jääda. Neist ma pilte ammugi tegema ei hakka siia netti, kuna hirmus salaretsept on (!) ja autoriks pole ka mina.

Igatahes sai nüüd maalt spinningki ära toodud, Härri käest soetatud miski tootmisest maas Loopi neopreen püks, mis on väga seks, tänkju-tänkju; ja Loopi lennukalt ka tolm maha pühitud nüüdseks. Scierra ootab oma järge. Demonstreerin seda püksi siin Madise tehtud piltidel ja loodetavasti edaspidi on veel põhjust pilti teha. Kartsin, et jalanumber on väiksevõitu, eks seda külmas vees saab veel näha, aga pigistama ei hakanud, mõnusalt on ümber kõik, liikumine parem kui eelmistega.

Lennukaga retk sel laupäeval terve päeva oli igatahes tase. Aitäh! Pole mitte eluseeski teinud püüki sellise lumega esiteks ja teiseks lennukaga. Kahjuks kummalgi kala tabada ei õnnestunud, ehkki püügimaa oli Madisel selge iga viimse vees lebava puu ja põhjasubstraadini. Muidugi tõsi, jõgi oli suhteliselt vähe aega vaba veega olnud, vesi oli madal, suhteliselt sogane ja ujus ka igasugu tutte ja oksi ringi, suurveest veel jälgegi polnud.

Kuid kokkuvõtlikult väga õpetlik retk, sest Madise nõuanded kulusid lennutamist meelde tuletades marjaks ära. Lisaks muidugi järgmisteks püükideks saadud nümfid ja maimud ja ega uppuv striimergi odav ole. Näe nüüd meenus, et tippetirullgi jäi minu kätte! Ai-ai-ai.

Nüüd aga ootan ainult, et talv veel sulaks, aga päris suurvett ei tuleks, siis saaks äkki lennukaga mõne kala pildile. Merika jaoks on veel jääd kuulu järgi palju, aga soodsa tuule korral võib selle minema lükata ja siis on ainult aega vaja, et püüki teha.

Esialgu siis seda talve iseloomustavad klõpsud, millalgi ehk ka mõni landipilt, mis võlgu olen, aga slaidiesitus mis sai blogile külge poogitud tingis asjaolu, et Picasast kustutasin mõne pildi maha, mida slaididesse ei tahtnud, mistõttu kustusid nad ära ka veebist. Kahju, et nüüd neid kastikesi peate vahtima, aga ehk millalgi on aega vähe kõpitseda ja enamik pilte jäi ju alles :)

PS: Vahepeal nägi ilmavalgust ka "Õngemees kalavetel IV", kus sees mu lugu lennukaga alustamisest.

Foto Madis Messimaselt:

Jõuluahven

Esimest korda sain jääle laupäeval. Tegime talvematka meestega suurte miinustega, jõudsime Päästjärve äärde valges ja sain neli ahvenat jääle, kolm tegime lõkkel soojaks ja nokkisime liha ära. Ühe lasin tagasi. Öösel oli -17 kraadi külma vist. Hommikul sain ainult ühe ahvena, kuigi see oli suurem kui eelmised.

Täna sain teist korda jääle, jõululaupäeval. Tõstamaal, valida oli karjäär ja kaks järve. Kuna aega oli vähe, otsustasin lihtsaima kasuks ja ei läinud seiklema.

Tallinnast ostsin kuusamo 5,5 cm Varma püstsiku, kuldne ja musta-punase sakiga, Randeli juures seotud sääsevastne otsa. Roikku peale esialgu pidi narrima, aga kaks 50-grammist tuli. järgmisest august kolm kala, edasi koprapesa poole käis mingi narrimine. Keegi togis pidevalt lanti, aga putuka vastu huvi ei tundnud. Loomulikult mõtlesin, et havi. Aga kuna roikku otsa keegi ei jäänud, panin otsa Õnneliku Johni (ikka Limonka värvikolmikuga) ja kohe hakkas haakima. Väiksemad ahvenad tulid vastupanuga, aga siis järsku tõmbasin ilma suurema vastupanuta igavese juraka jääle.

No esialgu tunduvad kõik suuremad ahvenad jubedad pätsid. Kaalu ei tea, aga ega ta nüüd nii suur polnudki, kuid sealt ikkagi korralik ahvunn. l-20 L-24. Mis ta kaaluda võis, no vast 200-250 grammi.

Tikutopsid lasin tagasi, üks hetk enne kolme oli üks võtuaeg, kui enamik kalu tuli, aga kahjuks katkes see kähku. Ahvenakrõbuskeid said siiski kõik maitsta, kokku üheksa kala tõin ära.

Matkal

Käisime enne jõule talvematkal Lõuna-Eestis. Mõni klõps sealtki, pisikesel järvel puurisime auke ja solgutasin 10 minutit roikkut. Hiljem ööbimispaigas sain neli kala ära ka tillitatud Päästjärvel. Kusjuures kolm lasime ilma puhastamata lõkkest üle ja siis nokkisime naha alt liha, täitsa hea oli!







Piltide autor Randel Kreitsberg.

Jälle turult

Kalal mõistagi pole käinud, maju joonistan. Aga turul olen käinud see-eest lante jahtimas.

Panen siia nad kirja, enne kui ära unustan. Vahepeal sain vene päritolu soomlastelt mahaviksitud Kuusamo Kruunu kätte 45 krooniga.

Landi nimi on Akara Fishing Berkut, kaal 25 grammi, värve oli siinmail saada vaid kaks, valisin tume-hallikas-musta. Vette mõistagi pole saanud, spinning kah maal.

Täna sain turult kolm voblerit 44 krooni tükk, eelmine kord ostsin 50 krooni tükk ühe nilsu moodi musta, 5 cm. Nüüd aga vaatan, et vist pole ikka nilsu, kui pole keele peal Nilsmaster kirjas. Tänastel nilsudel ja ühel Rapalal on keele peal kirjas tootja.

Vist sellised landid sain: Nilsmaster Haka Deep Diving 5 cm 4 grammi, ujumissügavus 0-3 m., värv kuldne ahven (kood 40).

Nils Master Invincible 8 cm, 8 gr, papagoi

Rapala Original Floating 5 cm, värvikood GOMD

Ja must Nilsu invincible moodi lant.

Millalgi lisan ka pildid.

Midge ja bloodworm

Sidusime Randeliga natuke putukaid. Need on vist mul umbes 5. ja 7. putukas sidumise järjekorras. Või midagi sinna kanti :)



Bloodworm ehk sääsevastne, numfi konksul. Pidi hästi ka roikku otsas talvel ahvenat peibutama. Ja talvepüügil ka jões muidugi põhitoit pidavat olema.



Polywinged Midge ehk kihulane, mis imiteerib paljusid putukaid. Esimene häkkiliga. Dry fly konksul.

Õpin alles :)

Kohtumine merikaga...Tõstamaal!

Kõva lõunasöök abiks hakkasin Kastnast läbi lodu ja võsa ja pilliroo mereäärde murdma. Sain vette ja nägin kivise tipu otsas kedagi askeldamas, esialgu vaatasin, et keegi hangub adru, aga siis ilmus paat nähtavale ja seal oli kaks meest, üks andis püsti seistes võrku sisse.

Loopisin esialgu hiljuti Tallinnas Tööstuse tänava kalapoest ostetud lanti. Seal poes oli palju käsitööd ja palju ka vabrikuvärki, mida varem pole ma näinud. See lant jäi mulle kõigist teistest silma, osad vene plekid jätsin kõrvale, kui liiga kerged, aga nüüd oleks midagi sellist väga vaja, sest kergeim lant mu arsenalis on vist 17 grammi.




Sellised landid on nüüd arsenalis juures, pikk vaskne, ei saagi aru, kas käsitöö või mitte, vist ikka käsitöö. Kaal umbes alla 20 grammi, väga huvitav laisk mäng. Teine on teene vastu saadud soomlaste töö - kopsu lant. Jah, ma ei tee nalja, vaata www.kopsu.com igati kõvad landid!

Igatahes kui ma jõudsin Leetsaare kraavini, olin suhteliselt pettunud, mäletasin seda vähe ....suuremana. Praegu oli raske kraavi kaevatud suuet eristadagi. Mõtlesin veel liivaseljakul lontides, et äkki oleks siiski targem minna Ermistule, kobistaks midagigi otsa, sest see Pärnumaa madal rannik pole ju üldse sedamoodi, missugune üks korralik Põhjaranniku merikakoht välja näeb.


Sealtsamast vedasin välja ühe vana vetikatesse ja liiva mattunud võrgu, kus ülemisse selisesse oli pandud veel kapronnöör teibiga (!)

Siis Värati poole veel liikunud, läks järjest kivisemaks, seal tuleb ka üks kraav sisse merre. Loopisin kivi otsas kui aeg tiksus täis ja tuli hakata sauna sättima. Viimased visked, kobisin kivi otsast alla, aga nagu ikka, püüan veel kuni vett vähegi on, siis loopisin veel ka tagasi liikudes.

Tavapäraselt ma mitte kunagi - ja siin võin täitsa käe südamele panna - ei laksi lanti vastu vett, et rohtu otsast saada. Võtan selle käega ära. Aga kuna ma olin niiehknaa ära minemas, siis kusagilt tuli selline tunne - stiilis ah-siin-niikunii-kala-pole -, peksin lanti vastu vett ja sumasin täie kolinaga ranna poole.

Jõudsin juba nii 30-40 meetri kaugusele veepiirist, vesi oli selge kiviklibuse ja liivaka põhjaga, mitte mudane ja vetikane ning siis kogu selle kolistamise peale oli kolme meetri kaugusel minust ranna poole ujumas kala! Ja mitte mingi ogalik, 45-50 cm (L) pikk kala, järgmine mõte oli kohe merikas. Ja ma olen 99 protsenti kindel, et oligi selline veidi alamõõtu või napilt mõõdus merikas, mingi võimalus ju on, et äkki oli siig, aga havi kindlasti mitte. Kala korraks peatus, keeras siis nina merepoole, ja pani veidi kiirema käiguga minema.

Seisin peaaegu pahkluuni vees ja mõtlesin, mis nüüd siis toimus. Olin tulnud ligi nabani veest, kala hirmutasin järelikult lendu enda asukoha ja kalda vahel. Mis tähendab, et ta oli kusagil põlveni vees kiviklibusel alal või mõne suurema kivi taga. Aga et ma teda niimoodi sumades nägin, oli väga suur üllatus, oletaksin, et ta sellise lärmi peale kiirelt vehkat teeb.

Pärnumaal esimese raksuga merikat näha annab lootust, et mu mõttekäik oli õige, kraavid, mis toovad magedat vett peibutavad kala, ta oli täitsa kaldas, vesi on külm, kõik on õige. Homme hommikul tuleks mõni kala lanti võtma peibutada.

Saab ka Tõstamaal merikat püüda. Tase!

Kaks surnud parti ja kogu moos

Eile oli kuulda heast merikavõtust ja hommikul oleks isegi oodanud horde mereääres, kuid olin õngemeestest üki, vaid kaks selli tulid kummipaadiga vette ja mõtlesin, et raudselt ujuvad samase kus ma loobin, aga siis nägin neid hoopis karidelt võrku või võrke välja korjamas.

Kartsin, et tegemist on röövpüüdjatega, esiteks kuna nad olid kahekesi pisikese kummariga, teiseks ei paneks õige võrgumees oma võrku karidele ja lippe muidugi polnud ka näha.

Idatuul kandis mõne aja pärast minu poole midagi ja kui ma selle lähedale jõudsin sain aru, et tegemist on surud linnuga. Esimene mõte oli muidugi, et kas mingi haigus või veel hullem - Nõva reostus tuli meelde -, kuid linnu enda juurde saanud nägin kohe võrguräbalat. Lind oli võrgust välja lõigatud ja keda veel kahtlustada kui mitte äsjaseid võrgutajaid.

Mullu õnnestus mul üks aul loodetavasti päästa võrgust, lõikasin ta välja ja kuna ta oli liialt nõrk viisin koju sooja toibuma, järgmisel päeval lasin merre tagasi.

Kuid seekordne leid ei piirdunud ühe linnuga, mõne aja pärast leidsin teise kari peal loopides teisegi linnu. Sellel oli rinnakus imelik auk.

Mis aga merikasse puutub, siis kohe varavalges umbes kümnenda viskega oli kala taga, käe järgi allmõõtu ja kogu adrenaliini vaid 4-5 sekundit oligi. Võttis enda tuunitud hõbedast (millest tõsi küll pronks oli küljelt välja kulunud) Žilvinast. Kõik konksud olin veel hommikul ahjuees üle luisanud, ei tea, miks ta otsas ei seisnud.

Idatuul keeras rohkem lõunakaarde mida päev edasi. Vahepeal läksid puhangud ka suuremaks ja lainetki tekkis lihtsa virvenduse juurde rohkem, kuid õnneks tormakamaks ei läinud. Mõni vihmasabin ka, aga väga väike. Temperatuuri võis õhus olla nii 10 kraadi, vesi sellest võibolla jahedam, täpselt ei oska öeldagi.

Aga kaheksa tundi püüki, mitmest landist, suuremast osast nöörist ja tamiilistki ilma jäänud, tuli siiski tugev katse, aga kala nägin vaid kaugelt. Tiit sai läänepool põhikari alamõõdulisele kaks konksu lõua alla ja vabastas kala, hiljem samas kohas üks kala kaldale veeti kes silgu moodi siputas, aga hiljem foorumis selgus, et siiski mõõdukas oli.

Veidi edevust ja Tõstamaa jõe kalatrepp

Oktoober oli mulle pangavahetuskuu, üks rootslane teise vastu. Kuna uues pangas oli võimalik oma pilti panna pangakaardile ja see kõik nii lihtsaks oli tehtud, siis ei saanud jätta võimalust kasutamata. Ei tea kui palju selliseid kaarte on ja mis neil siis peal ka on, kellelegi tarbijakäitumise uurijale oleks täitsa asjalik teema, et kas pangakaardil on perepilt või auto või maastikufoto vms.

Minul on seal nüüd kala :) Täpsemalt mu seni suurim forell, too sel suvel ühepäeviku ajal tabatud kilone jõekas, kes väga-väga visalt viba painutas. Üks sisukam mõte on muidugi selle foto ka pangakaardi vahel veel, aga selle jätan ma enda teada :)



Teine pilt selles postituses, ei hakanud eraldi tegema, on lihtsalt klõps nädalavehtuselt, kui käisime pojaga Tõstamaa jõe ääres jalutamas. Kahjuks oli siin-seal palju lahtiselt jooksvaid koeri ja ei mina julge nende territooriumile minna, mõni küll saatis sõbralikult enda piiridest meid väljapoole, aga mõni peni võib ju ka haukama tulla. Noh, seda jama pole vaja. Aga jões on palju-palju vähem vett kui Selistes näiteks, kobras tegutseb kohe maanteest ülsvoolu surnuaia taga ja eks ta üks väike nire on. Aga kus kunagi olid särjehordid sees ja isegi merikaraamatus on Tõstamaa jõge mainitud ja seda kalatreppi ka.