vallikas kalal

Igatsus

2011-09-05T12:53:00.003+03:00

Igatsus teeb head, ütlevad ühed laulusõnad tuntud Eesti rokkari esituses. Küllap vist, sest selline suur igatsus on peal, et pole ammu saanud tunda ühte korralikku rabamist korralikult kalalt. Siin üks tillu-tillukene jõekas, aga kudeaja lähenedes ühtegi korralikku roabajat pole seni olnud. Pigem mokaotsast toksimine. Jääb viimasele kaardile see aasta see forellipüük, aga mis seal ikka, oktoobris proovin lesta, jää tulekul ahvenat. Ja nii see looduse ring käib.

Praegu igatsen nii viimast forellikäiku, näis mis sealt tuleb. Aga samuti igatsen juba sel pühapäeval toimuvat angerja ridaõnge püügileasetamist Pärnu lahes jahi pardalt. Ussid kartulimaalt juba potsikus, korralikud 10-15cm maugud, jämedad nagu väike sõrm. Neid on sealtkandi angerjad ennegi maitsnud. Elagu Vääna-Jõesuu maugud!

Testin, testin, 1, 2

2011-07-15T09:58:00.003+03:00

Ei maksa pildist liigselt erutuda. Tõesti on seal ligi kahekilone vikerforell, jõuline kala ja sidurit käristas ka mehiselt, kuid kasvanud on ta Pärnu jõe kõrval tiigis ja mehiselt jõusööta sisse ajanud endale.

Türi-Alliku veskisillal testisin oma esimesena seotud nuustikut. Olgu öeldud, et olin juba enne putuka vetteviskamist suhteliselt enesekindel, mis puudutas kala võtma saamise kiirust. Lihtsalt see Madise välja töötatud putukas on magnet ja kõik. Olin tiigi ääres tegutsenud lennukameest vaadelnud umbes 15 minutit, paaril korral oli ta ka kala otsa saanud, kuid kas oskamatusest või kehvast võtust tingituna otsast lasknud.

Mina sain võtu mokaotsast paari heitega, näksas kas putuka sabasulgi või siis maitses ja sülitas välja, ei osanud õigel ajal kohe haakida ka. Kuid alla kümne heite oli korralikum võtt ja sõit algas. Kala oli väga jõuline, kuid püüdsin võitluse kohe alguses enda kasuks pöörata ja rebisin mõnede sööstude ja keerutuste järel kalal pead veepeale. Mis viga tiigis majandada, jões ju joopis teine olukord. Rohtu me ei niitnud, kuigi paaril korral kala sööstis päris pikalt, õnneks vabama vee poole.

Kui ma olin teda õhuga uimastanud, võtsin kala veest ilma kahvata välja, konks oli väga kindlalt mokast läbi. Väga kena kala ja austuseks ikka pilt ka temast.

Kokku võtsime seltskonna peale neli kala ja pean endale tuhka pähe raputama, napsasin viimase kala püügirõõmu laste nina all ära, neil oli kaks saiaõnge vees ja said ja justkui ei saanud, niikui putukas aga vette maandus oli seal ka kala otsas, too teine oli vähe väiksem. Kahjuks loodusliku kala pilti seekord siis pole, aga putukate test osutus 110 protsenti tagijaks, isegi mu esimesena seotud nuustik ja mul oli heameel sellest Madisele raporteerida.

Esimene kala omaseotud putukaga

2011-07-11T09:40:00.002+03:00

Pühapäeva õhtul sain esimest korda forelli kätte omaseotud putukaga. Varem olen kirjutanud sidumisest väha, kuna mul pole sidumisvahendeid, aga sellest olen kirjutanud, et ahvenaid olen saanud roikku otsa endaseotud putukale. Kuid nüüd forellist.

Reede õhtul ja laupäeval sai kõvasti tööd lõhutud, niiet pühapäeva hommik oli kehale ütlemata kange. Hommikukohvi järel läksin krundile heina riisuma, et siis ennelõunal Madise juures putukaid siduda ja siis kalale minna. Päev oli kuum, nagu viimane nädal või rohkemgi on olnud. Juba 8-9 paiku hommikul 20 ja + kraadi.

Sidusin kolm oma esimest nuustikut, minu arust lihtne putukas, kuigi kaks esimest tulid parajad käkerdised, kolmas oli täitsa vinks-vonks. Viiest olime jõeääres. Päike endiselt sillerdamas, samuti jõgi. Kohe hakkasin ka kalu nägema, üks käis pinnaski paaril korral. Aga ei suutnud kedagi võtma meelitada. Jupp aega aeglaselt liikunud ja lõpuks jupp aega ka kala nägemata olnud, helistas Madis, et tule üles, siin viiekümnene istub ninaga vastu puud ja ükski asi välja ei meelita ja oi, näe, neljakümnene...teine!

No loomulikult kui mu vaikne edasiliikumine polnud mulle kala näidanud, äkki siis neid pole, või on nad varjunud Madise ees liikumise peale. Tõsi, reedel ja laupäeval oli värskeid jälgi tehtud.

Viiekümnest ma ei näinud, aga siiski oleksin peaaegu pähe astunud ühele neljakümnesele. selja tagant lähenesid ja hops üks hetk vaatan, kalda servas, suhteliselt madalas vees ja ei varju kusagile. Hiilisin temast ette ja siis neljakäpukil veidi tagasi ise kalda ja puude varju hoides. Siis tõmbasin hinge, sellise palavaga võtab iga liigutus higi lahti. Lõpuks olin valmis lahinguks.

Kõigepealt sikutasin paar meetrit heitenööri väljaja siis läbi rõngaste. Viskasin kogu kupatuse jõkke ja kui see sirgeks tõmmanud oli, siis tegin mõne tõmbe. Ei midagi. Väike heide, putuka sulps, ei midagi. Lasin veel kaldale lähemale, ei midagi. Uus heida, nõksatused. Ei midagi. Järsku tuli kala meeter minu kaldast, aeglaselt, keeras veidi kaugemale, siis pööras aga minu poole pea ja võimatu oli tal mind mitte märgata, kuna selles asukohas ei varjunud mu istuvat kuju mitte midagi...ja kala läks allavoolu tagasi. Miski ütles, et kas nüüd tuleb või üldse mitte ja ritva hoidev käsi tegi murdosasekundi jooksul peaaegu poolemeetrise viipe allavoolu ujuvat putukat üles tõmmates ja nätaki, otsas oligi.

Hiljem analüüsisin olukorda, kala oli 3-4 meetrit minust allpool, putukas ja visked heidutasid teda ja ta tuli ülesvoolu, aga millegipärast, kas mind märgates, või ritv-heitenöör hirmutas, keeras otsa tagasi, aga putukat võttis just arvatavasti seetõttu, et see tal nina all talle soodsas suunas tuli ja jahiinstinkt käskis ära võtta kui juba niimoodi saada on. Seal ei jäänud tal vast palju aega mõelda, küll aga allpool kui ma talle pähe seda putukat üritasin ajada, siis sai kauem vahtida ja seedida, kas on ikka õige asi.

See oli siis minu seotud nuustikutest kolmas, see kõige õnnestunum, esimesel olid pikad sabakarvad, tegelikult marabuu suled, ja see jäi puu otsa. Teisena seotu on alles ja läheb vast lahingusse neljapäeva õhtul.

Madis nägi korralikke kalu järjest, aga millegipärast ei võetud tema arsenali vastu, ma arvan, et mulgi oli joppamine, et õnnestus tal nina eest see sobiva nõksuga läbi vedada. Seekord siis sai lõpuks kott kalaseks ja veel nii meeliülendaval moel, oma seotud putukaga. Ka peegelkaamera oli kaasas, niiet pilt, ajee! Puhkus alles tuleb ja siis tahaks kindlasti ühe korraliku päeva teha jällegi Madisega. Parim kalagiid ja lennukaõpetaja ja hea vestluskaaslane sõitudel!

Kala:
Marjaalgetega emane.
l38 L40
750gr (Madise elektronkaaluga rippes)
Ridvaks ikka Scerra, liider Madise tamiilist punutu ja väga hästi käitus, liider 0,20.

Jackass: kuus korda sääsekaitseta kalal

2011-06-21T22:27:00.004+03:00

Oli see nüüd viis, kuus või seitse korda sääsekaitseta kalal, igatahes see on julm. Nüüd on see mürgipumpamine juba suhteliselt talutav, kuigi kui ikka näos on kolm neli nõela sees, siis ei kannata eriti putukat otsa siduda või hiirvaikselt pardiperet mööda lasta, et kala ei ehmataks.

Aga pardiperest rääkides, ema ja trobikond poegi oli täpselt toituva kala juures kui see pani meetri kaugusel plumpsaka, pardikesed ei ehmunudki, seega järelikult loomulik keskkond neile, minu käeliigutuse peale aga siblisid küll isegi 5-6 meetri pealt väikse pladinaga edasi.

Niisiis kala oli ikkagi ka täna õhtul toitumas, ja samad kohad, samad kalad ka arvatavasti, kuigi täna oli neid seal kurvipeal rohkem. Kolm kala toitus nii 25 meetri peale, mõni tundus arvestatav. 150 meetri peale oli näha umbes 7-8 pisilast. Võtma naljalt neid ei saanud, kuid lõpuks üks Mohikani ikka napsas, otsa ei jäänud, hiljem tuli teine otsa ja no ikka nagu ühe puuga löödud see aasta - 20-30 vahele kõik tegelased, mis see aasta nähtud, aga neid on rohkelt. Ja täpid on neil pagana ilusad. Vähemalt nende paljususe üle on mul hea meel, aga kus suuremad siis läksid?

Allpool Mohikani toitujad ei võtnud, ei saanudki aru, mis putukatest nad üldse seal toitusid, päevikust justkui mitte. Seekord siis sedasi, nüüd on ühepävik tõesti nii läbi kui läbi.

Ahjaa, ühte pisilast nägin esimest korda püstloodis välja hüppamas, pani niiöelda lambist ühe 40-cm kõrguse hüppe.

Hiline ühepäevikuaeg

2011-06-19T09:09:00.004+03:00

Selle postituse teen puhtalt endale meenutuseks, kuna ma kalapüügipäevikut sisuliselt ei pea. Sel aastal on kevad olnud pika vinnaga, vahepealne kuumalaine tõmbas kõik käima juuni esimestel nädalatel ja siis tuli vähe vihma. Alles reedel, so 17. nägin esimest korda, et korralikud ühepäevikumaugud, suured heledad nagu Mohikanid, on väljas ja neid on suhteliselt palju. Kell 7 oli kõik lubav, kui välja arvata läänest liginev oht vihma saada. Ja seda ma sain ka, nuustikut mitte ei tonksitud ka. Läbimärjana lõpetasin ja läksin lapsele unelaulu laulma.

Eile oli ses mõttes parem päev, enne seitset jõe äärde jõudes kuulsin kohe õiges käärus plumpsusid. Suurem kala toitus, jälgisin teda, kala oli julge, võttis aktiivselt pinnast. Esimese kolme heitega tõesti võttis ka, aga nööril oli look sees ja kala jõudis kas pettuse avastada ja välja sülilada või võttis nii moka otsast....aga mis seal vahet, ära ma ta sellega peletasin ja 15-20 minutiga ta enam välja ei tulnud. Ülevalpool sirgel oli oma 3-4 kala nautlemas, varem pole seal nagu midagi täheldanud, mõni plumps oli suurem ka, aga ühe käte sain, siis ikka pigem seline alla l-20 tegelane...

Kaheksaks olin tagasi seal kus suurema ära hirmutasin, seal toitujat polnud aga kui üks suuuur saarmavolask oli ülesvoolu ära ujunud (pagan kuidas mind häirib mõte, et ta kiloseid forelle iga päev sööb või mina ei tea kuidas kõhu täis saab), siis mõne aja pärast käis 15-20 meetrit allpool kaldaservas 2-3 kõva plumpsu, kuid rohkem ei midagi. Toitujaid oli allpool veel ja ühe kolmekümnese sain Madise väiksema ühepäevikuimitatsiooni otsa.

Pigem tundubki asja kokku võttes, et see minu mõtetes õige ühepävikuaeg alles kogub tuure, kõik oleneb muidugi ilmastikust, aga siin on jäänud pigem juba jaanipäeva peale sel aastal. Suurem kala näitas eile end veel harvalt, selliseid 15-20seid on aga hulgib, mis lähiaastate mõttes on muidugi ääretult tore. Aga suur on ettevaatlik ja kuna päevikut veel pole niii palju, siis ta ka ennastunustavalt neid kusagil ei nooli. Mohikan oli eile veel liiga suur ja kala liiga ettevaatlik ja nuustik millegipärast ei tööta.

Eile pärast 10.30 suri kõik välja, vaatlesin üht suhteliselt pikka lõiku ja mitte midagi ei toimunud, nii nagu ka mu varasem kogemus on olnud. Kurbus oli hinges, et sel aastal vaid alamõõdulisi tagasi olen lasknud, selle võimaliku korralikuma kala ära plätserdasin ja nii vist minu jaoks selle aasta ühepäevikuaeg läbi on. Loomulikult on kade, eriti kui Madisel nuustik toimib ka ühepäevikuajal ja 53 cm ja 1,6 kg koju on viia. Muidugi, suvi pole veel läbi, loomulikult, lihtsalt ühepäevikuajast on natu nukrus hinges. Loodan, et juuli-august ja september toovad mullegi midagi kotti.

Harjuse- ja teibiparved

2011-06-06T13:52:00.003+03:00

Mitte et ma nüüd sel aastal teist korda kalale olen jõudnud, oh ei, kuid pole justkui millestki kirjutada. Möödunud nädalal käisin Lõuna-Eestis ühepäevikulendu vaatamas. Randeliga veetsime pool päeva jõe ääres, mõned plumpsud ikka nägime ära, forelli ikka oli. Ralf ütles, et me teeme asju totaalselt valesti kui kell 9 minema lähme grillima ja selle tõestuseks muidugi nägin asju pakkides ühe kena forelli täies pikkuses väljahüppe. Isegi proovisin ühepäevikut talle ette ajada, aga aeg polnud seal veel täitsa küps ja päris pinnalt julgeid plumpsutajaid me justkui ei näinudki.

Teine päev veetsin ühe ligi 80 aastat tagasi kirjutatud kalapüügijutu ja piiblist "Eesti jõed" loetu tõttu Rõuge lähistel. Trampisin läbi ikka päris pika sinka-vonka väga ilusa jõe, kuid kõik mida ma võisin näha ja tõdeda - see jõgi on vist küll vähemalt sealkandis minetanud oma forellijõe staatuse ja muutunud pisikese harjuse kasvulavaks. Veskist ülalpool nägin ka selliseid 20 cm pikkuseid harjuseid või mine tea, mõni suurem väljahüppaja võis ju ka forell olla, nagu ka üks kohe paisupealt minema pannud ja pikalt enda liikumisega laineid tekitanud tegelane. Aga samas kohtasin ka sealkandis kolme kobrast, üks neist pani ühe 10-15minutilise vaikse passimise ajal pärast plumpsutaja märkamist sellise litaka puu all, et mõtted liikusid juba 2+ kg jõekakolli peale, kui hiljem hakkasin aru saama, et ju too ikka mu liigutamise peale kaldalt vette plumpsatanud kobras pidi olema, sest mõni hetk pärast plumpsu, küll teisel pool juba, ta mulle pead näitas.

Ka isane sokk käis juba pooleüheteistkümneses udus üsna lähedal haukumas. Pillid nii ma kotti paningi ja kogu tripp kolmel eri jõel lõppes ühe harjuse nabimise ja tema enda juurde sikutamisega, kus ta ise õnneks konksust lahti rabeles ning ühe teiviga, kes sai tagasi vette lastud. Selle teiviga läks nüüd internetis aega, sest ega ma pole enne lendõngega hõbedasi ju saanud ja turval, säinal, tõugjal ja teibil suurt vahet ei oska tehagi, eriti kui tegemist noore kalaga ja ta vaja kähku vette tagasi lasta.

Aga nüüd ootan siis pikisilmi aega, mil ühepäevikuforelliga ikkagi rinda pista saan, on ju see aeg praktiliselt käes või vähemalt väga lähedal...ja pole seda aega jälle teistpidi väga pikalt ning sedagi kord aastas.

Üks kala, kaks, neli, kaheksa, 20, palju-palju

2011-03-22T09:44:00.004+02:00

Mõistagi ei ole ma novembrist saadik kalapüügist eemale hoida. Jääpeal olen käinud äärmiselt vähe, aga omad särjed-ahvenad-haugikesed ikka august välja meelitanud ja tagasi lasknud olen.

Madis korraldab mulle aga nüüd järjest õpet, kaks korda oleme käinud. Esimene kord nägin kokku nii palju forelle, et pole elus neid nii palju näinud. Nad olid selges vees kõikjal, keset jõge, kaldaäärte all, puude all, kivide kõrval. Nägin ka ahvenat ja havi. Ühte jõekat sai siis närvi aetud, putukas pea ees ja kõrval ei häirinud, kuni lõpuks minema lendas. Ja ei saanud siis ma ühtegi kätte, kuid nägin neid palju ja ehmatasin palju, see oli selline esimene retk talvel lennukaga.

Nüüd laupäeval käisime veel ja sellest on nii juttu kui pilti.

19. märts 2011

Väänast sõitma hakates tundus olukord üsna talvine, maha oli sadanud oma 4-5 sentimeetrit lund ja sadu jätkus. Poleks arvanud, et kohale jõudes on väljas päike. Kuid sadu jõudis ka pärastlõunal järele. Alguses kohe nägin ehku peale minnes kaht korralikku kala. Siis oli aga jõgi üsna pikalt justkui tühi. Kuni kahe jões lebava puu juures leidsime kokku 6-7 kala, paar tükki vähemalt üle 40 pikad. Madise juhendamisel tuli üks neist minu nägemata nuustiku otsa. Kala polnud kottipanekuks minu jaoks piisavalt suur ja nii läks ta tagasi. Ja imelugu! Ülejäänud tegelased istusid seal kus nad olid enne ja ei liigutand uimegi.

Vaatlesime neid veel tubli kümme minutit ja tegime isegi katse, mina vaatasin kuidas noti all olevad 4-5 kala käituvad, Madis läks neid eestpoolt ärritama. Kalad lahkusid üksteise järel, paanikata, kuid kahtlustades, kuid mind nad enda selja taga ülal ei näinudki.

Siis oli jällegi jupp maad vaikust, otsimist, mõned põgenemised ja lõunasöök. Ja siis läks põnevaks. Luurasin-roomasin ühe puu tagant risuni ja selle all nägin kalu. Roomasin edasi ja siis järsku ülevat hakkas tulema. Üks kala, kaks, neli, kaheksa, enamik sellised 30-40 vahel ja siis üks nott ka, priske ja poolemeetrine, süda põksumas surusin end vastu külmunud hange ja vaatasin kalu nagu pealetungivat vaenlast adrenaliin pulbitsemas. See oli oma 25-30pealine kari. Proovisin tervet seda hunnikut ärritada, lasin putuka ise varjudes risu alla, kuid mitte ühtegi võtjat polnud. Siis siiberdasid veel grupid üles-alla natuke aega, kuid toitumisest polnud nad huvitatud. Minu varjumine tuli aga hiilgavalt välja.

Siis tabas mind kohutav peavalu ja hiljem püüdsin sellega võideldes veel üht korralikku tegelast ülevalpool noti alt välja meelitada kolme eri putukaga, kuid aeg oli läind, kalad olid liikumatult põhja ligidal ning toitumine neid ei huvitanud. Kuid sellise karja nägemine oli mulle erakordne ja taas üks vinge retk oli.

Kaheksas klass

2010-11-06T21:57:00.003+02:00

No ei ole mind pärast magistratuuri kaheksandasse istuma jäetud. Kuigi vahel on küll tunne, et edaspidi peaks kolmanda klassi materjali ette võtma, selmet üleüldse mingisugusest doktorantuurist unistadagi. Aga mitte sellest ei tahtnud ma ju rääkida.

Ehk siis kaheksanda klassi lennuka sain täna pihku. Madis surus. Pärast seda kui ma vandudes merest välja ronisin, sest lanti visates oli tamiil katkenud. Igasugu saasta ka müüakse. Täna ostsin uue tamiili, äkki homme on vesi parem. Kuigi täna selge veega Paldiskil polnud ka viga, kala siiski ei saanud.

Kuid see lennukas. Paneb täitsa kukalt kratsima, et kas peaks äkki kätekõverdusi hakkama tegema. See mõte on mind ka ehituse juures vaevanud, sest mu kehaline koormus on ju ....null. Vot seda komplekti andis ikka õhku rebida, võibolla alguses pingutasin üle ka, et liiga palju nööri oli vees veel ja putukas liiga vee all, aga no minu neljanda klassi hambaorgiga ei anna seda küll võrrelda. See ja eeldatavasti siis ka kahekäeritv, on hoopis teist masti värk.

Heakene küll, et sain mingi 15-20 meetri vahele heiteid tehtud, aga jõud mis sellesse ritva tuleb panna sööda liigutamiseks, ei anna kuidagi võrrelda mu 2.35 cm pika spinnaga, millega võib ligi 25-grammist sööta heita 30-35 m kaugusele väikese viibutusega.

Vot sügise kohta ma nüüd ei tea, aga kevadel tahaks selle lennukaga veidi jätkata. Ja Madise krevetid on nii kuradi ehedad tüübid, et no kalata ei saa jääda kui vähegi käimiseks aega on.

Ma nii väga loodaksin, et homme oleks siia panna mõni kena merikapilt Murastest või Suurupist, aga elu ei ole nii lihtne. Täna oli seal vana rulllaine, vesi piimjas. Kloogarannas kohvi, aga vaikne. Paldiskis vaikne ja selgem. Püüdsin ju sest merikast eemale hoida, pole head varustust, lante, ei taha raha panna varustusse, sest vähe käin, kuna vähe käin ja varustust ei täienda, on veel väiksem tõenäosus kala saada etc. See merikapüük, nagu tegelikult igasugune kalapüük, on üks aeganõudev asi. Aga hüva, aitab heietustest. Ehk homme.

Vääna-Jõesuu lestad ja Keila-Joa ahvenad

2010-10-13T11:33:00.006+03:00

Katsetused Vääna-Jõesuus lestapüügiga andsid veidi tulemust. Arvestades, et kõik suudmest kilomeetri kaugusele jääv ala on umbselt võrke täis tõmatud ja püük käis nö võrkude taga (või ees, oleneb, kustpoolt vaadata) madalas kaldavees, polegi võibolla rohkem loota kui mõned üksikud kalad. Aga võibolla oleks ka ilma võrkudeta tulemus sama.

Igal juhul reede õhtul üksi kahe krevetiga püüdes sain kolme tunniga kaks täitsa normaljokk lesta, püük käis 21-00, laupäeval kahekesi ja 13-15 krevetiga püüdes kolm lesta, mul üks. Püük 18-23. Et tasub siiski proovida, kuid ei midagi Nõva laadset vist.

Nüüdsete tormide järel plaanin veel ühe läheduses asuva liivaranna ära proovida, aga loodetavasti sellest juba edaspidi.

Nädalavahetusel olime Randeliga ühe laupäevaöise latikaralli plaaninud, kohavõimalustega. Neist võimalustest realiseerusid kõige tavalisemad - kiisad :)

Foto autor: Randel Kreitsberg

Ühesõnaga paistab nagu oleks katkenud latika võtt Emajõel ja meie sattusime sellele peale. Tore oli kahemehe süstaga sõuda, kel kogemust pole, siis võiks seda võrrelda näiteks aerupaadiga Tallinna Admiraliteedibasseinist Aegnale sõudmisega, Tallinkite ja muude hiiglaste vahel. Emajõel käis Peipsisuunaline liiklus veel tihedamini, aga ega need lained nüüd midagi kohutavat ka polnud. Väga mõnus alus on see Randeli kahemehemeresüsta. Pilte saab ka. Kogu saagiks jäigi mul üks latikas või nurg, väik ta oli ja udulooritatud emajõkke tagasi läks. Hommikul tuli veel neljaski kiisk, üks lutsulaps läks ka õhtul tagasi ujuma. Hommikul olid kahepeale neli tonkat välja kerides kõik puutumata, müstika. Aga 12-15 kilomeetrit süstaga oli reaalsus ja päris mõnus seejuures.

Foto autor: Randel Kreitsberg

Üleeile sai võsa maha võetud ja pisut jõeääres tuiatud. Nägin sillapealt ka üht kala, aga Andre hirmutas ta ära kui kõhuli olles vihmaresti puhastas, et sellest läbi vaadata. Tahtsin just ülalt pilti teha kui tolmupilv segi kivikeste ja kuuseokastega kala ära hirmutas. Vett on megavähe, aga loodetavasti see torm nüüd suudme kuidagi avab, kuigi äkki on just vastupidi - loobib liiva täis. Mul selles osas veel teadmine ja kogemus puuduvad, kuid selge on see, et merika rändeks on vaja paljupalju vett juurde jõkke. Mingid fedjad üritasid ka kraavist ahvenat püüda, enda sõnul. Rääkisin neile jõe-jutu peale püügikeeldudest, mis tegi fedja silmad muidugi eriti suureks.

Aga eile püüdsime ise kala. Kui poja juba Türisalu panga peal tudus ja Keila-Joa tuultes kõikuv vanker jõeäärde jõudis, läks esimene 1,5 tundi mööda täies vaikuses. Ei mingit näksimist, ussid terved, loopisin tonkatina proovimiseks siia-sinna.

Siis juhtus minu jaoks pisike üllatus. Olen varem ka seal püüdnud ja selgi korral olid tonkahargid olemas, kuid kala polnud peale väikse havi landiotsas tunda saanud. Nüüd aga, kui Andre oli silmad lahti löönud ja vajas kõigutamist, pani järsku rivaots täie rauaga minema ja tantsis nagu hull. Sellist painet ma ei mäletagi tonkatamisel. Lasin kähku käru sangast, ise vandudes, et kuidas nüüd kiigutamise ajal just, ja haakisin. Kala oli taga ja just kui ta tuli läheduses pinnale, katkes järsult tamiil. Tonka välja võetud, kõigutasin last edasi, ise mõeldes, mis nüüd siis juhtus - kas tõesti havi haaras prisket ussi.

Kuid ei, lipsu aas oli katkenud, peatamiili aas terve. Müstika, mõtlesin, et kala välja kerides ei tundunud nii raske, et midagi sellist oleks saanud juhtuda, ju oli siis kuidagi lipsu aas viga saanud. Ise suht kurb, et kala jäi kätte saamata ja laps ka ei maga, viskasin ühe lipsu ja priske ussiga tonka uuesti sisse kui Andre silmad kinni vajusid. Naks ja kala võtt, korralik võtt. Välja kerisin kena ahvena. Mille peale muidugi Andre silmad lahti lõi. Näitasin siis pojale kena ahvunni, haarasin lapse sülle, käisime auto juures küpsiste ja konksude järel, siis tuli meelde, et lipsumaterjal oli kõik taskus olemas, vaja ainult siduda.

Ootasin head võttu ja vandusin, et pidi just nüüd olema vaid üks lips. Sidusin kaks lipsu juurde, prisked ussid otsa ja ootama. Nüüd ei toimunud midagi päris kaua aega ja Andre sai ikka päris-päris palju küpsiseid. Mingi hetk läks aga väikseks nokkimiseks ja õigel hetkel haakides sain kätte veel suurema ahvena. Rõõmus kahe kala üle ootasime Andrega veel igasugu meelelahutust tehes kolmandatki, kuid kahjuks seekord rohkem ei saanud. Võib ka öelda, et Andre kannatus sai otsa ja kõht läks ikkagi tühjaks. Aga ei tea kas ma üksi kalal olles oleks rohkem saanud neid kenasid Keila jõe ahvenaid. Tõeline positiivne üllatus oli seal.

PS: Hilisemad katsetused pole olnud mainimist väärt, täna tunnike Meremõisas ja nagu loen netist, kivinuki otsas olla merikas lanti võtnud. Kah potentsiaalne koht, aga mitte eriti lestapüügiks.

Terve päev täis kalapüüki "nuustikuga"

2010-08-29T12:37:00.015+03:00

See laupäev oli täis kalapüüki. Hommikuks oli Madis sõdurid üles rivistanud ja neist sai kohe pool karpi täis. Kell 11 paiku jõudsime üle maaliliste põldude ja metsaviirgude jõe äärde. Jõgi oli vaevu liikuv ja meeletult täis kasvanud. Pigem spinninguga jõlkuja, nagu ma seni ikkagi olen, ei osanudki kusagil üldse kalapüügiks vaba vett näha. Aga mu kalagiid hakkas selles osas kohe mu silmi avama. Riputad putuka sellesse prikku ja sinna ruutmeetrisesse auku taimedes, üle teiste taimede, näitas ta.

Ja olgugi, et mu esimese kümne minuti hämming kõige selle üle polnud veel jõudnud hajuda, tõmbas Madis esimese kala välja. Mõõdus ja ujus edasi. Sellega oli mul silme ees tõestus - nii on. Ja nii oligi. Kohtades, kus spinninguga võimatu püüda, on lennukas variant ja rohkemgi. Olen varem Jõelähtme peal spinninguga vaevelnud taimesaarte vahel, kus spinninguga on olnud üliraske üldse heita või midagi kerida, aga nii rasketes oludes nagu eile polnud ma kunagi püüdnud, ega poleks ka osanud.

Edasi järgmise paarisaja meetri peal märkas Madis üht keerutust või toituva kala liikumist ning juhatas mind täpset heidet tegema. Taas kord olin ma suhteliselt umbusklik, et mööda jõge taimedes kolistamine, murduvad veetaimed ja jalaasted või muda - et see kõik ei hirmuta kalu. Kuid tuli välja, et nagu ühepäeviku ajal olen saanud kala püüda ridvapikkuse kauguselt, saab seda teha ka muul ajal. Kala ei näe ega kuule ega karda. See kala ajas oma asja kui ma talle putuka nina ette riputasin. Teise heitega nägin kuidas ta tuli ja musta tuusti/nuustiku ära võttis. Madis ise kutsub oma pika aretustööna sündinud ja pea igal ajal töötavat uppuvat putukat nii. Peaks sellele ikka mingi stiilsema nime panema :)

Igatahes, kala oli otsas ja eriti ruumi tal kusagile ujuda polnud, ka minul oli liider juba otsarõngast sees ja nii ta esimesed taimed üles leidiski. Kui esimene pool kala väsitamisest taimedes tundus, et kala on ikka otsas, aeg-ajalt pinget suurendades ja lõdvendades aimasin seda mõnest tõmbest, siis üks hetk oli pinge ühtlane ja tugevalt kinni, justnagu taimedes. Seega tekkis väike mure, et kala enam pole ning otsustasin igaks juhuks vööni vette ronida ja kalale järele minna. Tõmbasin liidrist ja tõesti lõikas tipet ühe taime puru, kuid kala oli otsas! Keerutasin teda siia sinna ning peas küpses koheselt mõte see kala tagasi lasta, kuigi ta oli kindlalt mõõdus. Madis tegi mõne klõpsu, tõstsin ta igaks juhuks oma küünarvarrele, kontrollimaks pikkust ja vabastasin siis ta kohe. Konks oli seespool kusagil kääride kõrval.

See oli väga hüva emotsioon sellisest kohast ja väljaspool ühepäeviku aega mõõdukala lennukaga saada. Edasi katsusime üha potentsiaalsemaid kohti kuni jõudsime "kollidemaale". Möödunud nädalavahetus, kui mina oma autoga jahmerasin ja minna ei saanud, tuli Madis sealt saadud uue rekordkalaga. See oli jäme jurakas, 2,1 kilo ja 57 sentimeetrit pikk koll. Tolle kolli pilt mu telefonis ei lasknud väga olla ning käisin möödunud pühapäeval jõel, lastes tagasi ühe 20-25cm jõeka, ühe ülemõõdu havi, ühe kämblapikkuse havi ja võtsin kaasa keskmise ahvena, kuna sealt polnud varem ahvenat juhtunud. Kõik muidugi langiga. Aga tagasi meie retke juurde.

Madis hakkas mulle demonstreerima üht keerukat kohta vees lebava ja okstealuse puu juures ja mina läksin veidi eemale vabasse vette putukat ühte ja teise serva loopima. Päike paistis ja päikese käes võis olla oma 20 kraadigi, vesi soojenes ja päike paistis otse jõkke, südapäev oli seljataga. Kõik tundus pigem, et on kala saamise kohapealt vale. Madis rapsis, nagu näitama hakates ikka juhtub, põõsaga, kui ühtäkki tuli põmm veidi kiirema nõtkutamisega kala taha. See tegi juba siia-sinna sõitu ka. Päike paistis talle kogu aeg peale ja kala tantsiskles peaga raiudes selles rambivalguses.

Väga kaua ta ei esinenudki, ei järgnenud pea ühtegi sööstu ega ammugi hüpet, mõned korrad venitasin ta pea veepeale ja järgnes Madise kahv. Käes! Teine kala juba minusugusel väiksel harrastajal lennukaga. See oli 39-sentimeetrine isane, nagu kodus selgus. Kõigest 730 grammi raske, minu üllatuseks. Kõhus oli tal igasugu nodi, alates muidugi puruvana kestadest, aga ka üks väikese mardika seedumatu kitiinkest ja täiesti terve heleroheline paarisentimeetrine "kapsauss". Igasugu mudru neil sisse läheb praegu. Madis arvab, et suulaes konks teebki kalad vaguramaks kui käärides, mil lõhkumist on rohkem.

Üllatuskala. Fotod: Madis Messimas

Tegime väikesed pildid, lõuna. Panin kala endale vesti seljale, saba jäi välja. Tagasiteel miskit huvitavat ei toimunud, alles tugevalt allavoolu ühe puu kõrval sain kaks võttu järjest, aga siis suutsin putuka oksakesse lennutada. Samal ajal kui ma rapsisin, hõikas Madis, et sai kala. Siis aitas ta mul putuka kätte saada, käisin selleks vees ja udisin ridvaotsaga. Siis läksinme Madise kala vaatama. See oli neljakümneseitsmene, aga sale nooljas. Ja Madis oli just enne rääkinud, et siin lõikudes enam pole kala, säh sulle. Üldse on Madisega ülihuvitav, sest pea iga augu juures on tal lugu ja kalamälu ehk meenutus, millal, kui suuri ja kas üldse on olnud.

Järgnes palju auke ja vaba vett, käänakuid ja taimi, kraavideületusi, aga kala me rohkem ei saanud, kuigi Madis nägi üht toitumas ja pidin taas täpse heite tegema prikku. Madis sai sealt ühe võtu ka, kuid üldiselt oli õhtupoolne tuim ja vaikne ning siis hakkas vihmale kiskuma. Lõpuks jäimegi vihmakätte ja kui siis paar kärakat täpselt peakohal käis, pani see peaaegu mütsi peast lendama ning täiesti reflektiivselt peaaegu kõhuli maha hüppama. Võimas kõu oli. Kell üheksa õhtul saime liikuma, seljataha jäi päev täis palju elamusi, mitmeid kalu ja kogemusi.

Putukakarp on heast paremast punnis, kala läheb peagi ahju ja elamused laagerdavad, nagu ka kogemused, mis ma sain uppuvatega püüdmises nii taimi täis jões. Kõik need teadmised kuluvad ülimalt marjaks ära. Ja sellise kalagiidiga on kogu retk nagu filmis. Aitüma, ka nende peatselt saabuvate piltide eest, mis ma siis siia riputan.

Külalisesineja pandi ju veel ka riidesse, kuna mu enda neopreenid olid lasnas ja siis saingi väga seks pesu. Mõnus oli küll kahlakatega ja saabastega. Hea ja õige varustus on ikka oluline küll tegelikult.

Mis aga kõige huvitavam, siis eelõhtul imetletud puidutöö Madise kodus kulmineerus tagasiteel muusikakuulamisega. Tõeline renaissance man jätkas üllatamist. Kuna muusikateema pole võõras mullegi oli väga tore pärast kordaläinud kalapäeva hoopis millestki muust rääkida.

Isa ja poja päev

2010-07-10T19:36:00.002+03:00

Täna oli täis isa ja poja päev. Kohe hommikul hakkasime naelu välja tõmbama, vahepeal Andre tudus pikalt ja mina sain siis omaette tööd teha. Hiljem, kui kõht oli täis ja mänguisu oli, käisime liivakastis. Jõeäärde jõudsime ka muidugi, hiilisime ühele kalale selja tagant ligi ja mina siis vaatasin kala nii kahe meetri pealt kuni Andre mul kukil hüplema hakkas ja kala viuhh minema pani. Selline 20-25 cm kala oli.

Hiljem käisin veel teises kohas ja siis Andrega oleks äärepealt ühe kala kätte ka saanud. Kerisin allavoolu Kalakola poes soovitatud havimurdjat, must tutt konksu ümber, nr kolm suurus pöörlev musta-kuldse diagonaalse triibuga, nime ei suuda täiesti väsinud peaga praegu öelda.

Ja nii see kala ühe rohu tagant varjulisest kohast otsa kargaski. See käis nii, et lant oli juba peaaegu minuni jõudmas, rohu juures justkui jäi seisma korraks lant, mõtlesin, et kerisin ju küll rohu kõrvalt, et kuda ta nüüd kinni jäi, aga siis juba kala keeras varjust valgusse ja mul kohe adrenaliin üleval, et wow kui suur kala, kilose kanti või veel pikem, siis aga märkasin, et nokkloom on hoopis ja niikui haakimisliigutust igaks juhuks tegin ja pinge tamiilile peale sai, oli teravate havi hammaste vahel tamiil katki.

Seda polegi varem juhtunud minu arust, olen saanud 0,3 kanti tamiiliga ilma trossita küll havi ja midagi pole juhtunud, aga ju siis see 0,2 tamiil, sügavale neelatud triller ja too "hea" nurga all tehtud haakimisliigutus tolle landi havi kurku jätsidki.

Hiljem lennutasin ühe teise trilleri üle puuoksa nii, et triller umbes 10 cm vette ulatus ja kerima hakkamise hetkel, üle selle puuoksa, sööstis alt üles pöörlema hakanud landi juurde üks tillu, kuid õnneks ei saanud konksudele pihta.

Tore oli ikkagi.

Esimene lennukaahven

2010-07-05T22:55:00.003+03:00

Sellest on nüüd küll nädalapäevi möödas, kuid ükskord tuleb end ju kätte võtta. Jaanipäeva pildid ootavad.

Jaanilaupäeval sai lõkke ääres mõned heited tehtud, üks plumpski tõmbas meeled ärevaks, aga hiljem vaatlesid kõik kobrast, niiet sealt võis too plumpski pärineda.

Jaanipäeval oli aga väss peal ja ei jaksanud jõekaid kimbutama minna. Õudsalt rahulik ja mõnus oli paadiga Valgjärvele minna ja loota, et tuleb üks ilus loopimine ja kui mõnegi lennukaga ära tilliks, küll oleks tore.

Randel andis mulle seks puhuks oma putukakarbi ja ise loopis lanti. Saare taga hakkasid ahvenda end ilmutama ja isegi mul tuli mikifinni peale üks järele.

Aga proovisin ka pea kõik putukad läbi, ei midagi võtulaadset. Samas raske aru ka saada, nöör pole pidevalt pingul, ei tea nagu õigeid töövõtteid. Siis teises kaldas ühe musta wooly buggeriga, mil punast sekka sõlmitud, õnnestus saada üks otsa, kuid õiget haakimist vist polnud ja minema ta sai. Mõne aja pärast sain ikka ühe kätte ka, millest siis Randel pilti klõpsis. Ise ta väitis, et pole Valgjärvelt lennukaga ühtegi kala saanud, mul vist õnnestus ta karbist õigem putik leida.

Üks igavesti mõnus käik oli, selliseid oleks palju rohkem vaja.

Foto autor: Randel Kreitsberg

Kaladel oli vist raske talv.

2010-06-13T22:41:00.007+03:00

Eile käisin kalal ja täna ka. Eile kobistasin ühe forelli seal ära, kust täna ühe kätte sain, võibolla isegi sama kala. Eile käis kala pinna lähedal vahel ühepäeviku koorujaid napsamas äärmiselt tähelepanematult. Miks? Mul jäi putukas kinni ja läksin seda rohus roomates päästma, ubisin jalad kuidagi ette ja ise järele, udjasin tokiga putuka oksa ümbert ära, samal ajal käis kala pinnavees nii umbes kolme meetri kaugusel. Et siis tema õgardles ja mina hiilisin hästi. Nojah, aga ainult ühepäeviku ajal ma neid enamasti näengi, sest muul ajal käib harva mõni lanti togimas või otsas, kuid putukat ei võta üldse mitte.

Ühepäeviku ajal on aga kalad enda asukohad reetnud, eile võttis siis pärast seda kirjeldatud intsidenti sama kala veidi vee alla lastud Mohican Mayfly'd, sama putukas mis mullu. Uputada dry fly'd ei tohiks, aga noh, mul teistsuguseid pole ja see meetod tagab saagi. Ühesõnaga kala võttis putuka suhu, mõtlesin, kas oodata sekund või kaks ja kui pooleteise peal haakisin, tundsin õrnalt kalakest ja tõmbasin putuka ta suust. Kala võis olla selle pika ajaga ära jaganud, et siin on mingi konks ja välja sülitanud putuka.

Täna, kuigi hommikul oli pilves, temperatuuri nii 11 kraadi õhtulgi, palju tuult, aga veidi päikest, siis koorujaid oli ja pinnakihis käijaid ka. Ühes kurvis suisa kaks, niiet hetkeks oli kahtlus, kumba valida. Üks tundus suurem, aga käis pinnas harvem, ühepäevikut eriti veel ei lenda. Valisin tihedamini käiva kala ja sain ta kohe teise või kolmanda heitega otsa ja niikui võtt toimus, kas haakisin või mitte, ei oskagi öelda, igatahes oli ritv kohe lookas, kala põõsaall ja mul emotsioon, et ohoohoo, täitsa korralik kala. Veidi väsitades sain aru, et väga suur siiski pole, kuid vähemalt mõõdus ja selle ma viin koju, sest nii harva kala saan ja kalal käin ka suht vähe aega.

Ja siis hakkasin puterdama, essa kord pistsin kalale näpu suhu, mõtlesin, et kindel haare, tühjagi, kala läks "ringile", rapsis ja rahmeldas, tõmbasin pea veepeale, teisel katsel lähenesin lõpusekaanele, kuid järgnes kõva rabelemine. Kolmas kord kui kala lähedale sain, nägin, et konks on küll "käärides", aga hoiab vaid nahariba, kindel haare kuklast ja kala sai veest välja.

Vähemalt selle kala põhjal tundub, et kaladel pole just kerge talv olnud. See kala kaalus l-36,5 ja L-40 juures kõigest 683 grammi, aasta tagasi sama pikk kala oli ju ligi 900 grammi. Ja märksa punasema lihaga. See kala oli suht lahja, oranžika-heleroosa lihaga ja endale jubedalt sisse kühveldanud. Tagumikus oli puruvana jäänuseid palju, siis üks kalake, siis mõni muu kiletiivaline ja ka mardikast polnud ära öelnud peale koorujate ja viimased päevad muidugi ainult ühepäeviku koorujaid sisse õgardlenud.

Piltidega olen jätkuvalt rahul.

Lennukaga tragimine?

2010-06-09T10:57:00.003+03:00

Samal ajal kui on võimalik lugeda Rootsis leitud hiiiglaslikust räimede hirmust ja Liivi lahest saadakse tohutu vinträim, tegelen mina justkui kalapüügi aseainega. On ja nagu ei ole ka, aga igatahes sain ma looduse nautimisest küll täieliku hea laksu.

Kui laps oli tudumiseks voodis läksin pool kümme, mil väljas ju täiesti valge, Pirita äärde uurima, kas kala pinnas näha on ja kui suuri. Pinnas keegi praktiliselt ei käinud, kuigi satikaid oli seitset sorti. Mingid päevikud ja liblikad, sääski muidugi, sõnaga kõikvõimalikke mulle tundmatuid tiivulisi.

Vesi oli üllatavalt soe, otsa sidusin esialgu enda seotud striimeri, aga sellega kiires voolus ülevoolu kuidagi ma püüda ei osanud, küllap ei saagi. Seejärel panin otsa samuti enda seotud polywinged midge'i. Noh, eesmärk oli tegelikult mu käigul saada lihtsalt välja, nautida linnulaulu, vee vulisemist ja sääsehammustusi ning hea õnne korral kontrollida, kas jões kala on.

Niisiis õnnestus Pirital tuvastada kolm liiki, merikatitad, viidikas ja lepamaim. Viimane neist võibolla kõige üllatavam isegi. Putuka söömiseks oli piisavalt suur vaid forell, kuid "suur" tähendab siin kontekstis tõelist titat, kelle kiusamine pole loomulikult eetiline ja loodan, et noorjärk kasvab ilusti ning mõtisklen, kus ja kas üldse on võimalik leida sealt seda liiki kotikala, tõenäoliselt mitte, sest paikseks kellelgi põhjust jääda pole, mereni on vähe maad ja toit seal ootab, eks ka geenid sinna rännet mõjutavad.

Aga tore, et merikas kasvab. Seekord võtsin fotoka kaasa ja püüdsin hämara valgusega pilte saada, jään vist isegi endaga suht rahule.

Sellised titad peavad jääma vette ja parem üldse kalamehe poolt puutumata.

Pole võibolla eriti sagedane, et lendõnge väikese putukaga õnnestub keegi kõhualt kinni saada. Mingeid spets tragimisliigutusi ju ei tehta, kui mitte arvestada haakimisliigutusele sarnast järsku jõnksu, millega kogu rakendus lendu tõmmatakse.

Nägin ühes kaldaäärses rooaugus justkui suurema kala külje helki, mis võis ka vabalt olla rohi. Veidi keerukalt positsioonilt paari heidet tehes oli ühtäkki otsa haakunud lepamaim. Paks oli ta ja esialgu tundus, nagu oleksin surnud kala otsa saanud. Aga oli teine täitsa elus, kahjuks vist pärast minu tegevust mitte kuigivõrd tervise juures.

Imepisike ühepäevik

2010-05-26T15:40:00.003+03:00

Nägin ühte iiimepisikest ühepäevikut, rohekas tundus ta pealekauba. Äkki polnudki, aga hirmsalt ühepäeviku moodi oli ikka küll, võibolla ta oligi natuke nagu ebaküps veel.

Käisin jõepeal seega, pildistada kala ei saanud, liialt vähe andsid nad end näole. Ilm oli pärast pikka soojalainet (25+) jahe, pilvine ja tuuline (alla 10 kraadi sooja). Jõudsin kohale nii pool neli või natu enne. Kalad näitasidki just sel ajal ja hiljem mitte üldse.

Üks rabas kohe esimeses kurvis allavoolu keritud Rapalat jõekatoonides. Siis püüdsin veel natu allavoolu kerides järjest läbi, kuna ei tea kus praegu kala võib olla, kas oma tavakohtades või mitte, sest kallas on kõik ju pärast kevadvett räsitud. Nii ühel sirgel otsustasin ikkagi landilõksu vahelt ära võtta ja siduda otse tamiili külge landi. Nii kohe järgmise viskega tuli kala haarama vahetult landi väljatõstmise hetkel. Järgmise viske tegin samasse kohta, kuigi karta oli ju, et kala mu jalge ees kusagil. Ja nii oligi, niikui lant ennast minu juures keeras nina ülesvoolu poole, käis nätakas, vett pritsis ja mina mõtlesin, kuidas kiirelt tamiili järele anda, et kala vees püsiks, sest sidur käima ei läinud, kala siples veepiiril ja õhus ning juba sekundi-kahe pärast lahti saigi. Ei olnud kumbki väga pikalt üle L-30 või L-35. Ülejäänud augud ja kurvid ja sirged kala ei näidanud.

Nii ronisingi pärast üht potentsiaalset kohta jõkke ja hakkasin ülesvoolu minema. Nii sain oma 800 meetrit jõepõhja endale senisest palju selgemaks ning nüüd on päris hästi teada, et kui vesi alla läheb ja pärast jaani ühepäevikud väljas, kuhu võiks veel minna suurt kala otsima.

Ja hiljem käisin veel allavoolu kõrgelt koos juraka kivitükiga sisse, hea oli et midagi ära ei murdnud endal või ridval.

Korrakski midagist

2010-05-03T22:30:00.003+03:00

Korda kaheksa vist on nüüd meres käidud ja kuigi viimasel nädalal on siit-sealt kuulda kenasid saake, igapäevaselt suisa, siis minul endiselt pole trehvanud. Talgupäeval nägin aga kaht ülikena jõekat, mis vere keema ajasid ja kuigi ma vahepeal pole koju jõudnud, et lennukat ja putukaid haarata või jõekalandi karpi, siis nii käisingi täna ühe tiiru merikalantidega jõel.

Ja ära sa märgi, kuskil pärast seitset hakkasin tuiama ja ühe kalakohapeal küll allavoolu visatud ja üles keritud Tšudesnaja ahvatlev polnud, aga samast kohast kui allavoolu kerisin, tuli haarama ja näitas külge, kahjuks liiga kaugel, et selgelt näha, aga eriti tillu justkui polnud.

Asi seegi ja emotsioon meres nullimise vahel, seda enam, et siukest suht suurt plekki ründas. Näljas nad ja võtaks vist lanti päris hästi praegu. Ei teagi, kas ja kui palju veel merre lähen, äkki avasin hooaja liiga vara ja tüdimus kipub peale. Teine asi, et pole ju aega käia, võtsin kaks puhkepäeva, aga uued asjatoimetused vahel, ei jõua neidki teha, mis esialgu plaanis. Ja siis istume jälle kontoris...

Kui fotokast midagi asjalikku leian, panen siia juurde.

Putukatega

2010-04-17T18:21:00.005+03:00

Madis tõi mulle katsetamiseks putukaid. Katsetasin, aga midagi öelda ei oska. Ei mängu kohta suurt, ega selle kohta, kas töötavad. Kala seega ei saanud, kolmas kord see kevad merikajahil. Neli tundi loopisin Viimsi idakaldal läänetuulega. Kas nüüd tuul puhus soojemat vett kaldast ära? Ei usugi eriti, polnud ta seal kaldaski soojem kui mujal vast. Aga päris kaldas pruunvetika sees elu käis juba. Kohati sogane, kohati klaar.

Mõni pilt sai seekord tehtud, vähemalt sedagi.

Kuuldused, laulupidu ja puhas õhk....päike muidugi ka

2010-04-12T08:57:00.003+03:00

Aga kaladest ainult kaks parve ogalikke ja mõni isend üksikult kah :)

Ühesõnaga reedel ja laupäeval saadi kala, pühapäevalgi enne kui Murastesse jõudsin ütles Mauris, et just kõrval võeti kala välja. Oli ta nüüd mõõdus või alla, ei tea, aga sel ajal kui mina püüdsin, so 13-18, kala ma ei näinud.

Vees käis see-eest mitmeid lante ja esimest korda ka Berkut ehk siis Kruunu venelaste koopia. Minu arust hea mäng, pole laita. Aga proovisin nii siniste toonidega kui ka pronksjaga, mis oli viimastel päevadel kala toonud, aga seekord ei midagi. Tuleb leida aega, käia.

Tuul oli pea olematu, kaks päeva päike lõõskas, nii 15 kraadi oli väljas küll sooja, vesi mõistagi paar kraadi vaid soe. Jalad külmetasid ja kui tagumik veest väljas oli, siis reied põlesid. Selline see kevad on merikapüüdjale :)

Putukavärgi proovin ka ära, äkki Madise endale isegi kaasa kauplen.

Võla tasumine

2010-03-31T23:04:00.003+03:00

Siin nad siis on, mis vahepeal turuputka hinnaga soetatud. Putukaid merikale pole veel kätte saanud ja jõeka omasid ka ei näita.

Pigem-jõeka voblerid ja võiks-merikat-saada plekid.

Kui esimene pilt on veel suht hea, siis teine kahjuks päh, pime, terane, krutitud jne. Aga katsun paremaid teha kui kala saan.

2010 - läks

2010-03-22T10:18:00.008+02:00

Päike tõuseb ammu juba kella kuue paiku, mis tähendab, et kevad tuleb mürinal hoolimata sellest, et talvel visanud hanged sulavad kasinalt ja vahepeal tuleb lund veel juurdegi.

Seega, aasta on ammu alanud ja aeg enne sagedasemaid püügiretki teema üles soojendada. Vahepeal on suisa väga pikk paus olnud. Aasta alguses tegime Ranedeliga ühe käigu Pärnu jõele ja lahele, kuid too polnudki niiväga kalapüük.

Võlgu olen lugejatele (keda usutavasti mõni üksik siia satub siiski) oma vahepealsete turuostude pildid, olen soetanud nii mõned jõekalandid kui merikale midagi, kuid siiski väga tagasihoidlikult. Ja üleüldse võibolla peaks pilti ja juttu tegema alles siis, kui kala ka pildile saab tulla....

Sel nädalavahetusel täienes putukakarpki 9 isendi võrra, aga kolm sitikat neist otsustasid siiski looduse rüppe jääda. Neist ma pilte ammugi tegema ei hakka siia netti, kuna hirmus salaretsept on (!) ja autoriks pole ka mina.

Igatahes sai nüüd maalt spinningki ära toodud, Härri käest soetatud miski tootmisest maas Loopi neopreen püks, mis on väga seks, tänkju-tänkju; ja Loopi lennukalt ka tolm maha pühitud nüüdseks. Scierra ootab oma järge. Demonstreerin seda püksi siin Madise tehtud piltidel ja loodetavasti edaspidi on veel põhjust pilti teha. Kartsin, et jalanumber on väiksevõitu, eks seda külmas vees saab veel näha, aga pigistama ei hakanud, mõnusalt on ümber kõik, liikumine parem kui eelmistega.

Lennukaga retk sel laupäeval terve päeva oli igatahes tase. Aitäh! Pole mitte eluseeski teinud püüki sellise lumega esiteks ja teiseks lennukaga. Kahjuks kummalgi kala tabada ei õnnestunud, ehkki püügimaa oli Madisel selge iga viimse vees lebava puu ja põhjasubstraadini. Muidugi tõsi, jõgi oli suhteliselt vähe aega vaba veega olnud, vesi oli madal, suhteliselt sogane ja ujus ka igasugu tutte ja oksi ringi, suurveest veel jälgegi polnud.

Kuid kokkuvõtlikult väga õpetlik retk, sest Madise nõuanded kulusid lennutamist meelde tuletades marjaks ära. Lisaks muidugi järgmisteks püükideks saadud nümfid ja maimud ja ega uppuv striimergi odav ole. Näe nüüd meenus, et tippetirullgi jäi minu kätte! Ai-ai-ai.

Nüüd aga ootan ainult, et talv veel sulaks, aga päris suurvett ei tuleks, siis saaks äkki lennukaga mõne kala pildile. Merika jaoks on veel jääd kuulu järgi palju, aga soodsa tuule korral võib selle minema lükata ja siis on ainult aega vaja, et püüki teha.

Esialgu siis seda talve iseloomustavad klõpsud, millalgi ehk ka mõni landipilt, mis võlgu olen, aga slaidiesitus mis sai blogile külge poogitud tingis asjaolu, et Picasast kustutasin mõne pildi maha, mida slaididesse ei tahtnud, mistõttu kustusid nad ära ka veebist. Kahju, et nüüd neid kastikesi peate vahtima, aga ehk millalgi on aega vähe kõpitseda ja enamik pilte jäi ju alles :)

PS: Vahepeal nägi ilmavalgust ka "Õngemees kalavetel IV", kus sees mu lugu lennukaga alustamisest.

Foto Madis Messimaselt:

Jõuluahven

2009-12-24T19:22:00.006+02:00

Esimest korda sain jääle laupäeval. Tegime talvematka meestega suurte miinustega, jõudsime Päästjärve äärde valges ja sain neli ahvenat jääle, kolm tegime lõkkel soojaks ja nokkisime liha ära. Ühe lasin tagasi. Öösel oli -17 kraadi külma vist. Hommikul sain ainult ühe ahvena, kuigi see oli suurem kui eelmised.

Täna sain teist korda jääle, jõululaupäeval. Tõstamaal, valida oli karjäär ja kaks järve. Kuna aega oli vähe, otsustasin lihtsaima kasuks ja ei läinud seiklema.

Tallinnast ostsin kuusamo 5,5 cm Varma püstsiku, kuldne ja musta-punase sakiga, Randeli juures seotud sääsevastne otsa. Roikku peale esialgu pidi narrima, aga kaks 50-grammist tuli. järgmisest august kolm kala, edasi koprapesa poole käis mingi narrimine. Keegi togis pidevalt lanti, aga putuka vastu huvi ei tundnud. Loomulikult mõtlesin, et havi. Aga kuna roikku otsa keegi ei jäänud, panin otsa Õnneliku Johni (ikka Limonka värvikolmikuga) ja kohe hakkas haakima. Väiksemad ahvenad tulid vastupanuga, aga siis järsku tõmbasin ilma suurema vastupanuta igavese juraka jääle.

No esialgu tunduvad kõik suuremad ahvenad jubedad pätsid. Kaalu ei tea, aga ega ta nüüd nii suur polnudki, kuid sealt ikkagi korralik ahvunn. l-20 L-24. Mis ta kaaluda võis, no vast 200-250 grammi.

Tikutopsid lasin tagasi, üks hetk enne kolme oli üks võtuaeg, kui enamik kalu tuli, aga kahjuks katkes see kähku. Ahvenakrõbuskeid said siiski kõik maitsta, kokku üheksa kala tõin ära.

Matkal

2009-12-21T17:00:00.004+02:00

Käisime enne jõule talvematkal Lõuna-Eestis. Mõni klõps sealtki, pisikesel järvel puurisime auke ja solgutasin 10 minutit roikkut. Hiljem ööbimispaigas sain neli kala ära ka tillitatud Päästjärvel. Kusjuures kolm lasime ilma puhastamata lõkkest üle ja siis nokkisime naha alt liha, täitsa hea oli!

Piltide autor Randel Kreitsberg.

Jälle turult

2009-12-09T14:12:00.003+02:00

Kalal mõistagi pole käinud, maju joonistan. Aga turul olen käinud see-eest lante jahtimas.

Panen siia nad kirja, enne kui ära unustan. Vahepeal sain vene päritolu soomlastelt mahaviksitud Kuusamo Kruunu kätte 45 krooniga.

Landi nimi on Akara Fishing Berkut, kaal 25 grammi, värve oli siinmail saada vaid kaks, valisin tume-hallikas-musta. Vette mõistagi pole saanud, spinning kah maal.

Täna sain turult kolm voblerit 44 krooni tükk, eelmine kord ostsin 50 krooni tükk ühe nilsu moodi musta, 5 cm. Nüüd aga vaatan, et vist pole ikka nilsu, kui pole keele peal Nilsmaster kirjas. Tänastel nilsudel ja ühel Rapalal on keele peal kirjas tootja.

Vist sellised landid sain: Nilsmaster Haka Deep Diving 5 cm 4 grammi, ujumissügavus 0-3 m., värv kuldne ahven (kood 40).

Nils Master Invincible 8 cm, 8 gr, papagoi

Rapala Original Floating 5 cm, värvikood GOMD

Ja must Nilsu invincible moodi lant.

Millalgi lisan ka pildid.

Midge ja bloodworm

2009-11-17T21:49:00.006+02:00

Sidusime Randeliga natuke putukaid. Need on vist mul umbes 5. ja 7. putukas sidumise järjekorras. Või midagi sinna kanti :)

Bloodworm ehk sääsevastne, numfi konksul. Pidi hästi ka roikku otsas talvel ahvenat peibutama. Ja talvepüügil ka jões muidugi põhitoit pidavat olema.

Polywinged Midge ehk kihulane, mis imiteerib paljusid putukaid. Esimene häkkiliga. Dry fly konksul.

Õpin alles :)

Kohtumine merikaga...Tõstamaal!

2009-10-31T17:40:00.008+02:00

Kõva lõunasöök abiks hakkasin Kastnast läbi lodu ja võsa ja pilliroo mereäärde murdma. Sain vette ja nägin kivise tipu otsas kedagi askeldamas, esialgu vaatasin, et keegi hangub adru, aga siis ilmus paat nähtavale ja seal oli kaks meest, üks andis püsti seistes võrku sisse.

Loopisin esialgu hiljuti Tallinnas Tööstuse tänava kalapoest ostetud lanti. Seal poes oli palju käsitööd ja palju ka vabrikuvärki, mida varem pole ma näinud. See lant jäi mulle kõigist teistest silma, osad vene plekid jätsin kõrvale, kui liiga kerged, aga nüüd oleks midagi sellist väga vaja, sest kergeim lant mu arsenalis on vist 17 grammi.

Sellised landid on nüüd arsenalis juures, pikk vaskne, ei saagi aru, kas käsitöö või mitte, vist ikka käsitöö. Kaal umbes alla 20 grammi, väga huvitav laisk mäng. Teine on teene vastu saadud soomlaste töö - kopsu lant. Jah, ma ei tee nalja, vaata www.kopsu.com igati kõvad landid!

Igatahes kui ma jõudsin Leetsaare kraavini, olin suhteliselt pettunud, mäletasin seda vähe ....suuremana. Praegu oli raske kraavi kaevatud suuet eristadagi. Mõtlesin veel liivaseljakul lontides, et äkki oleks siiski targem minna Ermistule, kobistaks midagigi otsa, sest see Pärnumaa madal rannik pole ju üldse sedamoodi, missugune üks korralik Põhjaranniku merikakoht välja näeb.

Sealtsamast vedasin välja ühe vana vetikatesse ja liiva mattunud võrgu, kus ülemisse selisesse oli pandud veel kapronnöör teibiga (!)

Siis Värati poole veel liikunud, läks järjest kivisemaks, seal tuleb ka üks kraav sisse merre. Loopisin kivi otsas kui aeg tiksus täis ja tuli hakata sauna sättima. Viimased visked, kobisin kivi otsast alla, aga nagu ikka, püüan veel kuni vett vähegi on, siis loopisin veel ka tagasi liikudes.

Tavapäraselt ma mitte kunagi - ja siin võin täitsa käe südamele panna - ei laksi lanti vastu vett, et rohtu otsast saada. Võtan selle käega ära. Aga kuna ma olin niiehknaa ära minemas, siis kusagilt tuli selline tunne - stiilis ah-siin-niikunii-kala-pole -, peksin lanti vastu vett ja sumasin täie kolinaga ranna poole.

Jõudsin juba nii 30-40 meetri kaugusele veepiirist, vesi oli selge kiviklibuse ja liivaka põhjaga, mitte mudane ja vetikane ning siis kogu selle kolistamise peale oli kolme meetri kaugusel minust ranna poole ujumas kala! Ja mitte mingi ogalik, 45-50 cm (L) pikk kala, järgmine mõte oli kohe merikas. Ja ma olen 99 protsenti kindel, et oligi selline veidi alamõõtu või napilt mõõdus merikas, mingi võimalus ju on, et äkki oli siig, aga havi kindlasti mitte. Kala korraks peatus, keeras siis nina merepoole, ja pani veidi kiirema käiguga minema.

Seisin peaaegu pahkluuni vees ja mõtlesin, mis nüüd siis toimus. Olin tulnud ligi nabani veest, kala hirmutasin järelikult lendu enda asukoha ja kalda vahel. Mis tähendab, et ta oli kusagil põlveni vees kiviklibusel alal või mõne suurema kivi taga. Aga et ma teda niimoodi sumades nägin, oli väga suur üllatus, oletaksin, et ta sellise lärmi peale kiirelt vehkat teeb.

Pärnumaal esimese raksuga merikat näha annab lootust, et mu mõttekäik oli õige, kraavid, mis toovad magedat vett peibutavad kala, ta oli täitsa kaldas, vesi on külm, kõik on õige. Homme hommikul tuleks mõni kala lanti võtma peibutada.

Saab ka Tõstamaal merikat püüda. Tase!

Kaks surnud parti ja kogu moos

2009-10-25T19:42:00.006+02:00

Eile oli kuulda heast merikavõtust ja hommikul oleks isegi oodanud horde mereääres, kuid olin õngemeestest üki, vaid kaks selli tulid kummipaadiga vette ja mõtlesin, et raudselt ujuvad samase kus ma loobin, aga siis nägin neid hoopis karidelt võrku või võrke välja korjamas.

Kartsin, et tegemist on röövpüüdjatega, esiteks kuna nad olid kahekesi pisikese kummariga, teiseks ei paneks õige võrgumees oma võrku karidele ja lippe muidugi polnud ka näha.

Idatuul kandis mõne aja pärast minu poole midagi ja kui ma selle lähedale jõudsin sain aru, et tegemist on surud linnuga. Esimene mõte oli muidugi, et kas mingi haigus või veel hullem - Nõva reostus tuli meelde -, kuid linnu enda juurde saanud nägin kohe võrguräbalat. Lind oli võrgust välja lõigatud ja keda veel kahtlustada kui mitte äsjaseid võrgutajaid.

Mullu õnnestus mul üks aul loodetavasti päästa võrgust, lõikasin ta välja ja kuna ta oli liialt nõrk viisin koju sooja toibuma, järgmisel päeval lasin merre tagasi.

Kuid seekordne leid ei piirdunud ühe linnuga, mõne aja pärast leidsin teise kari peal loopides teisegi linnu. Sellel oli rinnakus imelik auk.

Mis aga merikasse puutub, siis kohe varavalges umbes kümnenda viskega oli kala taga, käe järgi allmõõtu ja kogu adrenaliini vaid 4-5 sekundit oligi. Võttis enda tuunitud hõbedast (millest tõsi küll pronks oli küljelt välja kulunud) Žilvinast. Kõik konksud olin veel hommikul ahjuees üle luisanud, ei tea, miks ta otsas ei seisnud.

Idatuul keeras rohkem lõunakaarde mida päev edasi. Vahepeal läksid puhangud ka suuremaks ja lainetki tekkis lihtsa virvenduse juurde rohkem, kuid õnneks tormakamaks ei läinud. Mõni vihmasabin ka, aga väga väike. Temperatuuri võis õhus olla nii 10 kraadi, vesi sellest võibolla jahedam, täpselt ei oska öeldagi.

Aga kaheksa tundi püüki, mitmest landist, suuremast osast nöörist ja tamiilistki ilma jäänud, tuli siiski tugev katse, aga kala nägin vaid kaugelt. Tiit sai läänepool põhikari alamõõdulisele kaks konksu lõua alla ja vabastas kala, hiljem samas kohas üks kala kaldale veeti kes silgu moodi siputas, aga hiljem foorumis selgus, et siiski mõõdukas oli.

Veidi edevust ja Tõstamaa jõe kalatrepp

2009-10-24T08:35:00.004+03:00

Oktoober oli mulle pangavahetuskuu, üks rootslane teise vastu. Kuna uues pangas oli võimalik oma pilti panna pangakaardile ja see kõik nii lihtsaks oli tehtud, siis ei saanud jätta võimalust kasutamata. Ei tea kui palju selliseid kaarte on ja mis neil siis peal ka on, kellelegi tarbijakäitumise uurijale oleks täitsa asjalik teema, et kas pangakaardil on perepilt või auto või maastikufoto vms.

Minul on seal nüüd kala :) Täpsemalt mu seni suurim forell, too sel suvel ühepäeviku ajal tabatud kilone jõekas, kes väga-väga visalt viba painutas. Üks sisukam mõte on muidugi selle foto ka pangakaardi vahel veel, aga selle jätan ma enda teada :)

Teine pilt selles postituses, ei hakanud eraldi tegema, on lihtsalt klõps nädalavehtuselt, kui käisime pojaga Tõstamaa jõe ääres jalutamas. Kahjuks oli siin-seal palju lahtiselt jooksvaid koeri ja ei mina julge nende territooriumile minna, mõni küll saatis sõbralikult enda piiridest meid väljapoole, aga mõni peni võib ju ka haukama tulla. Noh, seda jama pole vaja. Aga jões on palju-palju vähem vett kui Selistes näiteks, kobras tegutseb kohe maanteest ülsvoolu surnuaia taga ja eks ta üks väike nire on. Aga kus kunagi olid särjehordid sees ja isegi merikaraamatus on Tõstamaa jõge mainitud ja seda kalatreppi ka.

Teine käik, esimene kontakt

2009-10-10T21:03:00.005+03:00

Täna sain alles teist korda see sügis merre, aga tore oli. Ilmad on olnud siin üsnagi tormakad, keeranud mere segi ja pole tuul vaibunud seni, kuid on kohti, kus praegu kenam. Täna hommikul tuli törts rahet, mis muutus vihmaks, keskpäevaks kadusid pilved ja päike tuli välja.

Kahest sättisin kalale, vesi on väga kõrge, suur osa tuttavaid kive oli vee all ja püük tavalises kohas raskendatud, laine lõi vastu jalga kõrgele üles ja käsivars oli õige pea märg, rääkimata sellest, et sügavamal olles pükstesse vett sisse ajas...

Igatahes lainemöllus tundus asi natuke vale, käisin siis ühe tiiru päris kaldas, kohati oli seal vesi piimjam, kohati väga klaar. Sättisin suure veealuse kalju poole end, kuid kohati hakkas sinna pääsemiseks vesi üle pükste serva ajama. Ja ega siis kõik rajad pole ka nii lihtsasti leitavad kui märgid, mis nendele viitavad, on kõik vee all.

Turnisin mis ma turnisin, saabus randa Tiit, kes Saabi nähes kohe helistas, et kuidas vesi on. Siis püüdis ta samas kus ma esiti ja hiljem tuli ka väiksemate karide otsa. Üks hetk Tiit vilistas, vaatasin, et viba väriseb....ja kolmeks sekundiks seda oligi. Tiit ütles, et korralik kala oli, sai teist kordagi kala taha, võibolla isegi sama kala, aga kordus kõik. No on mees, ennegi on nii juhtunud, et ta sealsamas mu kõrval kalaga kontakti saanud ja mul ei midagi, noh, ma poodi pole ka jõdunud ja püüan endiselt nööriga...

Aga päikeseloojangu ajal hüppas mullegi hõbedase Viking Silda otsa kala, tunne oli hüva, käsi ütles, et kala on vähemasti kaks kilo kui mitte rohkem, kuid kakspool sekundit seda mõnu vaid oligi. Kirusin landi kotkaküünise konksu, nüüd ei mäletagi kas proovisin korra samast veel sama landiga või panin kohe kroomtšudesnaja otsa....igatahes kala enam märki ei andnud.

Koju jõudes oli vasakus sääres mitu liitrit vett vist, varbad valged ja külmetand. Täitsa karm ikka. Aga õige riietusega oleks täna lõpuni väga vinge olnud.

Vesi väga külm polnud, äkki isegi 13+ kraadi, vesi püügikohas kus kontakt oli selge, sügavam ja vaiksem karide vahel.

Hooaja lõpp ja algus

2009-09-20T20:25:00.002+03:00

Sellest on nüüd juba vist kaks nädalat kui ma jõeforelli tänavuse hooaja lõpetasin. Tõsi, spinningu ja mitte lennukaga. Aga tore oli, kui talvel putukaid saan siduda, siis on vägev, uuel hooajal jälle lennukaga, aga võibolla ka spinninguga.

Igatahes ülemöödunud pühapäeval käisin jõel ja teisel kaldal, et ära tuua pajupõõsa otsas rippuv Edi Bingo. Kohe jõeäärde jõudes oli selge, et on üsna kalapäev, varem polnud väiksedki toginud, aga nüüd olid nad aktsioonis, ujusid Rapala Originalile järele, hiljem üks otsustas Edi Butterflyd napsata. Enne kui Bingo järele ronisin loopisin põõsaaluse läbi, aga ei midagi, siis pidin ühe suure valge koera eest putkama ja jälgi segades hiilisin vaiksel jõeäärde, koer ei tulnud järele. Kükitasin natuke, aga puu alla tagantpoolt ikka ei viska.

Läksin siis puu ette nii 25 meetrit, esimese viskega kohe L-33 kanti tegelane otsas, väga kena forell, sain ilusti ta vee all vabastatud, oma Rapala "näpsidega" olen kusjuures väga rahul, ja välkkiirelt minema ta ujus. Ragistasin veel seal kandis, lõpuks vähe ronitavama kohapeal üks samasugune lendhavi otsa hakkas, kõigepealt keski toksis Edi Bingot ja otsustasin lanti vahetada. Jällegi osutus Rapala tohutuks havimagnetiks, lasin luupea tagasi kiirelt, aga sõitu tegi jälle mehemoodi ja samasuguste erkude värvidega.

Niimoodi siis see hooaeg lõppes, parimad elamused lennukaga, on mida meenutada.

Täna aga käisin siis tiiru mereääres. Vesi oli käega katsudes midagi 15 kraadi kanti, ilm oli palav ja päike lagipähe, pilved olid kõrgel, kuid seegi hea, et oli lääne või pigem edelatuul ja vesi virvendas piisavalt. Üks lant tõi kala rohkem kui teine :) Noh, ogalikest ikka jutt, peatselt ujusin nende supi sees ja minema nad ka paganad ei läinud :)

Kõik Vene Ime (Tšudesnaja) toonid loopisin läbi, omaviilitud ja värvitud Žilvinase ja üleüldse peaaegu kõik mis mul arsenalis. Ka banaan käis vees, miks ei võiks tedagi kala ampsata?

Millegipärast tõi tagasihoidlikumat rohelist tooni lant enim ogalikke ühe korraga vist, aga see vist mingi näitaja ei ole ja pealegi, võibolla lihtsalt selle viskega jõudis see varem juba lähemale meelitatud parv minuni??

Igatahes, tuleb ilma passida, sest ei ole ka teistel nii sooja veega eriti midagi.

Tore oli ja lantide sügisrivistus ka, pildilt puudub Kuusamo Räsaneni tutikas lant, sest ta otsustas karbi asemel vette jääda, kahjuks.

Laksen Live

2009-09-18T14:00:00.005+03:00

See on kohe nii äge, et karga lakke. Avastasin soomlaste meritaimen blogist eilse kuupäevaga postituse, kus on viide norrakate veealustele veebikaameratele, mille abil saab reaalajas jälgida lõhe ja vist ka merika kudele liikumist.

Laksen Live ruulib, kala näeb praegu kogu aeg seal, üks korralik passis kivi taga ja ootasin, et tuleks lähemale, aga ei. Praegu suurim nähtud kala selline.

111 minutil kui olin just taas arvuti taha istunud, avanes selline pilt, esmalt oli üks, jõudsin ekraanipildi teha ja siis ilmus seljatagant teine veel :)

Mõnusad "sägad" ikka!

Vahepeal hakkasin mõtlema, et kes need siis on, käisid kenasti sellised tähnilised lõhelised toitu napsamas, aga kas on lõhepoju, tähnik, smolt või mis?

Ja õhtul veel üks kena olend tükk aega poseeris.

Ei suutnud ka õhtul eemale hoida, umbes kaks tundi pärast seda kui meil oli pime, siis kaameras veel vee alla kuidagi seletas, ühe suure eluka piirjooned, kes kuidagi kaamera ette ära mahtus, ma igatahes suutsin tuvastada. Samal ajal keegi püüdis üsna visalt ja veel päris enne pimedat mingi kaks meest veel seal jalutas.

Hommikul oli pilt väga ja väga lünklik, aga nüüd laupäeva lõuna ajal sattusin kohe peale kui üks kena molu jälle korra puhkas kaamera ees ja edasi tuhises, samal ajal üks püüdja ka. See püüdis üsna lähedal, et oleks saanud tuvastada kas on lennukamees või spinninguga püüab, aga pilt jälle hakib :(

Armagedon

2009-09-01T21:18:00.002+03:00

Käisin pojaga jalutamas, ikka jõeääres. Merikate ja lõhede sügisrändel selline hundi nikerdatud maailmalõpu peatuskoht Armaggeddonnn by Volk.

Lendhavid

2009-08-29T14:26:00.004+03:00

Täna käisin jõel ja sain palju-palju targemaks jälle, selles osas, et ma ikka midagi ei tea.

Seal kus olid kogu aeg forellid, olid nüüd lendhavid. Kaks tükki võtsid väga aplalt Rapala Original Floatingut vikrivärvides, mõlema puhul olin kindel, et otsas on forell, kuid mitte kauaks muidugi.

Ülesvoolu käisin hommikul lennukaga läbi, ujutasin endaseotud putukat, millel avastasin mingi hetk, et paabulinnu sulgesid nelja asemel järel kaks, kus ülejäänud jäid, ei tea. Ühtegi kala ei näinud. Vesi maru madal, kudemiskohti ka nagu ei osanud näha.

Forellid olid oma tavalise kohapealt kadunud, vesi tõesti väga maas, pole terve suvi nii maas olnudki kui praegu, forellide asemele ilmunud havid, väga kirka värviga, hirmsasti jõudu täis, mõlemad hüppasid kõrgele õhku. Esimese lasin tagasi, teise tõin koju, maos oli mingi pisike luukere.

Arvatavasti Edi Butterflyd forell kahel korral ninaga tonksas ka, aga võtjat polnud. Üks Bingo põõsasse ja üks Mepps kah :(

Esimene kala tuli üldse tragides. Las pildid siis räägivad enda eest.

Tõhelal

2009-08-23T22:15:00.005+03:00

Esimest korda sain täna Tõhela järvele ja mulje oli positiivne. Kolme peale saime kalu tagasi lasta ja ka mõned kaasa võtta. Üks ahven kukkus mulle Meppsi Black Furyga, millel oli punaste täppide värv veidi oranžikaks läinud, või ongi selline versioon, tont teab. Teine ahven võttis vähe sügavamast Edi Bingot, seda teist, mis mul Valgejõe retkest järele jäi. Ühe havimagneti viskasin Valgejõel kogemata vastu veest välja ulatuvat puutüve suure pauguga ja see läks pooleks. Töötas küll veel kui kokku lükkasin landi keha, kuid see jäi hiljem kusagile kapitaalselt kinni. Igatahes seda teist Bingot olin ma rohkem kasutanud ja tolle mäng oli mulle rohkem meeldinud. Aga kätte jäänud Bingol pole ka häda, kuigi see Tõhela ahven teda eriti vist ei ampsanudki, haakis kala väljastpoolt lõua alt.

Kahjuks mingit ilusat ahvenasaaki ei saanud me ja igatsen Ermistule, et veel võdikutega proovida, kuna Tõhelal see ei toiminud üldse, ega seal polegi sellist põhja ka, kus tinapead kasutada saab. Roovaba sirpsaba ja trillerit ei tahtnud keegi.

Kuid hommikune järv oli ilus, niipalju kui seda fotodel edasi õnnestub anda. Üks salavõrk käis ka muidugi asja juurde, mingi paatkond sõitis sinna mootorpaadiga ka sisse. Kahte kotkast nägime ka. Ahvenatel oli maos poolseeditud kiilid, vist. Ja mingid kahtlased usjad limukad, roosakad, soolikate moodi, umbes 3-4 sentimeetrit pikad, justkui kehaosa, suu ja sabaosaga. Ei osanud neid kuidagi millekski mõelda, igatahes kõhuõõnes nad olid. Samuti oli kaladel peal lestalisi, vist. Eriline bioloog olen ikka :S

Esimene oma seotud putukas

2009-08-19T22:11:00.003+03:00

Randel sidus ühe putuka ette ja mina tema järel. Polnudki nii keeruline kui oleks võinud arvat ja putukas polnud ka nii raske oma olemuselt. Eks "tuust" natu viltu sai peale, aga kui peaks endale sidumispingi ja muud vajalikud vahendid saama, siis võiks neid tulla küll nagu vändrast saelaudu. Igatahes, landi tegemine võtab kõvasti rohkem aega ja vilumust, vist.

Esimene enda seotud putukas, lennukamehe ja kirjaniku John Gierach putukas, Special. Imiteerib nagu ikka striimerid kalamaimu. Seotud Valgjärvel Otepää lähedal 19. augusti päeval.

Esimene harjus

2009-08-16T22:08:00.001+03:00

Valgejõe harjus l-28,5 L-32,5 kaalus 300 grammi.
Võttis vihmasel aga soojal 16. augusti hommikul kell 9-10 vahel Mepps nr 2 pöörlevat lanti Brown Trout värvides.

Samast august veel kaasa ahven, igal pool võttis havi, kuid väike. Pilt jätab mõndagi soovida :)

Kõige visam võitleja

2009-06-18T20:54:00.010+03:00

Kagus olid taevas rünkjad pilved. Kogu laotuse värv varjeerus heledast sinakashallist üsna sünkja siniseni. Lõunamaalased peavad sel ajal mil ma jõeäärde jõudsin veel siestat.

Olin paar päeva varem ühepäevikuajal lõppu näinud, õigemini mõelnud. Ilm oli külm, mitu päeva kümme kraadi ja tuulas ka. Tänane ilm oli veidi sõbralikum, hommikul paistis päike ja õhk soojenes ka vist oma 15-16 kraadini.

Vesi oli endiselt jões kõrge, selles lõigus on rohkem jõe kohale kaarduvaid pajusid ja vastaskaldas mahalangenud puid. Kuid forelli polnud ma kunagi seal kohanud, kuigi jõgi on just rohkem varjet pakkuv kui allpool asuv väikeste forellide lõik.

Ühte käänakusse jäin seisma, see oli hea koht passimiseks. Allavoolu oli näha mitusada meetrit jõge, ülesvoolu ka oma 60-80 meetrit. Huvi pärast ja meenutamaks selle lõigu profiili katsusin korraks jõe põhja, see oli paene ja vett oli umbes üle meetri. Järsku käis ülesvoolu põõsa kohal keset jõge korralikum sumakas. Forell!

Oma kõvakstõmmanud nahast sõdurisaapad kergitasin istuli olles õhku ning hakkasin tagumik ees kaldast eemalduma. Ringiga lagedale jõudes panin ritva kokku, ise mõeldes, et ikkagi toitub kala pinnast ja ikkagi teeb ta seda umbes kell 5-6, mitte kell 8-9 nagu ma viimati olin teda otsima tulnud ning juba tunnistanud ühepäevikuaja püügi lõppenuks.

Allavoolu seekord putukat ei õnnestunud lasta, sest põõsas oli ees ja vool ei oleks kandnud putukat kalale ette. Otsustasin veidi riskida ning käpuli liikuda kalale veidi selja taha. Jõudnud kohale, istusin kaldal pea veidi rohu tagant paistmas ning saatsin putuka ülesvoolu. Kannatamatusest hakkas tunduma, et hirmutasin toituja ära, sest tegelikult tuli ta üsna pea pinnalt järjekordset suutäit võtma. Paar sekundit hiljem samast kohast üle "jooksnud" Ralfi Mohikan Mayfly võeti naks pinnalt....

See oli hea vaatepilt, lausa uskumatult hea. Kõigest kaks meetrit eemal jõepinnal ujuv putukas, su enda silme all kadus forelli kurku. Ja võitlus algas.

Esmalt ujus kala rahulikult keset jõge, laskmata end üldse häirida, et keegi natuke nagu sikutas. Seejärel käis ta ühe ja teise kalda pool, endiselt pinnale tulemata. Minutid kulusid, kala oli jõuliselt keskvees, ega kavatsenudki kusagile liikuda. Siis üks paarimeetrine tõmme allavoolu ja püstloodis veest väljahüpe. Putukas püsis suus. Peaga rapsimist eriti polnudki, ujus lihtsalt enamasti kuhu tahtis ning eriti ei rabelenud. Korra nägi ta ülesvoolu päästvat oksakest, siis korduvalt vastaskalda rohututte, siis vedas kümneid kordi allavoolu vastaskalda põõsajuurikate poole, kuid väsimus ilmutas esimesi märke.

Mõne korra käis ta mu jalge eest läbi ning märkasin taas, et ritva hoidev käsi väriseb. Seekord tajusin, et see on pinge hoidmisest ja ritv oli kogu aeg lookas.

Heitsin vesti ja mütsi seljast, asetasin telefoni kaldale ning nööpisin kaela lahti. Adrenaliinitulv ajas naha kuumaks ning püüdsin end rahustada mõttega, et kala on korralikult haakunud ning sel korral on tamiil jäme ning vähemalt selle pärast pole mõtet muretseda. Kuid oma kümmekond minutit visalt võidelnud kala polnud sugugi veel lapiti ning mul meenus mitmel korral kahv, mida mul pole.

Mingi hetk käis 50 meetrit allavoolu hirmus plaksakas ning kui ma pilgu tõstsin, lendas nagu midagi meetri kalda poole ja käis teine plaksakas, vett lendas korralikult. Mõtlesin, et kas see oli nüüd väga suur forell või oli see saarmas, keda ma umbes samas kohas päevi varem olin ujumas näinud.

Umbes samal ajal või veidi varem lähenes meeletu kiirusega sinine jutt, sättis end peaaegu mu käeulatusse pajuoksale istuma, suunas oma nokka siia-sinna justkui vaadates, mis möll siin käärus nüüd käib ja siuhhhh oli seesama sinine jutt allvoolu kadunud. Olen jäälindu näinud varem vaid lendamas, taolist mälestust mulle lähedal oksal istuvast sinise-oranžikuuelisest linnust mul varem polnud.

Kalal polnud enam erilist jõudu sidurit kõrisema tõmmata ning pidev ponnistamine allavoolu ei aidanud - juba õnnestus mul ridvaga teda keset jõge enda poole tagasi ujutada. Kala jalge juurde saanud, hoidsin ta pead veepeal ning peaga rapsimist ei olnudki. Esimene katse lõpuste tagant turjalt haarata läks luhta, kala oli jäme ja näpud libisesid ära. Teisel katsel hoidsin kala pea veest väljas, torkasin näpu kõhupoolelt lõpusekaane alt suhu ja tõstsin kala välja. Putukas oli üsna sügaval kurgulaes, võtsin selle ära ning meeltesegaduses jalutasin kaldapuude alt välja lagedale ning tundsin milline pingelangus õlgadest ja jalgest läbi kogu keha välja voolas. Kala oli raske, lõpetasin visa võitleja elu, otsisin pajuoksa ning keerasin selle rõngasse, nii et kala jäi rippu.

See jõeforell oli väga visa, mitte ükski kala pole nii pikalt võidelnud. Loomulikult oli varustuselgi siin oma roll. Tõsi mis tõsi, niisugust püügimõnu nagu lendõng pole küll mitte miski varem pakkunud.

Püügiaeg: 19. juuni 2009, umbes kell 1745
Püügikoht: Harjumaa
Püügivahendid: Scierra #4 9' lendõng, Varivase lühendatud 0,18 liider, umbes 0,20-0,25 tamiilist tippet, kuna muud tamiili polnud.
Püütud kala: marjaalgega emane jõeforell, 1070 grammi, l-42/L-45, väga punane liha, toitunud oli ühepäevikust

Üks igati kordaläinud päev

2009-06-11T22:26:00.010+03:00

Kesktunnil alustasin oma saabiku remonti, ei läinud poolt päevagi, kui sain auto korda ja käed enam-vähem puhtaks. Otsustasin proovisõidu teha - loomulikult kalale :)

Jõeääres hakkasin lennuka Varivase liidrit ja Varivase monofiili kokku siduma, no ei õnnestunud. Samal ajal 5 meetrit ülesvoolu käis üks forell pindmises veekihis toitumas. Pusisin mis pusisin, oma kümme minutit üritasin järjepanu ühte ja sama sõlme, mis varem oli korduvalt välja tulnud, miskipärast ei õnnestunud. Lõpuks lõin käega ja sidusin liidri otsa aas-aasaga 0,10 Strofti tamiili, otsa Ralfi mohikaani ja tegin paar ujutust. Millegipärast oli aga see forell plumpsutamise ära lõpetanud ja nii ma otsustasingi hakata vaikselt ülesvoolu jalutama.

Iga 20 meetri tagant kuulatades ja oodates ei hakanud aga ükski plumps kõrva, nii otsustasin minna veel paarsada meetrit ülesvoolu, kohta kus millalgi kevadel oli landi järel käinud päris kobe tegelane, oli ta siis haug või mõni väiksem merikas, ei saanud ma siis aru.

Uues kohas sahmisin muidugi putuka kohe enda kalda poolse pajupõõsa otsa, ragistasin hirmsasti seal otsas kui kaks meetrit ülesvoolu käis korralik plumps. Ja mitte enam selline väiksem, mida ma Randeliga nädalavahetusel Lõuna-Eestis olin kuulnud peamiselt.

Tõmbusin põõsast minema ja otsustasin keskenduda ainult sellele kalale, läksin kaarega ülesvoolu ja leidsin mingi augu võsas, kus sai kõrgema kalda peal istuda, jõge vaadata ja putuka alla-voolu lasta. Sääsed sõid, tõrjevahendit polnud kaasas, istusin ja lasin ühepäeviku allavoolu. Plumps ja sabaplaks käis putukast 2 meetrit allavoolu, otsustasin veel heitenööri maha tõmmata.

Putuka lasin meelega märjaks ja vee alla, sest kala ikkagi kusagilt pinna alt võttis ampse. Ise vaatasin veel kaasa võetud fotokat ja sõrme alla jäi paljas objektiiv. "Pagan, olen siin võsas objektiivi katiku ära kaotanud," mõtlesin endamisi kui tundsin kuidas ritv jõnksuma hakkas.

Oi seda üllatust, mõtlesin küll, et nii hästi mul ei lähe, et pean vahetama sööta ja ootama ja lõpuks ilma kalata, nagu tavaliselt, koju minema, kuid selle tegelasega sai maadeldud tükk aega.

Spinninguga võrreldes on neljanda klassi lendõngega mõõdus jõeforelli palju-palju raskem välja võtta. Kala püsis peamiselt keskvees ja ei tulnud pinnale, ainult näitas end siis kui ma teda üles sikutasin. Kabariidid andsid mõista, et nii suurt jõekat pole mul veel otsas olnud, kuid käeulatusse teda saada oli üsna raske. Paar korda tegi üsna 4-5 meetrit minekut kärinaga, mõne korra rapsis pinnavees, kuid välja ei hüpanud. Mingi hetk vaatasin enda ritva hoidvat kätt ja mõtlesin, et kas on see viba pinge all hoidmisest või mu käsi tõesti väriseb...

Lõpuks õnnestus paar korda liidrist käega kinni võtta, viimasel korral olin veendunud, et kala on üsna läbi ja kindel haare lõpuste tagant, ning sain kaldale oma esimese korraliku jõeka.

Püügiaeg ja ilm: 11. juuni 2009 õhtupoolikul, päiksepaisteline 16 kraadi
Püügikoht: Harjumaa
Püügivahend: Scierra 4# 9' ja Varivase 0,18 liider, 0,10 Strofti lips, putukas Ralfi Mohikan Mayfly
Kala: emane marjaalgega jõekas, toitunud puruvanast ja ühepäeviku koorujatest, väga kena punase lihaga, kodus kaaludes 895 grammi, L-43 l-39

Pilte panin siis kohe mõnuga, kuigi kõik neist pole kuigi õnnestunud, aga ikkagi esimene korralikum.

Kohustuslik kava

2009-05-31T00:01:00.004+03:00

Käisin jalutamas. Pojaga. Nojah, lennukas oli ka kaasas :)

Pirita äärde me sammud seadsime, kõrgelt kaldalt oli all kõvasti kalu lobistamas näha ilma polaroiditagi. Ja suuuuri! Lähemalt polaroidiga vaadates oli selge, et tegemist on vimmaga ja neid oli palju ja korralikud isendid kõik.

Jõeäär oli muidugi paksult rahvast täis igal pool piknikutajad, küll loopisid lapsed oksi vette, isegi suuremad mehehakatised pidid plärtsuga asju loopima. Ja muidugi siis jutuvada, et siin pole kala kui kalameest nähti. Ei lasknud end eriti segada, jõgi oli imeilus, palju viidikat, ogalikku, suured vimmad, võibolla mõni muu kalagi kusagil seal.

Panin poja käruga veeäärse põõsa varju, sest jube palav pärastlõuna oli, vedasin nööri läbi rõngaste ja hakkasin kõige pisema putukaga püüdma.

Nii poole sääse suuruse putuka vastu tunti huvi küll, kuna ta on ujuv, siis vimmalootust muidugi polnud, kuid tegingi ju heiteid pigem harjutamise mõttes. Tuli välja küll, üle pea heidan ma vist valesti, sest heitenöör liigub ühel pool ritva, kuigi peaks vist tulema vasakult ja minema paremalt. Noh, eks pean õppima, aga rullheitega on kohati täitsa hästi.

Ja üks hetk siis kui ma arugi ei saanud oli mu putuka otsas kala! :)

Mis on lennukamehe esimene kala? Loomulikult viidikas.

Kena retk oli, viidikas hakkas isuga sööma. Paar klõpsu panen siis kui fotoka juhtme saan...tehti mind ju Brüsselis paljaks.

Jalutuskäik ridvaga

2009-05-24T22:41:00.003+03:00

Kuna ma spinningugagi naljalt forelli kätte ei saa, siis nüüd tegin endale asja raskemaks, lennukaga kala püüdma õppimine võtab ka tõenäoliselt oma aja...edaspidi ei hakka mainimagi, et kala ma ei saanud, kalapüügi asemel hakkan tegevust nimetama jalutuskäiguks ridvaga.

Ahjaa, nähtud liikide loetelu täienes, esimest korda elus nägin ojasilmu ära, pisike kena tegelane, nii 10 sentimeetrit pikk, hoidis vapralt kruusas pisikesest kivikesest kinni napis 10 sentimeetri sügavuses vees.

Foto on tehtud läbi polaroidklipsi, mille endale muretsesin. Odavad, USA-st, mingi efekt on, aga parimate prillidega vist mitte võrreldav.

http://www.meritaimenblogi.com/

2009-05-14T11:34:00.003+03:00

Kolasin täna ringi, endiselt otsin endale lennukaritva, käisin ka Soome keskustelu vaatamas, müügis oli päris palju kraami ja mitu aastat juba sügelen Soome vaatama mida seal ostma kipuks ja mis hinnad on. Ehk varsti õnnestub.

Igatahes osaline äratundmisrõõm valdas mind kui sattusin surfates sellisele lehele nagu http://www.meritaimenblogi.com/

Vägev!

Imeline lant ja luupead

2009-05-07T20:36:00.003+03:00

Käisin jälle turul ja silma jäi muu kola seast üks roostevaba lant, värvimata ja ilma igasuguste tunnusteta oma päritolu kohta.

Müüjaga vesteldes selgus, et ise tehtud, leti alt toodi üks paras karp välja lantidega, kõik ühesugused. Küsisin, et kuidas tehtud ja sain vastuseks, et stambiga, mis Baltika tehasest üle jäänud. Ei tea ma kus neid siis tehtud ja kas see stamp on Eestis, aga müüja ütles, et vajadusel saab neid veel ta oma tuttava käest.

Seinal rippus üks Tšudesnaja ka ja kui küsisin, et kas selle sama mudeli stambiga tehtud, ütles, et jah.

Hinnaks pani müüja 40 krooni ja kaaluks ütles 18 grammi. Mõtlesin, et proovin ühe ära, aga siis otsustasin võtta mitmeid ja sain hulgi odavamalt. Mõne proovin vast ära värvida või ühe isegi hõbetada kui leian sobiva koha ja hinna.

Ühega viiest Tšudesnajast alustasin kohe püüki ka. Ahjaa, enne seda käisin üks päev Pirita keskjooksul ja südapäeval ründas pea igast august havi Mepps Black Fury't, aga ei ühtki forelli seal kus ma enne arvasin, et võiks neid olla. Aga vast neid seal on ka limatuubidega segamini.

Igatahes Tšudesnaja sai ühel päeval Pätsu augus vette, aga ristsed sai kätte järgmisel päeval veidi ülevalpool kui ühe korra käis pauk vastu lanti ja paari viske pärast oli luupea otsas. Endal suured haavad kummalgi pool, tundus, nagu mingi 5-6 kilone oleks teda keskelt purenud. Havid ujuvad kõik loomulikult edasi.

Vimmaroju

2009-05-02T14:49:00.011+03:00

Sõitsin täna turult ostetud lante testima väikese lootusega mõnest Pirita august merikas välja meelitada. Eile sain Kalle Krooni abil tuvastatud need landimudelid, mille headusest ma olin kuulnud, kuid nime ainult kahtlustasin. Tõepoolest need sinised, üks roheline ja üks uuem must mu landikarbis on Leningradi landivabriku legendaarne mudel Tšudesnaja. Rohelisel käisin täna põlvist saati jääkülmas vees järel.

Ühestki august ei võtnud merikas, ei plekki, ei Edi Bingot. Proovisin ka seda viimati ostetud läikivhõbedast junni ja nii nagu arvasin, mäng on hea. Aga kui eile veel Tšudesnajate konkse vahetasin, siis vaatasin, et tolle pleki konks on liiga väike, kuid jätsin siiski vahetamata. Täna suutis see väike konks tegutseda küll...

Üht auku kammides hakkas aegamisi keegi mängima, tundus midagi pisikest ja kohe ei osanudki midagi arvata. Siis kui paar vonksu tegi, mõtlesin, et mõni allakilo haug, aga siis tegi kala ka mõne pikema liigutuste rea, mille põhjal ei osanudki midagi arvata. Lootsin, et loid pisem forell, aga kaldale lähemal selgus ootamatult, et otsas oli seljauimest (!) haagitud suure vimmarojuga.

Igatahes, ma polegi vist nii suurt vimba näinud, oma 500 ja rohkem grammi ja 30 sentimeetrit või enam pikk vast oli teine. Niimoodi landiga tragimisel vimba saada pole muidugi kuigi tõenäoline, hiljem nägin vastaskaldal üht vana, kes aga tina ja pealiinile kinnitatud kolmikutega neid kalu sihilikult tragis.

Merikatampimise kõrval oli tänane käik juba märksa meeleolukam ja rohkem looduses viibimine. Kalamehi oli ütlemata vähe, üllatavalt. Üks mees vaid viidikaid sai, kaldaäär oli täis ogalikke ja vast ka vääriskala maimu, kes neist aru saab.

Edukas turulkäik

2009-05-01T11:48:00.004+03:00

Pühapäeval oli õige ilm, esmaspäeval oli veel parem, järjest saadi kalu ja kõik oli ideaalne. 4-5 tundi ühel ja teist samapalju järgmine päev - endiselt tulemusteta. Kurb. Aga tulemusele sai juba nii palju rõhku pandud, et kalapüügist sai suurem tampimine ning pere hakkas kannatama. Väike paus vast aitab, noh, nii paaripäevane :)

Ehk lähen see nädalavahetus korra Piritale kaema, kas jões midagi suuremat ka ujub.

Üldiselt aga sai jälle turul käidud ja üks vanamees näitas oma svammi vahele mässitud landikogu. Sealt sai 25 krooni tükk haaratud jällegi häid lante. Vahepeal jäi silma, et keegi ka Räsaneniga merest fikerfotrlli saanud - see pigem erand, kuid panen enda oma ka merikakarpi.

Mõni pilt ka meelelahutuseks.

Saarmapere

2009-04-23T12:56:00.003+03:00

Esmaspäeval (täna on neljapäev) käisin viimast puhkusevõimalust ja naise lahket luba kasutades jõeforelli püüki katsumas. Asi oli kordades lootusrikkam kui kõik need meres käimised. Igatahes, ma nägin kala! Polegi noomoodi enne kala näinud.

Sõitsin õhtupoolikul Pirita jõe äärde, ronisin kaldajärsakust alla ja tegin esimesi viskeid allavoolu vees risti lebava suure kuuse suunas, kui enda kõrval kuuse all korraga märkasin kala - ujus teine pool keha veest väljas, sekundiks ma teda märkasin, nii umbes 600-800 grammine kala, küllap täpiline, aga pead ei julge anda. Selle liigutuse ja viivu põhjal pigem forell kui haug. Kahjuks keegi lantide vastu lähemat huvi ei tundnud.

Sama ei saa öelda aga mõnisada meetrit eemal ühe kaldaäärse kohta, kus vesi oli piisavalt sügav ja vool keerutas seal tagasi. Sellist nätakat vastu Eduard Terase Bingot ei mäletagi. Kahjuks nätakaks see jäigi ja arvamuseks, et tegemist oli suurema forelliga. Ei usu, et taolises kohas jões praegu, haugi kudemise ajal, haug niimoodi lanti eemale peletades tonksanud oleks.

Veel mõnisada meetrit edasi hakkas silma üks solistaja. Pelglik saarmas. Ei tahtnud fotoka seljalt võtmisega teda ära ehmatada ja nii jäidki klõpsud tegemata, päike oli ka juba puude taha vajumas, ning hämaras ja kaugelt poleks nii ehk naa head pilti saanud. Ühe saarma kõrvale ilmus aga veel teinegi ning siis tulid kaasade juurde veel kaks poegagi. Igatahes, edasi risuse laiema koha peale liikudes mõtlesin omakeskis, et selline suur saarmapere sööks terve mitmekilomeetrise lõigu peale vist päevas mitu kilo kala. Kust nad selle küll võtavad, pole mul aimugi, eks haugi, ahvenat, forelli seal leidub, teistest suuremaks kasvavatest kalaliikidest pole mul aga aimugi, kuna pole neid seal püüdnud.

Samas, imekenasid kohti on, kus õngitseda või ka tonka sisse visata. Tonkatamiseks kõlbavad seal jõekäänakud, kus muidu 7-8 meetrine jõgi paisub korraga nii 30-meetriseks. Äkki leiduks sellises kohas isegi latikat, kes teab.

Pärast kruuksusid üle jõe põllul kaks sookurge nii et õhk värises. Kindlasti tuleb veel minna, imeilus ja avastamist nõudev on Pirita jõgi.

Kajakiretk

2009-04-17T16:14:00.006+03:00

Eile korjasin ma Tallinnas peale kalakajaki. Mõtlesin millegipärast, et küll ma ta enamjaolt autosse ära mahub. Noh, mahtuski, enamjaolt. Aga ära sain ma ta veetud. Palju ta ei kaalunud, nii umbes 30 kilogrammi, kuid mitut sadat meetrit ikka andis teist tarida. Randeli oma oli veidi lühem ja sõitis katusel.

Algselt maandusime Muraste kaljude juures. Merel oli jänes peal, kuid tarkust nii palju polnud, et sellest teada - kajakiga ja kalapüügist ei tuleks nii ehk naa midagi välja. Tegime kohustusliku tiiru ära, Randel arvas, et hakkab uppuma, mina tegin siiski mõned heited ka. Kuid kui üle parda ikka vesi lendas, polnud nagu mõtetki jätkata. Samas oli tunda, et minu alus on väga stabiilne.

Tuli siiski välja kolida, vastu tuult ja lainet oli raske liikuda. Pakkisime end taas autodele ja liikusime Piiblika alla. Seal oli vesi nii plekk kui plekk ja õhtul olla 10 mehe seast üks ka kala saanud - kohe kolm tükki koguni.

Randel tassis paadi vette, ma püüdsin pükstega. Järgmise päeva hommikuks sai kokku lepitud kell kuus ja nii me siis täna hommikul kajakke vette vedama hakkasime.

Tuul oli öösel idakaarest läänekaarde keeranud, nii saime Piiblika all kivirea tipust lahte sisse triivida. Nagu ilmateade lubas, tugevnes tuul keskpäevaks, mis minu ennustuste kohaselt lasi meil püüda kella 10-11. Nii ka läks ja kahjuks kala ei näinud nende tundide jooksul. Ega ühe triiviga sai nii vähe lant vett ka, et kiviotsast loopimisega ei kannata võrdlust.

Aga kajakk oli aus ja püüda kannatab küll ja veel, teatud oludesse täitsa ideaalne riistapuu.

Kelvingi käik

2009-04-12T05:45:00.005+03:00

Kell on 5.50, mida tunnike edasi eile õhtust, seda rohkem keeras Iru kortsna suits põhjast itta. Kui kell kolm pojaga üleval olles puhust ta veel idast, siis nüüd juba tubli jupp kraade kagupoolt.

Tallinnas on EMHI andmeil tempertuur siiski alla nulli langenud. Muuga sadama info andmeil on veetase miinus 31, tuule suund 115, kiirus 1,6 meetrit sekundis ja lainekõrgus 0,1 m.

Täitsa merikailm tundub siit, kui vaadata esimesi päikesekiiri. Start.

15.20 kodus

Esmalt Kelvingi ja paar kilomeetrit sealt Viimsi tipu poole, kus president Meri paadikuuri värav oli juba kiviviske kaugusel. Järgisin tuult ja selgemat vett, kuid ei olnud saaki. Seal tipu pool üks kummipaat ulpis kahe spinningistiga, hiljem lisandus veel kaks, ikka merikat ajasid kõik taga.

Ka Kelvingi kai pool oli vesi selge ja loopisin sealgi tumedama põhjaga alal, kuid meel oli juba murtud, et taas kalata.

Viimases usus...või täpsemalt öeldes, õlekõrrest haarates, helistasin taas Pallile ja küsisin, kus Tammneemes eile üks kala tuli. Lootusetu, eks, niimoodi ühe eile saadud kala pärast minna ja uskuda, et ka endal veab. Igatahes, koht nägi hea välja, tuul käis peale, vesi siiski küllalki külm, aga selge. Tunnikese jaksasin positiivset meelestatust hoida, vasak kummik neopreenpükste otsas, kurat, laseb ka vett läbi. Ja nii hakkasingi omaette ümisema Gunnar Krapsi laulu sõnu "...ja jällegi on ainult tüüühjad piiihud, jällegiiiiiii..."

Selline see merikapüük on - parimad landid jäävad merepõhja, vahel saad märjaks, käed külmetavad ja nahk läheb hellaks, sest kinnastega püük on jama...Pärast 25 püügitundi on raske uskuda, et kunagi üldse merest kala oled saanud ja käsi ei mäleta enam, milline oli forellivõbin ridvas. Pallile olen tohutult võlgu juba kõikvõimaliku info eest, kuid kala pean ikka ise saama ja seni pole see välja tulnud.

Raske on merikausku hoida.

Töö kaartidega

2009-04-11T17:26:00.010+03:00

Kalapüük eeldab tööd kaartidega, eriti algajal. Seetõttu loon siin paar linki - algajana ehk mitmed ei tea, kus tuleb ringi kolada, et oma kalaretki ette valmistada.

Kasulikuks abimeheks on mulle alati olnud maa-ameti kaardiserver. Nii näeb seal välja maksimumsuurendusega niinimetatud Piiblika aluse "parkimiskoht", loomulikult on võimalik mõõta ka jõgede laiuseid jmt, samas kõrvale lehitsedes piiblit Eesti jõed

Homse jaoks uurin hetkel Kelvingi merikapüügikohta Tallinna kaardirakendusel, mille aeropilt põhineb samuti maa-ameti kaartidel, kuid seal hea liikuda Harjumaa piires, näeb kiirelt nii teid kui suurendades ka looduse pilti.

Tuuleinfo muidugi vajalik, et kas on tormi teinud või teeb, millal millisest kaarest puhub, kui kõvasti. Siin hea koht on Windguru.

Sealsamas on ilm paljudes sadamates ja surfaritele huvitavates kohtades, samuti mereteleksitele viide, mida on ikka kasulik uurida, et teada palju on meres ööpäevane veetemperatuur, palju veetase on jms. Jutt käib Eesti Meteoroloogia- ja hüdroloogia Instituudi kodulehest, kus lisaks mereinfole ka jõeinfo ja üldse kogu info ilmast.

Surfpaperi vahendusel saab ülikiire ülevaate, olemas ka Hirlam mudel.

Selline see töö kaartide ja internetiga on, kala ta otseselt ei too, aga abivahend kindlasti. Kas ta just targem on kui niisama aknast välja vaadata ja ringi sõita, aga vähemalt huvitav ja käib kalalkäimise planeerimise juurde nii nagu lantide tuunimine või varustuse ülevaatamine-remont. Samuti õpin nii tundma oma lähiümbrust ja kodumaad, ilma kaardita mul küll selget ettekujutust ei oleks, kuidas Pirita jõgi näiteks oma lookasid allpool Peterburi maanteed kuni mereni teeb. Jaluta seal ringi palju tahad, kaart silma-ees on ikka midagi muud. Kuid kalakoha tundmaõppimiseks pole muud kui ainult looduses tutvuda, siin ei aita ei arvuti, ega aerofoto.

Landiõgija puu

2009-04-10T22:12:00.004+03:00

Ei tea küll mitmeid lante selle puu küljes juba ujub? Ma ju tean juba küll sealse Pirita lõigu ohte, aga ikka kaotan lante. Nii ka sel korral kui pooleteiseks tunniks läksin merikat otsima, kokkuvõttes kohe landirivistust kolm head sõdurit läinud, ja enne sedagi on tollesama jões vedeleva puu võrasse jäänud mitmeid lante ja mitte ainult mul üksi.

Vesi oli maru kõrge, kala ei trehvanud, kuigi sai landi põhja lähedale küll ja usutavasti augud suhteliselt hästi läbi kammitud. Parte lendu ei ehmatanud, kobras oksa ei närinud, küll aga nägin tänavu esimest korda jäälindu - kena sinine jutt lendas jõe kohal :)

Merikahullus kogub hoogu

2009-04-04T13:35:00.010+03:00

Täna nägin head pilti. Tulid kaks selli liivarannale, ronisid adruvalli otsa, jalas ühel tavalised kummikud, teisel kalamehesäärikud ja kukkusid liivarannal maksimum meetrisesse vette lanti loopima. Merikahullus on kohal :)

Tegelikult oli rahvast palju, kala aga vähe, õigupoolest enamikul üldse mitte. Nii ka mul.

Ärkasin päikesetõusuga ja mereäärde jõudsin kell kaheksa, lootes olla esimene, kuid võta näpust. Kaks meest, kahvad nagu purjed seljas, olid enne mind juba pooltunnikest tööd teinud.

Mõtlesin, et äkki on nad nüüd kividega kolistanud, aga lõin hoopis harkjala lahti ja plõksisin mõned pildid, niikuinii oli ees ju tundide pikkune piitsutamine.

Meri oli suurepärane, vesi selge, tuul kusagilt loodest, vahepeal läänest, kord laine natu rohkem hoogu kogus, siis jälle rahulik, põhimõtteliselt oli nn "katus" peal ja pilves.

Pärast kahetunnist püüki hakkas käsi haigeks jääma ja jalad veidi külmetama, niiet otsustasin väikse söögipausi teha, jalad olid aga kivil seismisest kangeks jäänud ja tasakaal suurest loksumise pildist veidi paigast ära, niiet ühe libeda kivi otsas läks jalg alt ära ja kukkusin perseli vette, parem varrukas sai ka vähe märjaks, aga õnneks oli üks kuiv sobla kaasas veel lisaks, niiet ei hullu. Vahepeal ilmus veel üks püüdja, aga ei hakanud teda pildistamisega tüütama, katsusin hoopis luikesid pildile saada. Igatahes, lõunaoode nägi välja nii:

Pärast veel kahte tundi otsustasin lõunale minna, sest väsimus tikkus peale ja sellest johtuvalt ei tahtnud end ära tüüdata ja mõnest landist veel ilma jääda. Rivistasin nad kõik kenasti palgile üles, pärast jälle hea vaadata-näidata, kas ehk mõnest tegija koorus, igatahes lootust on ja päris palju ka sellel balta turult soetatud 20-kroonisel vene hõbedasel.

Hiljem ajasin ühe härrasmehega parklas juttu, tuli teine samal ajal just Piiblika alt. Polevat kontakti olnud, kuid tema nägi maime vähemalt. Hea seegi, sest muidu on vesi ju ikkagi külm. Õhtupoole lähen aga kindlasti ka kaljudele. Kala saab ainult püügitunde tehes.

Landirivistus oli aga meeliülendav, kuigi kogu pole suur ja osad neist praktiliselt püügiaega ei saagi, piisab ju 3-5 heast landist, et kala saada.

Vasakult paremale:
- Vikingsilda Solvkroken 18gr - üle kaetud mingi klaasi hõbelittervärviga, püügiaega pole suurt saanud, usku pole sellesse läikesse, mäng hea

- Aise Žilvinas u 19-20 gr - viilitud eest ja tagant, värvitud hammerite hammered halli ja musta klaasivärviga, potentsiaalne püüdja, käib vees

- MoreSilda 22 gr - üle kaetud mingi klaasi hõbelittervärviga, püügiaega saab vähe, kiire mäng ja tahab kiiret kerimist, muidu vajub läbi, kala pole toonud

- Kuusamo Lohi 21 gr - käib pidevalt vees, püüdja

- Bete Jämtland 21 gr - sain Balti jaama turult odavalt, mäng paistab hea, aga läige jällegi ei meeldi, lendab ootamatult halvasti

- Aise Žilvinas u 18-19 gr - viilitud eest ja tagant, värvitud hõbedase spreiga ja spreilakiga üle kaetud, pärast mitmeid painutamisi vaatasin täna, et supper mäng tundub (viilimine ajas mängu sassi, tahtis rohkem kaarjamaks saada), potentsiaalne murdja

- Baltika mingi mudel 14 gr, mudeli nime ei suuda internetis tuvastada, vast mõni vanem kalamees teab peast seda, kerge lant, merre natuke vähe, aga taganttuulega lendab kah, saab aeglaselt kerida ja võiks ka kala tuua, uus lant karbis

- Vene plekk, u 25 gr, potentsiaalne murdja sai soetatud 20 krooniga Balti jaama turult, väga meeldib mäng, veidi laisk ja lai küljevahetus, aeglase kerimisega läheb mängu, läbi eriti nagu ei vajugi, originaalis ongi hõbe, vahetasin rõngad, kui ehk on landi kuju liiga "paksuke", loodan, et mõni merikas lükkab selle ümber :)

- Ron Tomphson Solvpilen 18 gr, silver/black ja kaetud mingi hõbelittervärviga, sai eelmine kevad püügiaega küll kui oli tunne, et võiks nigliaeg olla, kuid kala ei saanud ei selle ega teiste lantidega neil kordadel, kerimine tahab õppimist

- Kuusamo Lohi 28 gr, tõi mulle esimese kala sügisel, selle landi mängu on mul väga tugev usk

- Blue Fox Trout Quiver 16 gr, sai kunagi soetatud ja Viimsi otsas loobitud ka, ei hakanud eriti meeldima ja püügiaega praktiliselt ei saa, pigem sobiks vist jõkke, aga ei viitsi katsetada

- Atemi 18 gr, originaalis "soomustega ja punane, üle värvitud hammerite'iga, mäng täitsa meeldib, kala pole saanud

PS: Õhtune kaks tundi liivakaljul - silmkontakt sinaka ogalolliga ja imekena päikeseloojang. Meri läks plekiks kätte ära ja nii kahju kui mul ka polnud, pidin kokku pärast kuut tundi püüki tunnistama, et ei tule kala nii kergelt. Järgise korrani.

Merikalandid turult

2009-03-31T23:00:00.004+03:00

Käisin eile turul. Varem pole head plekki silma jäänud, aga seekord oli teisiti. Käisin põhjalikult kõik letid läbi. Zookauplusesse oli kogunenud vene plekki juurde, ühe määrasin silma järgi sobivaks, oli ka vist Leningradi landivabriku pisikesi toby jäljendeid, aga need tundusid merre liiga kerged. Üht-teist jäi näppu kaalumiseks sealt veel, aga 20 krooniga tõin ära ainult ühe.

Eeldan sellelt vene plekilt head mängu, värv on sobiv, ainult uued rõngad, konksu jätan ka esialgu vähemalt samaks, ainult "saba" võtan ära.

Teises letis oli müügil väga huvitav valik. Kummikalade kõrval ka tutikad Kuusamod. Ja hosjainik ei jaganud asjast suurt midagi, igatahes maksis tutikas Kuusamo Taimen lilla-sini 40 krooni, kuid veel parem lant, mida merikale ihkasin proovida, jäi mulle silma kummikate vahel - Bete Jämtland. Peale kirjutatud Salmo - 80 nagu mingi juubelimudel. Kordagi vees käimata lant maksis turul 30 krooni. Muidugi võileivaraha :)

Ka sellelt landilt eemaldan vist punase "saba", kasutada tahaks pigem sogasemas vees, kuigi küllap panen kohe järgmine kord prooviks otsa ja loodan lõpetada lantide merre jätmise. Sellelt 21-grammiselt ootaks paljutki, ehkki väga läikiv värv pole vist sobiv päikese ja selge veega.

Assa, hüljes!

2009-03-29T23:24:00.006+03:00

Nädalavahetuse remonditöödest väsinuna oli veeäärde jõudmine vaimule tõsine puhkus. Poolteist tundi sai valges püütud, vähemad ja suuremad laevad tegid laineid ja ega tuulgi kehvem poiss olnud. Laine laksas kenasti paar korda pükstest peaaegu vastu vahtimist.

Proovisin oma kolm leedukat ära, suurem viilimine ajas mängu sassi, proovisin küll painutada aga lainega ei saanud suuremat sotti, kuidas mäng jäi ja nii püüdsin rohkem sinaka kui hõbedasega. Tulemust siiski polnud, kuigi vastu pimedat vajus laine kenasti ära ja õhus oli tunda kala...just vaatasin meie kurikuulsa kalaportaali üle ja paistis, et saaki on tulnud, niiet tunne mereääres vast ei valetanudki.

Sinisest jäin kahjuks ilma kui päike oli kadunud ja kena noorkuu koos majakavalgusega merepeale paistis. Järsku hämaras nägin mingit musta kogu vee alla kadumas, nii 20-25 meetri peal. Esiteks arvasin, et sukelpart ning vahtisin siia-sinna, et kus ta välja ilmub. Aga ei ilmunudki. Kuid kõigest minut-paar hiljem ilmus. Ja polnud ta mingi sukelpart, täitsa ehtsa hülge pea moodi paistis, landi lennutasin vähe teisale ja viibutuse hetkel kadus pea ning loibadega võimsaid sõõre tehes kadus hüljes ja rohkem ma teda ei näinud.

Palvetasin veel kuusamoga viimaseid heiteid tehes, et see elukas landi vastu huvi ei tunneks. Mina kalata, loodan, et hüljes vähemalt kõhu täis sai :)

Juba hakkab looma, pisut veel kannatust.

Vall, viil ja värvid

2009-03-23T23:13:00.017+02:00

Valus õppetund

2009-03-21T22:33:00.009+02:00

Piinlik küll, kuid tuleb see lugu ausalt ära rääkida.

Ilus päikeseline neljapäev ja varem lõppev tööpäev kütsid soovi minna lennukaga esimesi heiteid proovima. Kiirustasin koju, kiirustasin värvimisega, kiirustasin jõeäärde...nagu hiljem pidin nentima, oligi kiirustamine selle päeva suurim viga.

Põld oli lumine ja kattunud koorikuga. Jõgi oli lahti. Haarasin õnge ja pistsin jooksma kääru poole, kus tean puu all sügavamas forelli passimas. Enne jõge peatusin, et lendõng kokku panna, pusisin koonusnööri lahti, sidusin lipsu ja nümfi sinna otsa.

Õng püsti, taha, ette, üles, taha, ette - tundub, et lennutamine toimis. Kogu rakendus oli küll veidi krussis, aga mis teha, aega polnud seda siledamaks sikutada, sest päike oli peagi metsa taha vajumas. Hiilides, mis hiilides, lumel pikkade sammudega ragistades hakkasin aeglaselt jõe poole minema. Enne kui vett silmasin käis üks tohutu-tohutu plagin. Tardusin poolel sammul ja hämmeldunult põrnitsesin oma 30-40-pealist sinikaelpartide parve. Selge, otsustatud, kala lootustki pole kummalegi poole. Eks asusin siis harjutama.

Vahepeal suutsin teha mõne 5-meetrise heite, siis otsisin putukat heinast taga, vahetasin kohta, juba kaheksa meetrit seisis õhus, siis jälle nokkisin koonust 10 minutit sõlmedest lahti. Kuid isegi puuoksa alla õnnestus putukas endast nii 6-7 meetri kaugusele lennutada tehes heidet piki jõge enda ees.

Pimenedes hakkasin tagasi minema ning kell oli juba seitse ja väljas pime, kui Randel helistas, et kuidas läks. Ütlesin, et alles vehin ja läheb küll. Kuid väljas oli külmenenud ja heitenöör enam ei liikunud - rõngad olid ära jäätunud.

Mis seal ikka, tuli auto poole astuma hakata. Asetasin õnge vastu luukpära külge, ise mõeldes, et äkki kukub maha, ei peaks siia panema. Kuid käed olid külmetanud ja istusin autosse ning keerasin süüdet. Et veidi tuulevarju saada hakkasin ust kinni tõmbama ning äkitsi maandus ukse vahele õng...

Ehmununa jooksin sellega tuledevalgusesse ja leidsin esialgu, et midagi ei juhtunud, kuid siis tundus tipujätkuga midagi valesti olevat. Pragu....oh ei, nii ei või olla!

Peast kinni haarama panev õnnetus, kuid midagi polnud parata - tippujätke püsis koos vaid 1/4 oma läbimõõdu osas. Nüüd olin sunnitud Randelile tagasi helistama ja uluma oma suurt õnnetust...kõige rohkem on mul kahju sellest, lõhkusin su esimese ja heade mälestustega seotud hästi hoitud lennuka, Ralf. See polnud sihilik.

Kui ma kalalkäimise juures üldse midagi kahetsen, siis need on korrad, mil kõike peab tegema kiiresti, et üldse kalal käia. Nii ei saa. Nii ei saa kala, ei saa meelerahu, ei saa nautida loodust. Pärast on halb tunne, sest midagi jäi kalapüügi arvelt tegemata, kala ei saanud ja puhata samuti mitte. Ja nagu nüüd juhtus, läks veel lisaks varustusega väga haprasti.

Parimad kalalkäigud on need, kui pole kusagile kiiret ja kõike saab nautida ning ega pikema aja ja visa püügiga saagidki tulemata jää. Häid meenutusi on siin nii elu esimesest spinningukalast - kilosest ahvenast, kui ka esimestest merikatest merest - kuuetunnise püügi peale paar mõnusat kohvipausi ja kaks kala.

Selline valus õppetund tuli vastu võtta.

Kolm rohelist leedukat ehk iheruse kutse

2009-03-17T13:30:00.016+02:00

Tee või ära tee, väljas sajab lörtsi, ilm on jahe ja kevadisest pildist nagu sellel suurepärasel Randeli fotol, pole haisugi.

Kodus ootavad mind Aisė Žilvinase kolm rohelist 21-grammist ja uus viil :) Sain eile huvitaval kombel kolm lanti kahe hinnaga, kuna kassiiril läks vähe viltu. Noh, minu õnn. Lõuna ajal õrritasin end veel sellega, et lugesin Meriforelli raamatust läbi landiedetabelid ja mõtlesin läbi, mismoodi ma neid leedukaid siis värvin.

Kuna mul on nüüd hea viil varuks, otsustasin kogu landi terves pikkuses saledamaks viilida, seni olen viilinud vaid esiosa, kuid nüüd käin ka tagumisest üle. Mõne jätan vast jämedamaks. Ühe teen hõbespreiga ja ei kanna peale musti täppe ega silma, teise värvin hammerite'iga ja teen peale mustad täpid, püüan vist selle hammerite veidi sellise struktuursema pinnaga (hammered) sobitada mustad täpid, mis samuti poleks selgepiirilised, vaid nagu merikal endal veidi laialivalguvad ristikujulised. Oli ju mu päris esimene hästi töötanud käsitöö ka pigem selline umbmäärasem sigri-migri udu.

Kolmandal tahaks kõhualuse valgeks jätta, ülemineku küljejoone kohal teha spreiga õrnalt ja seljapool üleni hõbedaga katta. Seljale teeks musta spreiga korrapäraseid kahes eri suuruses mustad täpid.

Sellele landile tahaks keskosas kanda peale lillakat-sinakat varjundit.

Näis kuidas see välja kukub, igatahes käed sügelevad, et saaks juba leedukaid viilida, ehkki ilm kuidagi meeleolu ei peaks tekitama. Küllap süüdi on see raamat ja need üksikud pildid esimestest merikatest.

Sel hooajal on forelli kohapealt üldse lootused juba ette nii kõrgeks endal aetud, et ei oskagi kohe olla. Tõenäoliselt tekkib võimalus kõige magusamal kevadpüügi ajal tihti mereääres käia ja samuti on eneselegi teadvustamata puhkus hoopis teisel põhjusel pandud kohe juuni algusesse.

Uuelt estfly lehelt jäi silma kalender - just praegune hetk kui kevik ronib kaldale, järgnev kõrgvee aja nümfi ja muddleriga püük ning mai lõpu ja juuni alguse ühepäevikute koorumise ja lendamise aeg, mida iga lennukamees ootab. Kõik see on nii kutsuv ja ometi paistab aknast välja vaadates kevad veel vähemate mägede taga. Ralfi seotud putukate vahtimine ka eriti ei aita. Kuigi võibolla oleks targem leedukad valmis teha ja hoopis nädalavahel esimest korda lennukas kokku panna ja nümfi veidi ujutada.

Meenutuseks üks möödunudkevade kalapoeg Nemo - õnnetult vasakust uimest ilma jäänud pisike meriforell, kes loodetavasti vapralt oma kalaelu senini elab.

Fotode autoriks on Randel Kreitsberg.

Kevad läheneb

2009-03-15T18:28:00.005+02:00

Hommik üllatas lume ja lörtsisajuga, samal ajal räästas tilkus tilks-tolks renni. Päevapoole paistis ilm siiski soosivat paaritunnist merekäiku. Otsustasin seekord testida süvikut - liivakivikalju laiub seal platoona Naissaare poole kohati peaaegu nähtavale kerkides ja kohati astmeliselt vetevarju hoidev. Lained löövad seal end risti ning rulluvad erinevate nurkadena kalda poole. Keskmise veeseisu ajal saab ohutult ronida vetikasel kaljuseljal kümneid meetreid avavee poole ning sealsamas astangu taga langeb sügavus järsult kolme ja enama meetrini.

Kena oli seal püüda - tuulevaikne madala lainevirvendusega selge vesi, et ilma päikesepaisteta päevalgi oli paari meetri sügavuseni põhi näha. Ka 21-grammine veidi laiem Kuusamo Lohi lendas kenasti, vahel kõvema tuulega kipub ta laperdama. Tundub, et kui kala oleks olnud, oleks ta ka külge hakanud, üle kahe tunni püügiaega tundus selleks küll piisav, vesi kena ja landi kerimine oli seekord juba paremini käpas.

Hiljem tuli üks teine püüdja kõrvalkaljule kui ma juba asukohta olin vahetanud. Üks süstamees tuli Tilgu poolt ja küttis edasi Vääna poole, kalastamiseks mõeldud süsta proov tuleb peatselt ette võtta, kuigi põhipüügi teeks siiski vist maa küljes seistes, siis mais võiks kanuuga proovida küll, oleks soodsam ka telkida.

Täna oli ilm ilma selginemiseta ühtlaselt sombune, suhteliselt tuulevaikne, umbes 2-4 meetrit sekundis, temperatuur tõusis hommikuselt kahelt plusskraadilt pealelõunaks nelja kraadini. Vesi oli jääkülm. Juba mitu nädalat puhub idakaarte tuul, mis pole kalapüügiks kuidagi soodne.

Linde oli seekord märkimisväärselt rohkem, sitikaid-satikaid siiski mitte, kuid kohati viskas vetikasse juba rohelust, ent vähe veel. Nädala pärast on jälle lähem ajale, mil merikahundid randa jahile tulevad.

Käisin lõpuks veel Vääna jõe ääres jalutamas, kaks bussitäit turiste tuli Vahiküla astanguid vaatama, enne astanguid kärestik oli isegi lahti, minul jäi ülevalpool vaid metssea ja kitsejälgi ajada ning pajutibusid korjata. Kevad läheneb.

Kuidas minust sai lendõnge omanik

2009-03-10T14:01:00.007+02:00

Mis kalapüüki puutub, on nagu alati süüdi Randel :) Tema ärgitas mind algselt kala püüdma, siis spinningut ostma ja nüüd lendõnge proovima. Samuti oli tema see, kes arvas, et mulle sobiks kalastamisest kirjutamine. Kõige selle tulemusel saingi täna omale lendõnge.

Komplekt koosneb kolme jätkuga Scierra SST üheksajalasest neljanda klassi ridvast ja Ron Thompsoni Dynadisci alumiiniumrullist puidust kerimisnupuga. Heitenöörid ja koonus ning loomulikult märkimisväärne hulk putukaid ka kaasas.

Suur tänu sulle, Ralf!

Esialgu ei julge ma veel kirjutada lennukamees, pole veel ju ühtegi heiteproovigi teinud ning ega aegki pole küps - siinkandi jõed kaane all ja ilm külm - , et algaja lennukaga algust teha saaks mugavalt. Eks pildidki tule kui ehk paari kuu jooksul millestki raporteerida on. Seniks mõtetega mereääres.

Essa käik - imeline Eesti ja laisk röövel

2009-03-08T17:41:00.001+02:00

Vat see on elu kui pole vaja betooni- ja pahtlitolmu sisse hingata, käed, nägu ja ninasõõrmed ei kuiva toas, vaid pakatuvad värkes õhus ja päikesepaistes. Ühesõnaga remont on üsna lõpusirgel ning essa mereskäik imeilusal päeval, tuul oli küll väheke valest kandist ja meres ei paistnud veel midagi rohelist ega ka ühtegi satikat.

Kui ma Suurupisse jõudsin oli üks võitleja juba ees, võitles mis ta võitles, kala ta ei näinud :) Nimetas end Aloks.

Õnneks ei näinud kala ka üks teine tegelane, jultunud röövpüüdja, kes pühapäeval kell 11 tuli kahe spinningumehe kõrvalt välja lappama oma tähistamata võrku. Hiljem tutvustas veel nooremale põlvkonnalegi oma röövlielu :( 10 minutit ja kadunud olidki.

Vaatamata sellele tõrvatilgale meepotis oli loodus lihtsalt imeline. Püük oli küll pigem talvine kui kevadine, proovitud said eile tuunitud Žilvinas kui Lohi, aga kala rannas vist polnud. Kahjuks õnnestus mõlemad Žilvinased merre jätta - see on see kui pole kaua spinningut kätte saanud, tunnetus kaob ära. Mõlemad jäid vist vette nii, et tinistades hõõrus nööri vastu kivi ja üks hetk see lihtsalt landi juurest katkes.

No pole hullu, hooaeg läheb lahti pea ja selleks ajaks on juba õige mitu uut viilitud leedukat karpi üles rivistatud, üks parem kui teine. Mõte juba jookseb, igatahes üks hea viil tuleb ka osta :)

Püüan siin teile emotsiooni edasi anda niipalju kui vähendatud piltidel seda õnnestub, alles õpin ja harjutan. Ühel pildil võivad kõik ära tunda (: kel luup on :) põhikohas kalastanud profid - Erki ja Lauri, kes nagu hiljem selgus, pidid samuti vaid käsi laiutama.

Leeduka viilimine

2009-03-07T22:23:00.000+02:00

Nagu juba juttu on tulnud leedukatest - Aise Žilvinas on mudeli nimi ja müügil on neid 21-grammisena (värvitud variant) ja 25-grammisena metalsena "soomustatud". Küljes ma ütleks head rõngad ja konksud, konks kannatab soolast vett väga hästi.

Tegelikult on supper landi mäng ilma viilimatagi ja ma ei teagi, miks ma neid viilima hakkasin. No peab ju kuidagi tuunima ja kui Bandit tehti eest õhemaks, siis ma tegin Žilvinast ja tulemuslikult. Kuigi võibolla oli värv ka oluline. Igatahes sinist pole enam Tallinnas Lauteri tänava poes näinud, seetõttu olen värvinud 21-grammiseid punast, oranži ja kollast.

Hea meel on mul, sest ka Ralf otsustas vist mõne ära proovida, ehkki ta merikalantide karbis sobrades nägin ikka väga vingeid tegijaid ja puudus neist tal küll ei olnud. Mul on näiteks praegu algavaks hooajaks ainult 7-8 landi vahel valida ja tüüpiliselt jään neist vahel ilma ka, kuigi palju harvem kui alustades.

Viimasest leeduka viilimisest tegin pilte ka. Eks näis kas kala ka toob või jään enne ilma. Jutid mis ma tõmbasin landile on lihtsalt selleks, et mingi orientiir oleks, palju on viilitud, ega seda kokku vast üht-kaht grammi mis sealt "kaelapealt" maha läheb polegi nii kerge näha.

25-grammine kõrval võrdluseks, nendega pole veel kala saanud. Kolmas lant on esimesel pildil Atemi plekk, mis teeb head mängu ja on muidu hea kitsas, värvisin tolle ka ära, sai teise võimaluse.

Kolmandal pildil on 21-grammine silma pealt juba õhem, kõhuesine on endiselt "paks".

Colmicu rõngad

2009-03-07T21:56:00.001+02:00

Leidsin täna just imekombel oma spinningu ostutšeki. Maksis vist 495 krooni mitu head aastat tagasi. Ime hea investeering, arvestades, et sellega on püütud igasugu kalu, küll jõe- ja järvehauge kümneid, forellisipsikuid ja merikaid, aga loomulikult ahvenaid, kuid tonkana kasutatud seda ka lesta, latika ja siiapüügil. Ühesõnaga, mu ainuke spinning.

Viimasel ajal, ehk siis sel talvel millegipärast külmaga püüdes ja küünega grafiitrõnga küljest jääd ära nokkides tuli nii mõnigi grafiit rõngast välja kogemata või suisa purunes. Eks need rõngad on forellivõsas saanud pihta ka muidugi. Igatahes olen neist nüüd juba kolmanda välja vahetanud, ülemise jätku kõige suurema, ja kaks tipupoolset. Viimasest parandamisest tegin pilti ka, loodan, et mu amatöörlus ei saa armsale spinnale saatuslikuks.

Tundub, et kahe poolega rõngakinnitus ei lase rõnga kohapeal eriti vibutada, kuid loodan, et seetõttu veel keset korralikumat merikamadinat pooleks tipp ei lähe.

Vana laki nokkisin terava vaibanoaga lahti, seejärel uus paika, vana Rapala 0,25-võimistanüüdoligi nööriga sidusin ja supperatakiga "lakkisin". Ärge kodus seda järele tehke ;) Viimasel pildil on ülemise jätku kõige suurem, samuti ise vahetatud rõngas.

Mis sai eelmise aasta lantidest?

2009-03-07T21:08:00.004+02:00

Rääkides nüüd puhtalt meriforellile mõeldud lantidest, siis enne mullust kevadhooaega oli seis umbes selline.

Mis neist siis sai? Esimene lant tõi esimese meriforelli üldse, Pirita jõest nagu varasemas postituses juttu. Hiljem jäi ta sealsamas jões lebava suure puuvõra sisse kinni, nagu ka mitu teist mu lanti.

Teine on mälu järgi vist mingi Atemi plekk, kui mäng oli testitud, siis jätsin koju, eile lante revideerides võtsin talt ka konksud ja rõngad küljest, see on maha kantud kui "saast". More-Silda on väga läikiv ja pigem vilkama mänguga, see konkreetne kala ei toonud ja jäi samuti põhja nagu ka järgmine Viking-Herringu kergem variant, mille ma küll talve jaoks valgeks (vaskse osa) värvisin, ent samuti kala ei saanud.

Neljas oli mingit erksamat värvi plekk vist algselt, sellega oleks võinud haugi püüda, merikale ei sobi, samuti istus kodus pärast meres proovimist.

Seevastu aga alumistega, nagu kevadel selgus, läks madinaks :) Kas ma üldse nende mängu olin proovinud, aga tõenäoliselt siiski olin, võtsin kätte ja viilisin ühe selle leedukate Aise Žilvinase (21 grammi) mudeli eest kitsamaks ja tõmbasin veidi remonttöödest laenatud Hammerite hammerdatud hõbedasega üle. Seesama lant tõi mulle esimese mõõdus merika merest.

Kahjuks jäin landist ilma, kuid järele neid teha poleks suur kunst, kui ma ainult leiaksin neid sinisena. Hea odav toorik (40 krooni), aga seni pean muid värve üle värvima. Leedukate foorumitest olen näinud seda lanti vahel mainituna mõnes kohas, on vist ka neil merika ja tuulehaugi püüdjate arsenalis. Kahjuks pole vabrikul oma kodulehtegi.Selle Žilvinasega tabatud esimene mõõdus meriforell järgnevatel piltidel.

Info kala kohta on üsna täpne, kuna kirjutasin selle parasitoloogia jaoks üles:

Umbes 5-7 aastane emane meriforell, kaal 2 kilo (l-56 / L-59). Marjaalge olemas, maos-sooles puntras laiuss, lintja valge kehaga, selgelt nähtavate lülidega, pikimad isendid umbes 30-40 sentimeetrit pikad, elujõulised. Forell oli toitunud tobiast, kilust, tõenäoliselt emakalast, ogalikest ja aerjalgsetest.

Püügi aeg: 25. aprill 2008 kell 15.00

Püügivahendid: spinning, lant

Koht: Harjumaa, Harku vald, Suurupi küla

Saabahven

2009-03-07T20:50:00.009+02:00

Vahepeal sai enne veebruari Maardu järvel Eesti kirbutamise meistrivõistlusteks harjutatud. Esimene kord oli miinus kümme ja sibulal peal vist isegi 0,16 tamiil. Erinevate kirpudega kaks tundi palja käsi kalapüüki, viis-kuus pisitriibut pange ja pärast auku tagasi ning järgmisel päeval oli üks parema käe sõrm veidi külmavõetud.

Teist korda läksin juba võistluse jaoks peenemat varustust ostma, Tallinnas Konksust sain peale 0,10 tamiili ja soovituse toel ka väga tegija pisikese ahvene kirbu - kuldne ja väikse punase "kristallikesega". Meistrikatel läks täitsa hästi, parandasin mullust tulemust harrastajate seas ja kokku veidi alla kilo kaalunud kaladega sain lõpuprotokolli isegi üheksanda koha. Kolmas koht jäi umbes 300 ja esimene 600 grammi kaugusele. Harjutamine teeb meistriks ja järgmine aasta juba uuesti.

Pilti sai tehtud ühe teise võistluse jaoks, kus objektiks pidi olema auto.

Selle talve suurimaks triibuks jäi 20 cm Pühajärvel. Imeilus oli ahvenaid püüda vaiksel Pühajärvel, sõbrad rassimas Tartu maratoni rajal.

Esimene iherus

2009-03-07T20:02:00.006+02:00

Esimese meriforelli tabasin ma veidi üle aasta tagasi.

07/08 aastavahetuse paiku oli ilm mitu päeva tuuland, pilves, kohati tibutas,
temperatuur püügipäeval = +6, tuul kagust 6-7, puhanguti 14-15 m/s
Koht: Pirita jõgi.
Varustus: Mu ainuke spinning 2,4 m keskmise paindega Colmic 10-30 gr, rull sama firma, nöör Rapala Titanium 0,254, landiks Kuusamo Lohi 28 gr

Kala august, vajus allavoolu kerides otsa, ei osanud haakidagi. Kolmik kõik suus, tantsu tegi lahjalt, kui pinda tuli, vaatasin, et valge kõht nagu haugil, aga silmapilgu pärast oli kala juba kaldal ja selge, et elu esimene merikas.

Kaal ligi 1,7 kg, kõhuõõnes mõned marjaterad, pikkus L=57, l=53.

Fotoka puudumisel tuli pildistajat autoga Peterburi teed mööda taga ajada ning tulemuseks kahjuks tootmisoonestatud taust.

Too kala oli inspiratsiooniks järgnevale loole, mis ilmus 2008. aasta esimeses Kalastajas.

Neil valgusest nappivatel päevadel

2. jaanuar 2008

Kallas oli juba mitu kuud hõbedasi jahtinud. Neil valgusest nappivatel päevadel oli ta tunde veetnud kaunites paikades rannikumeres. Tavaliselt oli ta spinningu rakenduseks see hämmastav sööt, mida nood rikkalike lõhepüügikogemustega Põhjala mehed valmistavad. Need 18- või 22-grammised õhukesed ja voolujoonelised metallitükid, mis nii sageli tehti kilu- või räimesarnasteks, olid ka siinsetel jõgedel ja meresoppides parimad iheruse ja lõhi peibutajad.

Talviti on neid kalu merest raske tabada. Peamiselt rändavad nad instinktide ajel merest jõgedesse ja ojadesse ning jätkavad oma sugu. Ehkki Kallas ei tabanud ühtegi kala, ei jätnud mõtted hõbedasest teda rahule. Nad jälitasid teda unenägudes ja lummasid teda ärkvel.

Ent aastavahetuse paiku valjenesid tuuled ja Kallasel ei jäänud üle muud, kui jälgida suurest korstnast tõusvat katkematut suitsujoru kihutamas loodesse üle sünkja, hallika taevalaotuse. Ta püüdis istuda toas, kuid ta mõtted visklesid üha enam selle metsiku jõe voogudes, mis peaaegu tema käeulatuses omale merepoole teed rajas. Selles ürgses orus voolab ta juba tuhandeid aastaid. Ta oli siin enne meid.

Suviti oli jõevesi vähene, kuid kevadel ja sügisel püüdles see kõrgele-kõrgele, et kaldad teda vaevu ohjeldada suutsid. Kallas seisis luha veerel ja vaatas ta voolu. Jõgi tormas ainiti. Ja veel. Edasi.

Ta sidus tugevale nöörile aasa ja asetas silmusesse raskema sööda, mis ka allavoolu kerides peibutavalt võnkus. Vähemalt Kallasele tundus landi mäng ilus. Suvel oli siin kärestik, praegu tormas aga voog kividest üle ja koristas vette langenud takistusi oma sängist.

See kaldaalune ja siis teine. See langenud puuvõre alune. Siis pikk vise ülesvoolu, kus kärestik algas. Nii kutsuv oli see sügavik, et Kallas unustas end täiesti. Ta pea oli mõtetest tühi ja ta vaim voolas temast välja ja mööda ja sisse. Nagu jõgi.

Äkitsi tõmbus nöör pingule ja keegi rapsis lanti, ta liigutused olid kiired ja Kallase ritv tantsis käes nagu takka üles lööv hobune. Siis tuli ta sügavusest nähtavale. Hõbedane viskles voolus püüdes päästa end neist armututest konksudest, mis ta lõuga rebisid. Vääramatu jõud vedas teda kaldale. Lähemale. Lähemale. Üha.

Veel hetk ja Kallas ahmis õhku. Sinkjas, täpiline forell - peaaegu kauneim looming, mida ta silm seni puudutanud. See oli Kallase esimene kohtumine nende kenade, jõuliste kaladega.

Kallas kandis teda ettevaatlikult kätel, nagu lahingus langenud parimat sõpra. Luha tamme üle kõrgus püstloodis vikerkaar, justkui algaks ta siitsamast käärust. Ja süda lõi. Ja veel. Ja veel. Ikka.